[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hüva ‹8 komp parem superl kõige parem e. parim›

1. ‹adj› (muhedamas, mõnusamas keelepruugis:) hea (hrl. 1., 2. täh.) Hüva märjuke, jook. Ennem võib vats rebeneda, kui hüva rooga üle jääda. Hüva leili! Hüva pärituult! Poetas minu kasuks hüva sõnakese. No nüüd on hüva nõu kallis. Kuulake nüüd mind, hüvad sõbrad! *Ja vanaema räägib, poisil olevat peale meisterdamiskalduvuse ka hüva nuppu. I. Sikemäe. || (kinnitust, nõusolekut, mööndust märkivana). Hüva, hakkame nüüd minema. Hüva, saab tehtud. Noh, hüva, lööme siis käed kokku. *Lõpuks ei osanud öelda muud, kui pomises: „Hüva, Mall... räägime sellest teine kord...” E. Maasik.
2. ‹adj› murd parem, parempoolne, hüvak. Hüva ja kura käsi. Hüva kätt minema, sõitma. *Tüdrukud pudenesid ükshaaval laiali, kes hüvale, kes kurale. T. Kallas.
3. ‹s› hea söök, jook vms. *Aga pulmalised olid kõik väga rahul, lõbu ja palju muudki hüva oli külluses olnud. R. Roht. *Mis sa keelad või hoiad mõisniku hüva [= piiritust].. R. Sirge.