[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ise

1. ‹adv› iseenesest, ilma et keegi seda otseselt põhjustaks. Küünal kustus ise. Jäi mulje, nagu oleks tuli ise süttinud. See haigus ei parane ise, vaid vajab korralikku ravi. Paise jooksis ise tühjaks. Hambavalu läks üsna ise üle. Ega vikat ise nüriks lähe. Ega käeosavus ja vilumus tule ise, harjutada on vaja. Õnn ei langenud mulle ise sülle, selle eest tuli võidelda. *„Ma ei saa neist mitte mõelda, mõtted tulevad ise,” vastas poiss. A. H. Tammsaare.
2. ‹adv› iseseisvalt, ilma abita, omal jõul; omal algatusel. Laps oskab juba ise käia. Õpilane lahendas selle ülesande täiesti ise. Tüdruk õmbles kleidi peaaegu ise valmis. Tänan juhatamast, siit oskan ma ise edasi minna. Tulin siia ise, oma vabal tahtel. Esimene maal kingiti, teise ostsin juba ise. Ta ei oodanudki käsku, vaid hakkas ise nõusid pesema. Miks sind alati kutsuma peab, tule mõnikord ka ise. Töökohta ei leidnud noormees ise, vaid sai selle sõprade abiga. *Kui just kutsutakse... ise küll ei lähe. L. Kibuvits. || isiklikult, oma käe, oma silma, oma suu, oma mõistusega. Seda ilmaimet peab ise nägema ja kuulma. Tundsin järjest suuremat vajadust päris ise midagi korda saata.
3. ‹adv› van eraldi; peale selle. *Ise olid kaubalaevad, ise sõjalaevad ja vened. C. R. Jakobson. *Oma nelikümmend kaheksa vakamaad põldu ja heinamaad, ise veel veski ja hooned-majad, tegid Andrese jõukaks meheks.. L. Koidula.
4. ‹adv› kõnek oma olemuselt, iseenesest. Ta on ise täitsa ilus tüdruk. Kenad lilled olid ise. Lepalauad olid ise kallid. Ta on selline jutukas ise.
5. ‹indekl. adj› eri, erinev, isesugune; teistsugune. Igal linnul ise laul. Räägib iga kord ise juttu. Meil kõigil kolmel oli ise ülesanne. On selge, et need mehed käivad ise teid. Tundus, et nad elasid kumbki täiesti ise maailmas. Alustasin lugemist iga kord hoopis ise peatükist. Igaüks hilines ise põhjusel. Igal majal ise tegu ja ise nägu. Iga sein värviti ise värvi. Teisel lugemisel sain raamatust hoopis ise mulje. || omaette, eraldi olev. Teenijad sõid ise lauas. Noored hoidsid rohkem ise kampa. Ema ja lapsed olid juba ammu ise leivas. Meile kummalegi on ette nähtud ise tuba.

ise ‹enese e. enda, ennast e. end, enesesse e. endasse, eneste e. endi, endid, enestesse e. endisse pl. nom ise› ‹pron›

1. ‹hrl. järelasendis täiendina› rõhutab, tõstab esile (vahel juurdemõeldava) põhisõnaga väljendatut: just see, mitte keegi v. miski muu; just see teiste seas. Sa ise oled arg. Ta on jälle tema ise. Ise oled (sa) kohmakas ja saamatu. Te tunnete Peetrit ise paremini kui mina. Ise mõtlesin, et nüüd ma küll upun. Nad ei usu seda isegi. Ela ise ja lase ka teistel elada! Enda arvates, enda teada tegi ta õigesti. Enda korjatud marjad. See on maestro enda töö. Labidat ennast ma ei leidnudki. Ära unusta asjaosalisi endid! Meis endis on viga. See sõltub lastest enestest, kumma vanema juurde nad tahavad jääda. Ma kirjutan kas või ministrile enesele. Mis ta ähvardab, talle endale tuleks naha peale anda. Teil tuleb endal, endil otsustada. Viinad enestel kaasas ja muudkui joovad aga. Jõe, teeristi endani on veel tükk maad. Soovin tutvuda originaalide enestega. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb. || tõstab (vastandavalt) esile kõige olulisema, kesksema sisuliselt seotud asjade, nähtuste v. isikute hulgast. Rehavars tehti kuusest, reha ise kasest. Tuba oli niisama räpane kui elanikud ise. Need on alles kevade märgid, kevad ise on veel kaugel. Kõik olid kohal peale süüdistatavate eneste. Laual oli ainult pussi tupp, pussi ennast ei leitud kuskilt. Läksin sünnipäevale, aga hällilast ennast ei olnudki kodus. Ajakirjanikul õnnestus küll vestelda presidendi prouaga, mitte aga presidendi endaga. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas. *See võis olla lohutuseks teistele ja ka vargamäelastele enestele nende raskeil päevil. A. H. Tammsaare.
2. esineb lausetes, mis toovad esile kahe tegevuse (v. olukorra) sisulise vastandlikkuse v. paralleelsuse, kusjuures tegija (v. olukorras olija) on mõlemal juhul sama. Ise mees ja nii saamatu. Ise alles laps, aga mõtleb kui täiskasvanu. Ennast pole ollagi, aga jõudu küllalt. Endal alles kõrvatagused märjad, aga muudkui kipub õpetama. Kui tark tüdruk! Ise alles kolmeaastane! Ta sõitis maale, olles ise haige. Poiss peitis end puu taha, ise hirmust lõdisedes. Kõnnin mööda teed ja ise mõtlen, kuidas igavust peletada. *„Ei nuta, ei nuta,” vastab ema, aga enesel jooksevad pisarad silmist. O. Luts.
3. rõhutab, tõstab esile, et keegi on nagu mingi omaduse kehastus. Ta on headus, tarkus, visadus ise. Noormees oli neiu suhtes tähelepanu ja viisakus ise. Leitnant oli ka lahingus rahu ise. Müüjanna, lahkus ise, ulatas mulle proovimiseks uue kingapaari. Reet on korralikkuse eeskuju ise. *Naised ei paku eriti oma kaupa, lihtsalt istuvad ja ootavad nagu kannatlikkus ise, kas mõni mööduja peatub. V. Beekman.

ise ‹6› ‹s›
‹sg. nom.› inimese sisemine olemus, tema mina. Inimese ise on ülitundlik instrument. *Endine ei olnud neist kumbki enam, endine vaba, üksik ise. Juh. Liiv. *..ma ei saa koos teiega iseendaks jääda, nüüd olen ma uuesti üksinda, uus ise. R. Saluri. || (kasut. vastuses sellise inimese jutule, kes püüab ennast esile tõsta, rääkides „mina ise”, „mina teen ise”). Ise laudas, saba rõngas. Ise läks vasikaga turule.