[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

imestama ‹37›

1. imestust tundma v. avaldama (ootamatu, arusaamatu, imeliku vms. üle). Pole põhjust imestada. Ta jäi imestades seisma. Ma imestan su kannatlikkust. Vaatasime ja imestasime, mida ta seal peaks tegema. Isa imestas, et poeg tööga toime tuli. Kuula ja imesta! Mis siin imestada, pole midagi imestada, üsna tavaline asi. Naabrid ei jõua kogu lugu ära imestada. Paneb imestama, kuidas ta hakkama sai. Poissi nähes ei imestanud nad põrmugi. Kõik imestavad laste vastuste üle. Imestav pilk. *„Kuidas te teadsite oodata?” imestas Olev. V. Saar.
2. üllatama, hämmastama. Külalist niisugune asjaolu imestas. *Hommikul .. imestas teda väga ta unenägu. A. Murakin (tlk).
3. van imetlema. *..astusin läbi mõisa rohuaia välja, ilusat suvehommikut imestama. Juh. Liiv.