[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ingel ‹-gli, -glit 2› ‹s›

1. (juudi usundis, kristluses ja islamis:) üleloomulik olend, jumala teener ja käskjalg (kujutatud hrl. kauni tiivulise noormehena). Püha, taevane, Issanda, Jumala ingel. Inglite koor. Ingel puhub pasunat. Ilus, hea, süütu nagu ingel.
▷ Liitsõnad: jõulu|ingel, pea|ingel, põrgu|ingel, rahu|ingel, surmaingel.
2. piltl väga hea v. ilus inimene (sageli naise v. lapse kohta); vooruste kehastus; üldse miski hea. Ega temagi just ingel olnud. Laps oli tõeline väike käharpäine ingel. Ole või ingel, ei temaga läbi saa. *Viinas on lüürika ja põrgu, on ingel ja kurat koos... J. Peegel. || van paleus, armsam, kallim. *Tiiu, mu ingel, mu tuvike, tall, / jalutab õitseva õunapuu all. F. Kuhlbars.
▷ Liitsõnad: kaitse|ingel, päästeingel.