[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ilma
I. ‹prep› [abess] kordab ja rõhutab ilmaütleva käände funktsiooni. Ilma mütsita, tööta, loata, põhjuseta. Lahkub ilma sõna lausumata. Poiss astus ilma koputamata sisse. Kõigile oli ilma pikemata 'pikema jututa, otsekohe' selge, mida mees kavatses.
II. ‹adv›
1. maksuta, (vastu)tasuta, muidu. Kas ostsid või anti ilma? Ilma ei saa, taha ta midagi. Aednikul juurvili ilma käes. *Ei söanda väita, et ka muid toiduaineid ilma eest jagati. R. Sirge.
2. nõnda, et midagi vajalikku pole, et see on puudu, ära jäänud v. kaotsi läinud. Mees jäi sõjas käest ilma. Ega nad rahast päris ilma ole! Mõni joob kohvi suhkruga, teine ilma. Sportlane jäi auhinnast, esikohast ilma. Kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Kuiv aasta on ahtra lehma eest, märg aasta jätab üsna ilma. *Mingi pide peab [elus] olema, ilma ei saa. M. Traat. | ‹ühendsidesõna osana› ilma et vt et