[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

häälik ‹-u 2› ‹s›
keel suulise kõne väikseim üksus. Helilised, helitud häälikud. Lühike, pikk häälik. Häälikuist moodustub silp. Häälikut märgitakse kirjas tähe või täheühendiga.
▷ Liitsõnad: kaas|häälik, täishäälik; ahtus|häälik, ava|häälik, hammas|häälik, huul|häälik, imi|häälik, kurgu|häälik, nina|häälik, sulg|häälik, suuhäälik; siirdehäälik.

imi|häälik
keel häälduselundite üksteise vastu imemisel artikuleeritav häälik (näit. põrsaste kutsumisel)

imi|kala
zool peas paikneva imikettaga troopikavete kala (Echeneis naucrates). Pikemaiks rändudeks kinnitub imikala suuremate kalade või laevade külge.

imi|ketas
zool kettakujuline iminapp. Imikala imiketas.

imi|kärss
zool kärsataoline imemiselund. Kärbse imikärss.

imi|lont
zool londitaoline imemiselund. Liblika imilont.

imi|napp [-napa]
zool lohu- v. kausikujuline imemise põhimõttel töötav kinnituselund. Kaani, paelussi iminapad.

imi|nõges
bot nõgesetaoline kõrvekarvadeta rohttaim, ema-, piimanõges (Lamium)

imi|pump
tehn imemise põhimõttel töötav pump

imi|toru
hrl tehn imemistoru. Pumba imitoru.

imi|ussid pl
zool klass parasiitseid kahe iminapaga lameusse (Trematoda)

imi|ventilaator
tehn ventilaatori põhimõttel töötav seade, mis hõrendab õhku vm. gaasi, ekshaustor

imi|voolik
tehn imemist võimaldav voolik. Tolmuimeja imivoolik. Imivooliku kaudu varustatakse pumpa tulekahju kustutamiseks vajaliku veega.

juur ‹-e, -t 34› ‹s›

1. taime (hrl. maa-alune) kinnitus- ja toiteelund. Pikk, lühike, jäme, peenike, hargnev juur. Puitunud, mahlakas, söödav juur. Kõrbetaimede juured tungivad sügavale. Pistoks ajas, võttis juured alla. Pajuoksale kasvasid vaasis juured (alla). Juure juurest, pealt läbilõigatud vars. Juur(t)est, juur(t)ega paljundatav taim. Kasetaim on oma juured müüripragudesse ajanud, kinnitanud. Puu juurte all oli rebase urg. Toiduks kasutatakse nii selleri juurt kui lehti. Umbrohud tuleb koos juurtega välja kitkuda. See korv on juurtest punutud. | piltl. Juurteta pagulane, hulgus. Maainimene tunneb end linnas elades juurteta. Ta elamine on juured alla saanud. Rahulolematus, armukadedus ajab ta hinges juuri. Taidlus ei taha siinmail sugugi juurt võtta.
▷ Liitsõnad: imi|juur, külg|juur, lisa|juur, narmas|juur, pea|juur, puu|juur, rohu|juur, roni|juur, sammas|juur, supi|juur, säilitus|juur, toite|juur, tugi|juur, õhujuur; taimenimedes ema|juur, hammas|juur, korall|juur, must|juur, pesa|juur, seenjuur; droogide nimetustes altee|juur, lagritsa|juur, okse|juur, palderjani|juur, rabarberijuur.
2. (elundi) kinnitumisosa, (kehaosa v. elundi) kinnitumis- v. ühinemiskoht. Hamba osad on kroon, kael ja juur. Küüs oli juure vigastuse tõttu ebatasane. Mõned loodusrahvad kitkuvad habeme juurtega välja. Keele juur võtab eriti hästi vastu kibedat maitset. Sea kõrv on juurest paksem kui tipust. Tuhkrul on saba juure läheduses haisunääre. Vasaku käe pöial oli juureni ära.
▷ Liitsõnad: hamba|juur, juukse|juur, karva|juur, keele|juur, küüne|juur, nina|juur, saba|juur, sarvejuur.
3. hapendatava toidu (hrl. leiva) alustussegu, juuretis. Täna hakkan leiba tegema, eile panin, seadsin, segasin juure. Eelmisel õhtul segatud juurest saab järgmisel päeval kiislit keeta. *Viimasel leival oli juba kasu [= kannikas] pealt ära lõigatud ja uue juurt polnud veel pandud.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kile|juur, leiva|juur, taignajuur.
4. piltl algus, algupära, päritolu, (alg)allikas, lähtekoht, põhjus. Ta sugupuu juured viivad, ulatuvad 16. sajandisse. Nähtuse ajaloolised, sotsiaalsed, majanduslikud, poliitilised juured. Vastuolude, mahajäämuse, hädade, pahede, lohakuse, alkoholismi juured. Viin on kõige kurja juur. Otsib oma vigade juurt. Nende tüli juured on ühes ammuses loos. Asja peab juurteni 'põhjalikult' uurima, tundma õppima. Kultuur, mille juured ulatuvad sumeriteni. Kadripäeva pühitsemise juured ulatuvad kaugele ajalukku. Sina, poiss, oled kõigi pahanduste juur.
5. keel lihttüvi, sõna morfoloogiliselt jagamatu osa. Sõnas maa|ndu|mise|le on juur maa-.
6. mat astendatava nimetus juurimisel, otsitav arv, mille antud aste võrdub antud arvuga. Teise kolmanda jne. astme juur. Juurt võtma 'juurima'.
▷ Liitsõnad: kuup|juur, ruutjuur.

kala ‹7› ‹s›

1. vees elav kõigusoojane selgroogne, kes hingab lõpustega, liigub uimede ja saba abil ning on hrl. kaetud soomustega (ka kogumõistena). Suur, väike kala. Kalu, kala püüdma, õngitsema, puhastama, rappima, rookima. Kala näkkab. Kala hakkas õnge. Paat oli kalu täis. Kala lõi sulpsu. Tiikides kasvatatakse kalu. Ujub nagu kala 'väga hästi'. Tumm nagu kala. Külm nagu kala 'osavõtmatu v. tundetu'. Eksporditi hulgaliselt kala. Kalurid said rohkesti kala. Kala ei võta 'kala(d) ei hakka õnge'. Kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem. | (toiduainena, toiduna). Kalu, kala suitsutama, soolama, kuivatama. Marineeritud, keedetud, praetud kala. Müügil on värske kala. Garneeritud kala. Söödi palju kala. || ‹ainsuse väliskohakäändeis adverbilaadselt› kalapüük, kalastamine. Kalale minema. Kalal käima, olema. Kalalt tulema.
▷ Liitsõnad: akvaariumi|kala, elektri|kala, ema|kala, imi|kala, jõe|kala, kapten|kala, karp|kala, kera|kala, koer|kala, kohver|kala, kops|kala, kude|kala, kuld|kala, kuu|kala, kõhr|kala, lend|kala, loots|kala, luu|kala, magevee|kala, marja|kala, mere|kala, mõõk|kala, niisa|kala, noor|kala, paiga|kala, pard|kala, peen|kala, prügi|kala, põhja|kala, püügi|kala, rööv|kala, rüü|kala, sini|kala, soom|kala, süstik|kala, tiigi|kala, vääriskala; elus|kala, soola|kala, suitsukala; hai|kala, lutsu|kala, lõhe|kala, siia|kala, tuuni|kala, vimmakala.
2. kõnek (ettevaatliku, osava inimese kohta). Kogenud, vilunud kala. See mees on libe kala. Temasugune kala juba õnge ei lähe.

nõges ‹-e 4› ‹s›
bot
1. kõrvekarvadega rohttaim (Urtica). Nõges kõrvetab. Aia ääres on lausa nõgeste padrik. Seinaäär oli nõgestesse kasvanud. *Nõgeseid olnud [kitkutaval peenral] palju, käed kirvendanud ja olnud küünarnukkideni kublulised .. J. Parijõgi.
▷ Liitsõnad: kõrve|nõges, raudnõges.
2. ‹liitsõna järelosana› esineb mitmete muude taimede nimetustes
▷ Liitsõnad: imi|nõges, karu|nõges, kiri|nõges, kold|nõges, naiste|nõges, nõia|nõges, tarinõges.

pump ‹pumba 22› ‹s›

1. ka tehn imemisel ja/v. surumisel põhinev seade. a. (vedeliku, gaasi v. auru rõhuenergia suurendamiseks ja nende teisaldamiseks). Pump töötab, on rikkis. Pump tõstab vett maapinnale. Veehoidla, paadi pumbad. Pumbaga kaev 'pumpkaev'. Vesi on liiga madal, pump ei võta. Rattakumm on tühi, too pump 'õhupump, (jalg)rattapump'! Madrus ja pootsman asuvad pumpade juurde. *.. Pumbad töötavad, uhavad kuunarist vett.. J. Oengo. *Kallas haarab pumba käepideme – ja näe – paari löögi järel hakkab vesi vulksudes paaki voolama. R. Vellend. | kõnek (pumpkaevu kohta). Tüdrukud läksid pumbale, pumbast vett tooma. || piltl süda. Raudne pump on sel mehel. Tal olevat pump viimasel ajal streikima hakanud. *Kuule sina, mu süda, neetud pump .. siis nüüd tahad sa mind jänni jätta? L. Meri. b. (vaakumi tekitamiseks), vaakumpump, õhupump c. (puistainete ja tolmu teisaldamiseks), näit. tsemendi-, tolmupump d. (soojuse ülekandmiseks madalama temperatuuriga keskkonnast kõrgema temperatuuriga keskkonda), soojuspump
▷ Liitsõnad: tolmu|pump, tsemendipump; auto|pump, bensiini|pump, elektri|pump, hammasratas|pump, imi|pump, jalgratta|pump, juga|pump, kaevu|pump, kala|pump, kanalisatsiooni|pump, keeris|pump, kolb|pump, kruvi|pump, kõrgsurve|pump, käsi|pump, kütuse|pump, laba|pump, liiva|pump, madalsurve|pump, maht|pump, masuudi|pump, membraan|pump, mootor|pump, muda|pump, mördi|pump, piima|pump, pinnase|pump, plunžer|pump, rinna|pump, rotatsioon|pump, soojus|pump, suru(õhu)|pump, surve|pump, süva|pump, telg|pump, tiib|pump, toite|pump, tsentrifugaal|pump, vaaku(u)m|pump, valamu|pump, vee|pump, õhu|pump, õlipump.
2. kõnek kõva viinavõtja. Terve pudeli ära joonud, pump selline! *Vana esimees olevat olnud pump. Pump on niisugune inimene, kes palju viina joob. L. Kahas.

toru ‹11› ‹s›

1. hrl. silindriline õhukeseseinaline, suhteliselt pikk õõneskeha. Metallist, rauast, betoonist, plastmassist, kummist, klaasist toru. Keraamilised, mitmekihilised torud. Valatud, valtsitud, gofreeritud, pliitatud toru. Õmbluseta, muhvotsaga toru. Peen, jäme toru. Sirge, kõver toru. Torude paigaldamine, jätkamine. Torude mähkimine. Toru kalle. Toru läbimõõt oli 0,5 m. Pumba, veepaagi toru. Vesi jookseb lauta torusid mööda. Gaas juhitakse korteritesse torude kaudu. Vesi, nafta voolab torudes. Lüpsimasin kisub lüpsmisel piima torusse. Torupill koosneb tuulekotist ja torudest. Vanamoeline toruga grammofon. Aerodünaamiline toru tehn seade, milles tekitatakse kiire õhuvool. || telefonitoru. Telefon helises, võtsin toru. Võttis toru hargilt, pani, viskas toru hargile. Torust kostis naisehääl. „Tulen kohe,” ütlesin kiirustades torusse. *Õige nüüd Airil vaja neid kõnesid pidada, ta pole kohe sihuke tüüpki, kes ripuks toru otsas. H. Mänd. || kõnek (pika vabriku- v. laevakorstna kohta). Lähenesime linnale: paistsid kirikute tornid ja vabrikute torud. *Silmapiiril kümmekond laeva, peaaegu pooltel neist suitsu ajavad torud peal. H. Sergo. || kõnek (püksisäärte, ka käiste kohta). *Minu koolipõlves lehvisid mehed ringi laiades kloššpükstes, nüüd jälle kantakse nii peenikesi torusid, et ei mõista ära arvatagi, kuidas neid jalga ja jalast ära saab. L. Promet.
▷ Liitsõnad: alumiinium|toru, asbest|toru, asbesttsement|toru, betoon|toru, eboniit|toru, frees|toru, klaas|toru, kummi|toru, laud|toru, malm|toru, metall|toru, plastmass|toru, plekk|toru, puu|toru, raud|toru, ribi|toru, savi|toru, teras|toru, tsement|toru, vasktoru; auru|toru, bergmann|toru, dreeni|toru, elektronkiire|toru, gaasi|toru, haru|toru, hingamis|toru, imi|toru, isoleer|toru, jaotus|toru, joa|toru, joote|toru, juht|toru, kanalisatsiooni|toru, keskkütte|toru, koore|toru, kuulatlus|toru, kuulde|toru, kõne|toru, kütte|toru, magistraal|toru, mantel|toru, piima|toru, pikendus|toru, pumba|toru, puur|toru, põlv|toru, püstik|toru, ring|toru, soojus|toru, rõhu|toru, röntgeni|toru, sifoon|toru, solgi|toru, spiraal|toru, suitsu|toru, suruõhu|toru, surve|toru, toite|toru, tsirkulatsiooni|toru, tuulutus|toru, tühjendus|toru, vaatlus|toru, vee|toru, ventilatsiooni|toru, vihmavee|toru, väljalaske|toru, väljavoolu|toru, õhu|toru, õhutus|toru, äravoolu|toru, ühendus|toru, ülevoolutoru; hääletoru.
2. ‹illatiivis ja inessiivis lähedane adverbile› torutaoline, kujult mõneti toru (1. täh.) meenutav moodustis. Keeras singiviilu toruks ja pistis suhu. Torus püksisääred, püksid. Pani käed toruks, toruna suu juurde ja hüüdis midagi. Mees pani käed suu ette torusse, torru ja puhus söed hõõgvele. Imes torus huultega jäätist. Tüdruku huuled läksid, tõmbusid pettunult torru. Huuled irooniliselt torus. „Ah jäta ometi see jutt!” ajas Urve huuled torru. Ah jälle ei meeldi, jälle mokad torus! Jäi midagi mõtlema, suu torus. *.. ja pehmete kurruliste põskede vahel suu, mis üllatusest ümmarguseks toruks tõmbus ja siis heameelest pikaks kriipsuks venis. M. Saat.
▷ Liitsõnad: hinge|toru, sool|toru, sääre|toru, söögitoru; kapillaar|toru, sõel|toru, tolmutoru.
3. kõnek (tulirelva raua, ka relva enese, eriti suurtüki kohta). Karabiini, kuulipilduja, kahuri, haubitsa toru. Pika toruga parabellum. Laeng lõhkes torus. Andsime relvadest tuld, nii et torud tulised. See on vilets jahimees, kellele loom jookseb ise toru ette. Tulerühm sätib torusid positsioonile. *Saime tund aega marutuld kõigist torudest ning kaotasime kaks ettevaatamata meest. R. Kaugver. *Esimese patarei esimene toru annab oma esimese paugu selles sõjas. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: automaadi|toru, kahuri|toru, püssi|toru, püstoli|toru, suurtükitoru.
4. kõnek (puhkpilli kohta). Pasunamehed võtsid oma torud ja alustasid uut lugu. *Põder asutas .. puhkpilliorkestri, mille torud telliti D. O. Wirkhausi vahendusel Berliinist. K. Saaber. *Vasksete torude kaeblik viis ihub sumbunud valu värskeks pitsituseks. A. Beekman.
5. kõnek rumal, taipamatu, saamatu inimene, loru. Kes käskis teda selline toru olla! Sina ka midagi tead, va toru! *Aga eit ütleb: „Ega sa printsi endale väimeheks saa, vana toru! .. ” K. Rumor. | ‹adjektiivselt›. Et inimene ka nii toru võib olla!

uss ‹-i 21› ‹s›

1. roomates v. loogeldes liikuv pikliku kehaga selgrootu. a. ussid pl zool pika saleda kehaga ja kehast selgesti piiristumata peaga selgrootud (Vermes). Alamad, kõrgemad ussid. Kaanid kuuluvad usside hulka. b. (limuka vm. elusa õngesööda kohta). Otsis, kaevas põõsa alt usse. Poiss ajas õnge otsa priske ussi. c. (tõugu, rööviku v. vagla kohta). Lihale on ussid sisse tulnud, löönud. Korjasime kapsastelt usse. Usse täis õun. Jahu on ussidest rikutud. Keha saab ussidele söödaks. d. (ussnugiliste kohta). Loomal olid ussid (sees). Püüdis lapsel rohtudega usse välja ajada.
▷ Liitsõnad: hulkharjas|uss, imi|uss, jõhv|uss, kartuli-kidu|uss, kidu|uss, keerits|uss, kärss|uss, lai|uss, lame|uss, linaluu-|uss, maat-|uss, niit|uss, nookpael|uss, nugi|uss, pael|uss, parasiit|uss, piits|uss, piug|uss, rips|uss, rõng|uss, traat|uss, väheharjas|uss, ümaruss; mulla|uss, nelikant-kalda|uss, sõnniku|uss, vihma|uss, ööuss; herne|uss, jahu|uss, kapsa|uss, kõhu|uss, pähkli|uss, rukki|uss, siidi|uss, õunauss vrd jaani|uss, vrd mere|uss, vrd pärg|uss, vrd vaskuss.
2. (tavakasutuses ka:) madu. Ussi sisin. Uss vingerdas, siugles, lookles üle tee. Sai ussilt salvata, hammustada. Poisid materdasid ussi. Ussina looklev rongkäik, sähviv pikne. Hoogsa tööga kaob valu kui uss mättasse. Kargas püsti nagu ussist nõelatud. Hakkas naist vihkama nagu ussi aia all. *Irma on kui uss urus, kellest sa kunagi ei tea, millal või millega ta sind salvab? A. H. Tammsaare. | piltl. Armukadeduse uss närib hinge, südant 'armukadedus vaevab'. Mis uss sulle sisse on pugenud, et sa paigal olla ei malda?
▷ Liitsõnad: madu-|uss, nõeluss; kodu|uss, majauss.
3. piltl (alatu, salaliku, petliku inimese kohta, ka sõimusõnana). Ma ei salli teda, ta on külm ja õel uss. Arglik noormees pidas kõiki tüdrukuid ussideks. Pealekaebaja, sa vastik uss!
▷ Liitsõnad: kadeduse|uss, kahtluse|uss, kiivuse|uss, mure|uss, sala|uss, valu|uss, õeluseuss.
4. ussviirus

ventilaator ‹-i, -it 2› ‹s›
seadis õhuvoolu tekitamiseks kiiresti pöörlevate labade abil, tuuluti; masin õhu vm. gaasi puhumiseks v. imemiseks. Ventilaatori tiivik. Pani ventilaatori tööle. Lülitas ventilaatori käima, sisse. Ventilaator jäi seisma. Lae all pöörleb ventilaator. Ventilaatorid surisesid, kohvikus oli mõnusalt jahe. Töötava ventilaatori surin, vurin. Ventilaator tõmbas suitsuse õhu kiiresti välja. Heina kuivatati ventilaatoriga. Kaevandust tuulutatakse ventilaatoritega.
▷ Liitsõnad: elektri|ventilaator, laua|ventilaator, olme|ventilaator, tööstusventilaator; imi|ventilaator, propeller|ventilaator, suru|ventilaator, telg|ventilaator, tsentrifugaal|ventilaator, tõmbeventilaator.

voolik ‹-u 2› ‹s›
painduvast materjalist toru hrl. vedeliku v. gaasi teisaldamiseks. Kummist voolik. Elastne, jäik voolik. Pesumasina, kütusepaagi, gaasiballooni voolik. Tuletõrjujad vedasid voolikuid. Muru kasteti voolikust, voolikuga. Kinnitas vooliku veekraani külge. Ühendas vooliku veevärgiga ja hakkas roose vihmutama. Voolikust paiskus välja vesi. Juhtis voolikust tuleva veejoa otse hõõguvatele sütele. Keris vooliku kokku. Opereeritu lamab, voolikud ninas.
▷ Liitsõnad: kummi|voolik, nahk|voolik, plast|voolik, present|voolik, voltvoolik; imi|voolik, kastmis|voolik, piduri|voolik, piima|voolik, suruõhu|voolik, surve|voolik, tuletõrjevoolik.