[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

are ‹-da 2› ‹adj›
selge, selgesti eristatav, kindlate piirjoontega. Küllalt aredad reeglid. Piir murde- ja kirjakeele vahel polnud kuigi are. *.. kõik asjad muutusid aredaks ja hääled selgeks .. J. Kross.

de iure [juu-], de jure [juu-]
jur õiguslikult, de jure. Uue riigi tunnustamine de iure.

dire ‹6› ‹s›
kõnek (hrl. õpilaskeeles:) direktor. *Kuid vaadake, et te direle pihku ei jää! K. Saaber.

ere ‹-da 2› ‹adj›

1. hele, terav, tugev. a. (valgusega seoses). Ere leek, kiirtevihk. Silmipimestavalt ere päike. Filmiti prožektorite eredas valguses. Kevadpäev oli säravalt ere. b. (värvusega seoses:) toonilt puhas, kirgas. Eredad kangad, tapeedid. Kevadine ere rohelus. Ereda sidrunkollasega värvitud maja. Koidutaevas tõmbus üha eredamaks. Näole, näkku tõusis ere puna. Papagoidel on ere sulestik. Sinililleõied paistsid halli kulu sees väga eredad. Mahedate taimevärvide asemel hakati kasutama eredaid aniliinvärve. *Aga vaata, kui suured ja eredad silmad teisel, tuleb tark poiss .. A. H. Tammsaare. c. hrv (hääle v. heliga seoses). *Kuski lõikas ere vabrikuvile läbi suvise lõõma. O. Luts. *.. kõrvad püüdsid kinni koerte ereda kilamise .. A. Sinkel.
2. piltl. a. ilmekas, elav, värvikas. Sündmuste, olude ere kirjeldus, iseloomustus, kujutus. Eredad muljed, mälestused, elamused, kujutlused. Püüdis leida eredamaid näiteid. *Alle revolutsiooni kujutavad värsid on eredad ja visuaalsed. R. Parve. b. millegi poolest eriti silmatorkav, väljapaistev, silmapaistev. Ere lavastus. Ere isiksus.

ibe ‹6› ‹s›
põll mulla tahked osakesed (läbimõõduga alla 0,001 mm)

ige ‹6› ‹s›
murd (vankri) telg
▷ Liitsõnad: puu|ige, raudige.

ige ‹-me 3› ‹s›
hambakaela ja lõualuu sombuosa kattev limaskest. Alumine, ülemine ige. Hambutud igemed. Naerab, nii et igemed paljad, paistavad. Igemed jooksevad verd. Vanake näsis leiba paljaste igemetega.

ihe ‹ihke 18 või ihkme 17› ‹s›
ihumisel käiale, luisule vms. jääv metallikord; ihumistolm
▷ Liitsõnad: käia|ihe, luisu|ihe, tahuihe.

ihe ‹ihke 18› ‹s›
ihkamine; soov, iha. *Kuis pakatab südames ootusi ja ihkeid.. B. Alver. *Tulid mitmesugused mõtted ilusast ja kättesaamata ajast, tulid ihked päikesepaiste ja naeru ja õnne järele.. R. Roht. *Vaike on tugev oma usus ja tugev oma emaks-saama ihkes.. K. Merilaas.

iie ‹iide 18› ‹s›
hrv iidne aeg, ürgaeg

ike ‹ikke 18› ‹s›

1. etn härgadele etterakendamisel juttade abil pähe seotav veopuu. Härga, härgi ikkesse panema. Nagu ikkes härg pidi ta oma koormat vedama. Alati koos nagu ikkes härjad. *Härjad lasevad enesele sõnakuulelikult rasked ikked pähe siduda ja kui nad adra ette rakendatakse, tõmbavad nad jõuga .. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: härja|ike, kuklaike.
2. rõhuv, orjastav võim v. valitsus; surve, rõhumine, orjus, üldse rasked kohustused. Isevalitsuse, koloniaalne ike. Okupantide ike. 13. sajandil langes Venemaa mongolite ikke alla. Rahvas heitis, raputas endalt raske orjuse ikke. *Vägisi ei saa inimest puhkepäeval ikkesse panna .. V. Saar.
▷ Liitsõnad: abielu|ike, feodaal|ike, koloniaal|ike, maksu|ike, okupatsiooni|ike, orja|ike, välisike.

ime ‹6› ‹s›

1. (näilikult) üleloomulik, mõistusega seletamatu v. väga üllatav, kummaline, imestust äratav nähtus. Muinasjuttudes on kõiksugu imed võimalikud. Tänapäeval imesid ei juhtu. Arstid võivad vahel lausa imet teha. Sündis ime: lootusetult haige sai järsku terveks. Mees pääses nagu ime läbi. Oli tõeline ime, kuidas ta ellu jäi. Ime veel, et ta ei kukkunud. Mõni ime, et tema seda ei tea! (Mis) ime siis, et kõik nässu läks.
▷ Liitsõnad: looduseime.
2. miski ainulaadne v. uudne, üllatav, suurt tunnustust pälviv. Arhitektuuri, tehnika, automaatika ime. Raadio oli kunagi suur ime.
▷ Liitsõnad: arhitektuuri|ime, ehitus|ime, (maa)ilma|ime, majandus|ime, tehnika|ime, vapruseime.
3. kõnek tugevdussõna mitmesugustes üllatus-, imestus-, pahameele- vms. hüüatustes. Mis imet ta seal veel vahtis! No mida imet nad sinna pidid minema! Vaata imet kui uhke! Oh sa imede ime! *Ning ennäe imet, ühel päeval olidki kupli all nukkude asemel liblikad. A. Kaal.

imeks panema
millegi üle imestama, üllatuma. *Et vanasti sõda, nälg ja katk üksteise kannul käisid, pole imeks panna, sest üks toob teise ja teine kolmanda enesega kaasa. A. Hint.

seitset ~ sada ~ kümmet ~ viit imet tegema
kõnek igasuguseid tükke tegema; väga mitmesugust korda saatma. *Ämm tegi veepangega seitse imet, kui mitte rohkem .. O. Luts. *Tuul tegi pihladega sada imet. A. Kaal.

ine ‹6› ‹s›
murd inin. *..siin.. [täht] n – keel kurgulaes kinni ja siis läbi nina aja inet.. J. Lapp.

ird ‹irru 21›
hrv
1. ‹s› irdunud osa v. asi
2. ‹adj› irdne. *Nad lesisid kaldal, otsekui poleks minevikust enam midagi alles, üksnes see kaduv hetk, ird ja õnnelik. A. Paikre (tlk).

irv ‹-i 21› ‹s›
(suu, hammaste) irvakilolek; irvitus. *Kiskjatest kurjem neil nägudel irv.. M. Nurme.

irve ‹18› ‹s›
irvitus; grimass. Ta näole ilmus juhm, õel, võigas irve. Küüniline, põlglik, parastav irve suunurkades. Nägu, suu tõmbus irvele. Huuled avanevad irveks. *Rein vaatas andekspalujale kerge irvega otsa, kuid samas tõmbus ta ilme tõsiseks. V. Gross.

ise

1. ‹adv› iseenesest, ilma et keegi seda otseselt põhjustaks. Küünal kustus ise. Jäi mulje, nagu oleks tuli ise süttinud. See haigus ei parane ise, vaid vajab korralikku ravi. Paise jooksis ise tühjaks. Hambavalu läks üsna ise üle. Ega vikat ise nüriks lähe. Ega käeosavus ja vilumus tule ise, harjutada on vaja. Õnn ei langenud mulle ise sülle, selle eest tuli võidelda. *„Ma ei saa neist mitte mõelda, mõtted tulevad ise,” vastas poiss. A. H. Tammsaare.
2. ‹adv› iseseisvalt, ilma abita, omal jõul; omal algatusel. Laps oskab juba ise käia. Õpilane lahendas selle ülesande täiesti ise. Tüdruk õmbles kleidi peaaegu ise valmis. Tänan juhatamast, siit oskan ma ise edasi minna. Tulin siia ise, oma vabal tahtel. Esimene maal kingiti, teise ostsin juba ise. Ta ei oodanudki käsku, vaid hakkas ise nõusid pesema. Miks sind alati kutsuma peab, tule mõnikord ka ise. Töökohta ei leidnud noormees ise, vaid sai selle sõprade abiga. *Kui just kutsutakse... ise küll ei lähe. L. Kibuvits. || isiklikult, oma käe, oma silma, oma suu, oma mõistusega. Seda ilmaimet peab ise nägema ja kuulma. Tundsin järjest suuremat vajadust päris ise midagi korda saata.
3. ‹adv› van eraldi; peale selle. *Ise olid kaubalaevad, ise sõjalaevad ja vened. C. R. Jakobson. *Oma nelikümmend kaheksa vakamaad põldu ja heinamaad, ise veel veski ja hooned-majad, tegid Andrese jõukaks meheks.. L. Koidula.
4. ‹adv› kõnek oma olemuselt, iseenesest. Ta on ise täitsa ilus tüdruk. Kenad lilled olid ise. Lepalauad olid ise kallid. Ta on selline jutukas ise.
5. ‹indekl. adj› eri, erinev, isesugune; teistsugune. Igal linnul ise laul. Räägib iga kord ise juttu. Meil kõigil kolmel oli ise ülesanne. On selge, et need mehed käivad ise teid. Tundus, et nad elasid kumbki täiesti ise maailmas. Alustasin lugemist iga kord hoopis ise peatükist. Igaüks hilines ise põhjusel. Igal majal ise tegu ja ise nägu. Iga sein värviti ise värvi. Teisel lugemisel sain raamatust hoopis ise mulje. || omaette, eraldi olev. Teenijad sõid ise lauas. Noored hoidsid rohkem ise kampa. Ema ja lapsed olid juba ammu ise leivas. Meile kummalegi on ette nähtud ise tuba.

ise ‹enese e. enda, ennast e. end, enesesse e. endasse, eneste e. endi, endid, enestesse e. endisse pl. nom ise› ‹pron›

1. ‹hrl. järelasendis täiendina› rõhutab, tõstab esile (vahel juurdemõeldava) põhisõnaga väljendatut: just see, mitte keegi v. miski muu; just see teiste seas. Sa ise oled arg. Ta on jälle tema ise. Ise oled (sa) kohmakas ja saamatu. Te tunnete Peetrit ise paremini kui mina. Ise mõtlesin, et nüüd ma küll upun. Nad ei usu seda isegi. Ela ise ja lase ka teistel elada! Enda arvates, enda teada tegi ta õigesti. Enda korjatud marjad. See on maestro enda töö. Labidat ennast ma ei leidnudki. Ära unusta asjaosalisi endid! Meis endis on viga. See sõltub lastest enestest, kumma vanema juurde nad tahavad jääda. Ma kirjutan kas või ministrile enesele. Mis ta ähvardab, talle endale tuleks naha peale anda. Teil tuleb endal, endil otsustada. Viinad enestel kaasas ja muudkui joovad aga. Jõe, teeristi endani on veel tükk maad. Soovin tutvuda originaalide enestega. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb. || tõstab (vastandavalt) esile kõige olulisema, kesksema sisuliselt seotud asjade, nähtuste v. isikute hulgast. Rehavars tehti kuusest, reha ise kasest. Tuba oli niisama räpane kui elanikud ise. Need on alles kevade märgid, kevad ise on veel kaugel. Kõik olid kohal peale süüdistatavate eneste. Laual oli ainult pussi tupp, pussi ennast ei leitud kuskilt. Läksin sünnipäevale, aga hällilast ennast ei olnudki kodus. Ajakirjanikul õnnestus küll vestelda presidendi prouaga, mitte aga presidendi endaga. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas. *See võis olla lohutuseks teistele ja ka vargamäelastele enestele nende raskeil päevil. A. H. Tammsaare.
2. esineb lausetes, mis toovad esile kahe tegevuse (v. olukorra) sisulise vastandlikkuse v. paralleelsuse, kusjuures tegija (v. olukorras olija) on mõlemal juhul sama. Ise mees ja nii saamatu. Ise alles laps, aga mõtleb kui täiskasvanu. Ennast pole ollagi, aga jõudu küllalt. Endal alles kõrvatagused märjad, aga muudkui kipub õpetama. Kui tark tüdruk! Ise alles kolmeaastane! Ta sõitis maale, olles ise haige. Poiss peitis end puu taha, ise hirmust lõdisedes. Kõnnin mööda teed ja ise mõtlen, kuidas igavust peletada. *„Ei nuta, ei nuta,” vastab ema, aga enesel jooksevad pisarad silmist. O. Luts.
3. rõhutab, tõstab esile, et keegi on nagu mingi omaduse kehastus. Ta on headus, tarkus, visadus ise. Noormees oli neiu suhtes tähelepanu ja viisakus ise. Leitnant oli ka lahingus rahu ise. Müüjanna, lahkus ise, ulatas mulle proovimiseks uue kingapaari. Reet on korralikkuse eeskuju ise. *Naised ei paku eriti oma kaupa, lihtsalt istuvad ja ootavad nagu kannatlikkus ise, kas mõni mööduja peatub. V. Beekman.

ise ‹6› ‹s›
‹sg. nom.› inimese sisemine olemus, tema mina. Inimese ise on ülitundlik instrument. *Endine ei olnud neist kumbki enam, endine vaba, üksik ise. Juh. Liiv. *..ma ei saa koos teiega iseendaks jääda, nüüd olen ma uuesti üksinda, uus ise. R. Saluri. || (kasut. vastuses sellise inimese jutule, kes püüab ennast esile tõsta, rääkides „mina ise”, „mina teen ise”). Ise laudas, saba rõngas. Ise läks vasikaga turule.

nire ‹6› ‹s›
vee vm. vedeliku nirisev joake; õige väike (ajutine) oja. Kitsas, peenike, armetu nire. Vihmavee sakilised nired aknaklaasil. Ojad on niredeks kuivanud. Higi voolab niredena üle palgete, mööda selga. Põlv veritseb, nire valgub säärt mööda alla.
▷ Liitsõnad: allika|nire, jõe|nire, kraavi|nire, ojanire; higi|nire, ila|nire, mahla|nire, piima|nire, pisara|nire, vee|nire, vere|nire, vihma(vee)nire.

pire ‹adv›
murd pireke, natuke. *Ja kapteni jaoks oo ta [= Villem] ka pire kerge. J. Smuul. *„Kui ei tea, siis võiks ju pire [kinni] pidada ja ringi vaadata,” soovitas Madis. A. Uustulnd.

pire ‹-da 2› ‹adj›
tormakas, kannatamatu, kärsitu, rahutu, äge; pirtsakas. Noor pire hobune. Pireda loomuga, olekuga inimene. Poisid piredad, ei nemad püsi paigal. Asta oli õhtu otsa pire, tusane ja turtsakas. Naised ei olnud piredad ega pannud jokkis meeste seltskonda pahaks. Mehe piredad žestid. Pire vastus, hääl. *„Oota, oota!” vaigistas Aru peremees. „Ära ole nii pire! Ei maksa nii umbpahku teha..” E. Särgava. | piltl. *Vallatu nire, / nii tujukalt pire, / põõsastes vargleb / ja jookseb ja kargleb. M. Nurme.

re ‹re, re'd 14› ‹s›
muus teise alusheli silpnimetus

sire ‹-da 2› ‹adj›

1. sihvakas, nõtke, graatsiline. Siredad tütarlapsed. Ilusad siredad sääred. Lõhikust paistab kena sire jalg. Neiu sire kael, piht. Põlvini ulatuv rüü liibus siredale kehale. Tüdruk sirgub üha siredamaks. Noor sire puu. Sirge ja sire õngeritv.
2. sirav; ere. Sire jää. Tähtede sire valgus. Õu oli täis siredat maipäikest. Siredais värvides kunstlilled.

tire ‹6› ‹s›
nire; tilgarida. Kitsas tire nirises kaljuseinast alla. *Üle põranda käis tire suuri veretilku. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: oja|tire, veetire; piima|tire, veretire.

tire ‹-da 2› ‹adj›

1. (inimese kohta:) erk, elav, vilgas; (hobuse kohta:) pire. Mees on kõrgest vanusest hoolimata veel päris tire. *See [= velsker] tuiskas igal hommikul haiglasse musta tireda täku seljas .. O. Jõgi (tlk).
2. pahur, tõre. *Mis sul vanaga juhtus? Ta käis meid täna kontrollimas ja oli nii tire. V. Saar.

vire ‹6› ‹s›

1. tuulehoog. *Nüüd ärkab vana tuule erk hommikune vire. D. Vaarandi. *Lööb puhmast näkku kerge vire / ja liigateleb, laulab öö. J. Kärner.
2. ‹hrl. pl.› ranna-, jõe- v. tuiskliiva vallike. Terava, kumera harjaga vired. Viredega kaetud merepõhi.
▷ Liitsõnad: laine|vire, tuule|vire, vooluvire.

vire ‹-da 2› ‹adj›
vinge, läbilõikav. Vesikaarest hakkas puhuma eriti viredaid iile. Ilm muutus tuuliseks ja viredaks. *Õige varsti hakkaski vihm vireda tuulega vastu akent peksma .. B. Kangro.

äre ‹-da 2› ‹adj›
murd
1. ärritatud, äge; ärev, rahutu. Pistis äkkvihast äredana karjuma. *Aga ikka tundsin, nagu rõhuks kellegi raske käsi vastu otsaesist, ka südames oli sihuke äre olemine. H. Sergo.
2. elav, erk. *Ja on mehed tõsised ja kinnised, siis on neiud ja noorikud seda rõõmsamad ja äredamad. E. Vilde. *Hall on äre astuma. Ega tema järel vilets ratas vastu pea, olgu ikka raudrehv .. H. Sergo.
3. ere (1. täh.) *Ja ta rääkis talle muudki, kui nad suveöösiti kahekesi kuskil künkaharjal .. äredate tähtede all istusid .. J. Rähesoo (tlk).