[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

igav ‹-a 2›

1. ‹adj› üksluine, vahelduseta, ebahuvitav, ilmetu; igavust põhjustav. Igav ja tüütu töö, olemine. Igav raamat, näidend, loeng. Kõne oli pikk ja igav. Võrdlemisi igav maastik, tee, sõit. Võimatult, õudselt igav inimene. Igav õhtu, pidu, sügis. Poistel on hirmus igav. Üksinda hakkab mul igav. Ilma sõpradeta on igav elada. Aeg läks oodates igavaks. Kordamine läheb juba igavaks. Noored ei lasknud elul igavaks minna. Igav kujundus, värvikombinatsioon. Igav kvartalipikkune plank.
▷ Liitsõnad: surmigav.
2. ‹s› hrv igavus. *See oli hirmu ja igava peletuseks – sängis, tekk üle pea, pikil õhtuil, kui isa ja ema olid.. vooris. D. Vaarandi.
3. ‹adj› van kedagi v. midagi taga igatsev. *Siis hakkas Popil ta järele igav. F. Tuglas. *.. isa Jaanil hakkas Annest igav. Madde Kalda.