[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ere ‹-da 2› ‹adj›

1. hele, terav, tugev. a. (valgusega seoses). Ere leek, kiirtevihk. Silmipimestavalt ere päike. Filmiti prožektorite eredas valguses. Kevadpäev oli säravalt ere. b. (värvusega seoses:) toonilt puhas, kirgas. Eredad kangad, tapeedid. Kevadine ere rohelus. Ereda sidrunkollasega värvitud maja. Koidutaevas tõmbus üha eredamaks. Näole, näkku tõusis ere puna. Papagoidel on ere sulestik. Sinililleõied paistsid halli kulu sees väga eredad. Mahedate taimevärvide asemel hakati kasutama eredaid aniliinvärve. *Aga vaata, kui suured ja eredad silmad teisel, tuleb tark poiss .. A. H. Tammsaare. c. hrv (hääle v. heliga seoses). *Kuski lõikas ere vabrikuvile läbi suvise lõõma. O. Luts. *.. kõrvad püüdsid kinni koerte ereda kilamise .. A. Sinkel.
2. piltl. a. ilmekas, elav, värvikas. Sündmuste, olude ere kirjeldus, iseloomustus, kujutus. Eredad muljed, mälestused, elamused, kujutlused. Püüdis leida eredamaid näiteid. *Alle revolutsiooni kujutavad värsid on eredad ja visuaalsed. R. Parve. b. millegi poolest eriti silmatorkav, väljapaistev, silmapaistev. Ere lavastus. Ere isiksus.

falsett ‹-seti 21› ‹s›
muus eriline laulmisviis, mille puhul häälekurrud võnguvad osaliselt ja kasutusel on ainult pearesonants || hääle eriline kõrgem register; kõrge hääl. Terav, kile falsett. Ärritusest tõusis ta bariton vahel kõrge falsetini.

fonasteenia ‹1› ‹s›
med hääle väsimus, hääle jõuetus hääleelundi talitlushäirena. Äge, krooniline fonasteenia.

habras ‹hapra 19› ‹adj›

1. kergesti murduv, purunev v. katkev, õrn. Haava oksad on võrdlemisi haprad. Veresoonte seinad olid muutunud jäigaks ja hapraks. Vanal inimesel on luud hapramad kui noorel. Haprad küüned. Juuksed on kuivad ja haprad. Habras niit, paber. Habras nagu klaas, portselan. Liigne karastamine teeb terase hapraks. Mänd on hapram kui kask. Vili on küps ja ta kõrs üsna habras. || piltl (hääle, helide kohta). Laste haprad ja õrnad hääled. Eit laulis väriseva ning hapra häälega.
2. (keha)ehituselt nõrk v. õrn; peenike, sale. a. (inimeste v. nende kehaliikmete kohta). Habras naine, tütarlaps, poisike. Tema plikalikult habras kuju. Pärast haigust oli ema veelgi hapram kui enne. Haprad käed, sõrmed. Sale ning habras piht. *Tütar on .. hapra kondiga ja alatihti haiglane. V. Ilus. b. (muu kohta). Metsaserval sirgus noor ja habras kask. Üle jõe viis habras rippsild.
3. piltl kergesti hajuda v. kaduda võiv, õrn. Uni, vaikus oli habras. Sellest lapsepõlveunistusest on jäänud vaid habras mälestus. Liiga habras oli ta side tegeliku eluga. Nende armastus oli hapram, kui võis arvata.
4. kõnek halb, täbar. Habras lugu. Kui asi hapraks läheb, siis saada meile sõna. *Une- ja söögiajad on segi, enesetunne habras, isu puudub .. R. Sirge.
Omaette tähendusega liitsõnad: ime|habras, ülihabras

hõbe ‹-da 2› ‹s›

1. keemiline element, valge läikiv väärismetall (Ag); seda metalli rohkesti sisaldav sulam. Puhas hõbe. Hõbeda leiukohad. Hõbedat kaevandama. Hõbedast kaelakee, sõlg, küünlajalg.
2. sellest metallist v. seda metalli rohkesti sisaldavast sulamist raha vm. ese(med). Kõlisev hõbe. Maksis peene hõbedaga. Palk oli tuhat rubla hõbedas, hõbedat. Kelle kukkur, selle kohus, kelle hõbe, selle õigus. *Võtab kaelarahad, röövib hõbeda! M. Under. *..lauda istudes panin tähele helkivat kristalli, läikivat hõbedat.. M. Metsanurk. || kõnek hõbemedal; hõbemedali omanik. Võistlustelt saadi nii kulda kui hõbedat. Vasaraheites oli võidukas mulluste MM-võistluste hõbe.
▷ Liitsõnad: lauahõbe; olümpiahõbe.
3. piltl miski, mis on (eriti värvuselt v. läikelt) selle metalli sarnane. Mehe juustes ja habemes oli tublisti hõbedat. Paadipõhja kattis kalasoomuste hõbe. *..kuu tuleb, / vana ja vaevlik, / üle puistab mind / hõbedaga. H. Runnel. || (heleda, kõrge ja puhta hääle kohta). *..oli tema hääles ööbiku hõbe / ja musta linnu mõistus. H. Adamson.
▷ Liitsõnad: härmatis|hõbe, juuste|hõbe, merehõbe; elav|hõbe, uushõbe.

hääle|elund
hääle tekitamiset osa võttev, häält tekitav elund

hääle|kool [-i]
muus hääle arendamise süsteem. Itaalia häälekool. Hea häälekooliga laulja.

hääle|kõla
hääle üldilme, hääletoon. Mahe, meeldiv, südamlik häälekõla.

hääle|murre
füsiol hääle tämbri muutumine murdeeas koos hääleulatuse suurenemisega madalamate toonide suunas. Poisil on häälemurre.

hääletus2 ‹-e 5› ‹s›
hääle puudumine, vaikus. Mu ümber valitses öine hääletus.

hääle|ulatus
muus hääle kõrgeima ja madalaima helikõrguse vahe. Pärast häälemurret on poiste hääleulatus esialgu väike.

jäme ‹-da 2› ‹adj›

1. suhteliselt suure ümber- v. läbimõõduga.; ant. peenike. a. (pikkade silinderjate esemete v. moodustiste, ka keha ja kehaosade kohta). Jämedad puud, palgid, postid, sambad. Jämedad oksad, juured, varred, kõrred, leherootsud. Ilusad jämedad porgandid. Jäme küünal, pliiats, kriit. Jäme vorst. Jämeda otsaga sulg teeb jämeda joone, kriipsu, juti. Jämedad purikad räästas. Jäme niit, lõng, nöör, köis, voolik. Jäme 'jämedast lõngast' kudum, riie, särk, kuub. Jäme karv, jõhv, kiud. Jämeda 'jämedatest kiududest koosneva' villaga lammas. Jäme nõel, varras, toru. Jäme tünn, vaat. Kepp on ühest otsast jämedam. Ümbermõõt kõige jämedamast kohast. Kannab juukseid kahes jämedas patsis. Nafta purskas, voolas jämeda joana. Jämedad jalad, sääred, käsivarred, sõrmed. Jäme kael, keha, nina. Jämeda nokaga lind. Jämedaks paisunud sooned. Tugev jämeda kondiga mees. Lõvipoegadel on jämedad käpad. Jäme madu, angerjas. Üks tulijaist oli jäme, teine kõhetu. Kutsikas oli jäme nagu pakuots. On ennast hea toidu peal jämedaks söönud. | piltl. Parem pikk ja peenike nälg kui jäme ja lühike. *Mul on jäme õigus: sinu kelder ja kaev on minu maa peal! A. Schmuul. b. (ühesuguste suurte (hrl. ümmarguste) osiste v. nendest koosnevate ainete v. esemete kohta). Jäme liiv, kruus, killustik. Soolatakse jämeda soolaga. Jämeda struktuuriga kivim. Jämedad haavlid. Jämedad vihmapiisad, raheterad. Jäme vihm, rahe, sadu. Jämedad rukkiterad, tangud. Jäme jahu. Jäme 'jämedast jahust' leib. Jämedad sõstrad, maasikad, pohlad. Jämedad pisarad, higipiisad. Jäme uurikett, helmekee. Jäme 'suureauguline, hõre' sõel. Jämeda 'suureaugulise' riiviga peenestatud kapsas. Jäme 'suuremõõtmelistest v. jämedajoonelistest tähtedest' trükk, kiri. c. piltl lubamatult suur v. ränk; ant. väike. Teeb jämedaid õigekirjavigu. Kirjutises on jämedaid faktilisi eksimusi. Jämedad kasvatusvead, kuritarvitused. Eeskirjade, võistlusmääruste jäme rikkumine. Õnnetuse põhjustas kannatanu enese jäme ettevaatamatus.
2. lihtlabane, rohmakas; peenuseta, kultiveerimata; ant. peen. Ta mööblitükid olid külapuusepa jäme töö. Jämedad töörõivad, -jalatsid. Neoliitikumi keraamika oli alles väga jäme. Jämeda välise kesta all peitus tundlik hing. Mees oli jämedate näojoontega. Ta riietus ilmutas jämedat maitset. Minu jäme aru nii peent asja ei jaga. Kasutab võideldes jämedaid võtteid. Jäme läbinähtav vale, võltsing. || üldjooneline, detailidesse mittetungiv. Jäme hindamine, mõõtmine, jaotus, liigendus. Jäme reegel.
3. ebaviisakas, sobimatu, solvav, lugupidamatu; vastavalt käituv. Jäme ütlus, sõna, vastus, sõim, toon. Jäme käitumine, olek, kohtlemine. On sõnades, alluvatega käitumises jäme. Oli jäme vanemate inimeste vastu. Joobnuna muutub ta alati jämedaks. Tegi jämedaid vihjeid. See on jäme ebaviisakus. Nii jämedaid nalju on piinlik kuulata. Jäme ropendav joomaseltskond.
4. madal, sügav (hääle kohta). Rääkis jämeda bassihäälega. Vanamees müristas jämedat naeru. Leskmesilane tekitab lennul jämedat heli. Põdrapulli jäme kutsehüüd. Karu ajas omaette jämedat joru. Pojal oli hääl jämedam kui isal. *..siis kostis siia [vabrikuvile] jäme ja mahe üürgamine: päevane vahetus lõpetas töö. O. Tooming.

kaikuma ‹kaigun 42 või kaikun 37›

1. (heli v. hääle kohta:) valjusti kõlama, kajama, valjusti kostma. Metsasügavuses kaiguvad kirvelöögid. Tänavatel kaikus kabjaplagin. Sammud kaiguvad trepikojas. Eemalt kaigub lahingukära. Tänavatel kaikusid lasud, plahvatused. Kirikukellade helin kaikus kaugele. Sadamas kaikusid laevade viled. Ühendkooride laul kaigub võimsalt. Läbi hommikuvaikuse kaikus võimas hurraa. Hõiskeid, hüüatusi, kitarrihelisid kaikus üle vee. Kaugelt kaigub öökulli huige. Need sõnad kaikusid kaua ta kõrvus. Kaikuv naer.
2. (paiga, ruumi kohta:) mingitest helidest v. häältest kajama; helidest, häältest täidetud olema. Mets kaikus lahingukärast, püssipaukudest. Tühjad koridorid kaikusid sammudest. Laulab nii, et kogu õu kaigub. Maja lõi kaikuma laste naerust ja kilgetest. *Linn kaigub rataste mürinast, vabrikuviledest ja inimhäälist. B. Alver.

kammer|toon
muus helihark koorile hääle andmiseks ja instrumentide häälestamiseks

kandma ‹kannan 45›

1. hrl. üles tõstetuna edasi toimetama, ühest paigast teise viima v. tooma. a. (elusolendi jõul). Haavatu kanti kanderaamil autosse. Kannab last kukil, seljas, süles, kätel. Kannab kotte, kaste, kohvreid. Võtsin tema kompsu enda kanda. Demonstrandid kandsid lippe, loosungeid. Kandis mitme päeva jao puid kööki valmis. Kannab jõest saunavett. Kaelkookudega on ämbreid kergem kanda kui käe otsas. Hein kanti võsa vahelt lagedale kuivama. Neegrid kannavad raskeid pakke pea peal. Jahisaak kanti vahepuus koju. Road kanti suurtel liudadel lauale. Võtku siit igaüks nii palju, kui kanda jaksab. Raamatud on ei tea kuhu laiali kantud. Poiss muudkui kannab tüdrukule lilli ja maiustusi. Ma ei kanna kaasas suuremaid rahasummasid. Ärge kandke jalgadega pori tuppa! Lähen, kuhu jalad kannavad! 'ükskõik kuhu'. Linnud kannavad pesamaterjali noka vahel, nokas. Kass oli pojad küünist laudalakka kandnud. Ega lind kõrgemale lenda kui tiivad kannavad. b. (millegi jõul). Rong kannab meid lõuna suunas. Tramm kandis teda kesklinna poole. Laevad kandsid kalleid laste. Jõed kannavad liiva merre. Lained kandsid adrut rannale. Jääpank kandis merehädalised randa. Lasksime paati voolul kanda. Tuul kandis kõikjale liiva, tolmu, kolletanud lehti. Tuul kandis kõrvu hõikeid, ninna põlemise lõhna. Passaadid kannavad soojemat õhku külmematele aladele. Veri kannab hapnikku ja toitaineid organismis laiali. c. piltl (teatamise, edasirääkimise kohta). Suust suhu kanti keelepeksu, tühje jutte. Mis jutu kuuleb, kohe külasse kannab. Uudis, sõnum kanti kohe külast külasse, külas laiali. *Jah, mina kandvat kõik saladused härra Hurdale kätte .. J. Semper. d. piltl (muid kasutusi). Rännuteed on kandnud teda kaugele. Sõda kandis inimesed oma kodudest maailma mööda laiali.
2. millelegi altpoolt toeks olema, seda ülal hoidma. Templi lage kandsid võimsad sambad. Soolane vesi kannab ujujat paremini kui mage. Pea longus, nagu ei suudaks kael seda kanda. Ta on nii purjus, et jalad ei kanna. Kandvad postid, kaared, võlvid, seinad. Põhjavett kandvad kihid. || millelegi pidama jääma, toetuma. Piimakurn peab jääma nõu äärtele kandma. *Rein käis mööda metsateid, kus sügavad roopad, nii et vankril rummuotsad kannavad. A. H. Tammsaare. || piltl mingit nähtust, olukorda, ideed vm. ülal hoidma, sellele aluseks olema. Tänased noored kannavad homset elu. Romaani, filmi, maali, etendust kannab optimistlik elutunnetus. Teost kandev teema. Hingevalust, võitluspaatosest, kodanikutundest kantud värsid. Sügavast veendumusest kantud kõne. Tegutses kättemaksuihast kantuna. *Ideeline mõtestatus ja ümberkehastamine – need peavad kandma teatrit. V. Panso. || kaugele kostev, tugev, jõuline olema (hääle kohta). Lauljatari hääl ei kanna veel küllaldaselt. Kandev hääl 'tugev, selge, kanduv hääl'.
3. peal lasuvat raskust välja kannatama, selle all mitte kokku vajuma. Kevadised hanged kannavad. Noor jää ei kanna veel. Külmunud soo kannab hobustki. Pehme põld ei kanna traktorit. Väike paat ei kanna kolme inimest. See purre meid kõiki korraga ei kanna. *Ja uus härra tuli. Kevadel, kui vaevalt tee kandis autot .. A. Mälk.
4. taluma, (välja) kannatama. Eluraskusi, ülekohut, alandusi kandma. Kes seda häbi jõuab kanda? Kannab mehiselt, nurisemata oma saatust, murekoormat. Vanemate kaotust oli lastel raske kanda. On valmis igasugust ohvrit kandma. Igaüks peab oma risti kandma. Vaikivat hukkamõistu oli raskem kanda kui noomimist. Pea ei kanna kõrgele ronida, kiikuda. Magu ei kanna enam haput. Tervis ei kanna enam rasket tööd (teha). *Õdesid-vendi oli tarvis mujale: seakarja ja lehmakarja, ja põllutöödele, nii kuidas kandis kellegi kont. J. Kärner. || kõnek (alkoholi talumise kohta). Jõi palju, aga kandis ka palju, kõvasti. Poiss oma kanapeaga ei kanna midagi. Mis sa jood, kui pea ei kanna! *.. hakkasid nad tuliselt vaidlema selle üle, kumb neist kannab rohkem viina või õlut. A. Jakobson.
5. (suutelisuse kohta:) lubama, võimaldama (midagi teha). Jooksis mis jõud vähegi kandis. Kavatses küll ehitada uue elumaja, kuid jõud ei kanna. Rahakott ei kandnud uut hobust osta. Tema tasku nii kallist lõbu ei kanna. Karjus nagu hääl, kõri üldse kandis. Nii kaugele kui silm kandis, polnud kedagi näha. Sõi nagu vats vähegi kandis.
6. rase v. tiine olema. Sel ajal kandis ta just oma esimest last. Ta on kandnud ja sünnitanud neli last. Kannab endas, oma üsas uut elu. Noor mära on esimest korda kandmas. Lõpuni kantud rasedus, tiinus. *„Ma kandsin ju Indrekut kolmat kuud rinna all,” ütles Mari. A. H. Tammsaare.
7. saaki v. vilja andma (hrl. kultuurtaimede kohta); midagi kasvatama (maa kohta). Noored õunapuud kandsid tänavu juba õunu. Vanad põõsad ei kanna enam marju. Maasikad kannavad korralikult kolm aastat. Pirnipuu on mitmel aastal õitsenud, aga pole veel kordagi kandnud. Kuusk kannab käbisid, tamm tõrusid. Lahja põld kannab vähe vilja. Uudismaa kannab hästi kaera. | piltl. Töö, õpetus on head vilja kandnud. Meeste jõupingutused kandsid lõpuks vilja. Protsente, intressi kandma.
8. (riietusesemete seljas, jalanõude jalas olemise kohta). Kannab kübarat, kaabut, karvamütsi, baretti, soni. Kannan talvel kasukat, sooja pesu, sooje riideid. Kannab tumedat ülikonda, valget särki ja lipsu. Kannab siidkleiti. Ants kandis põlvpükse. Kalifeesid kantakse koos säärikutega. Kannan kingi nr. 42. Kandis poriga kalosse. Suvel kanti maatööl pastlaid. Armastab kanda kirevaid rõivaid. Naine kandis leinariideid ja musta loori. Õhtutualeti juurde kanti pikki kindaid. Frakki kantakse pidulikel juhtudel. Kannab silma peal musta sidet. Kannab varrukal korrapidajalinti. || kantud pruugitud, kulunud, poolpidune. Tublisti, vähe kantud püksid, seelik, ülikond. See mantel on mul kõvasti kantud. || (teat. esemete kasutamise, nende küljesoleku kohta). Jüri kannab prille. Daam kandis kõrvarõngaid, merevaigust kaelakeed. Armastab igasugu ehteasju kanda. Briljante, kalliskive kantakse piduliku riietusega. Relva, mõõka kandma. Tolmu vastu kanti respiraatorit. Pidi vanas eas kerjakeppi kandma 'kerjama'. || (ühenduses juuste v. habeme teat. moe v. soenguga). Kannab lühikesi, pikki juukseid, patse, poisipead, siilisoengut. Kannab juukseid lahku, üle pea kammituna. Kandis juukseid kõrges soengus. Mees kannab põskhabet, vurrusid.
9. omama. a. millegagi varustatud olema. Isapõder, sokk kannab sarvi. Lehtpuud kannavad lehti, okaspuud okkaid. Ta on terve, kuid kannab veel paremat kätt sidemes. Kannab kolmandat aastat kaptenipaelu 'on kapten'. Raha kandis keisri kujutist. Ümbrik kandis Tallinna postitemplit. Ürik kannab daatumit 15. III 1812. Auto kandis numbrimärki 234 ABC. Käskkiri kandis direktori allkirja. Negatiivset laengut kandev elementaarosake. *.. tapeet, paiguti seenetanud ja katkenud, kandis ajalehtedest paiku. A. Jakobson. b. (nime, nimetuse, tiitli, pealkirja vms. omamise kohta). Mäeseljak kannab rahvasuus Tantsumäe nime. Pärast lahutust kannab ta jälle neiupõlvenime. „Estonia” kannab rahvusooperi nimetust. Kandis enne revolutsiooni krahvitiitlit. Raamat kandis pealkirja „Huvitav geomeetria”. Ta pole väärt kandma ausa inimese nime. c. (teat. iseloomu, tundemärkide, joonte olemasolu kohta). Teos kannab ruttamise jälgi, märke. Rahutused kandsid algul stiihilist iseloomu. Varane feodalism kandis veel ürgkogukondliku korra pitserit, jooni. *Ta sõnad ja hääletoon kandsid nagu patutunnistuse laadi. A. H. Tammsaare. d. (mingi kestvama tunde, mõtte, kavatsuse vms. olemasolu kohta). Kannab viha, vimma naabri peale, vastu. Olen sind, sinu tõotust alati meeles kandnud. Kannab endas suuri unistusi, lootusi. On kandnud hinges valu, muret, rahutust. Ta kannab leina. Kannab südames vanemate mälestust. See inimene kannab hinges kurja. Kannab ta vastu okast südames 'meenutab solvamist vms.'. Kannab keelel mürki 'ütleb teistele solvavalt'.
10. mingis olukorras v. millegi osaline olema. Talupojad kandsid naturaalkoormisi mõisniku heaks. Rahvas oli aastasadu orjaiket kandnud. Tehas kandis praagi tõttu kahju, kahjumeid. Kes kannab veokulud? Lähetuskulud kannab lähetav asutus. Üksus kandis raskeid kaotusi. Vabaduse eest võib kanda mis tahes ohvreid. Projektist kinnipidamise eest kannavad vastutust 'vastutavad' nii ehitaja kui tellija. Tuleb hoolt kanda 'hoolitseda' tervise eest. Toidumured on ikka perenaise kanda. Võttis vahetalitaja osa enda kanda. Ma tahan selle eest muret kanda, et asi korda saab. Kandis karistust vanglas, parandusliku töö koloonias. Iga kuriteo eest tuleb karistust kanda. *Ma võin ju vangiraudu kanda, kui seda mulle peale sunnitakse .. L. Perandi.
11. midagi millelegi v. kuhugi märkima, peale tõmbama, maalima vms. Põletuskiri kanti puule tulise oraga. Muster kantakse kopeeri abil paberile. Jaotised on ebatäpselt skaalale kantud. Peits kantakse mööbliesemetele pintsli või pritsi abil. Toitekreem kantakse nahale enne magamaminekut. Värvid on lõuendile kantud hoogsate pintslilöökidega, paksult, läbikumavalt, täppides. || midagi kuhugi kirja panema, registreerima, arvele võtma. Ettepanek kanti protokolli, akti. Raamatud kanti sedelitele, kataloogi. Vaatlusandmed kantakse vastavasse vihikusse. Ants kanti võistlejate nimekirja. Võistluse tulemused kanti turniiritabelisse. Kõik saadud hinded tuleb kanda õpilaspäevikusse. Olen kõik telefoninumbrid lahtistelt lehtedelt märkmikku kandnud. Kaardile olid kantud vaid suuremad asulad. Trahvisummad kanti riigituludesse. Laseb palga kanda abikaasa pangaarvele. Rekord on kantud nüüd tema nimele. Kahjud tuli kanda tormi arvele. Noorteõhtud tuleb kindlasti kanda klubi töö plusspoolele.

kandvus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. kandevõime. *Siis nad [= koduhaned] hakkavadki proovima oma tiibade kandvust. J. Kärner. | piltl. Teose kunstiline kandvus on väike.
▷ Liitsõnad: viljakandvus.
2. (hääle, heli kohta:) kuuldavus, leviulatus, jõulisus. Näitleja, laulja hääl on suure kandvusega.

kange ‹1› ‹adj›

1. paindumatu, puine, jäik (nii et liikumine v. liigutamine on takistatud). Jalad on käimisest, külmast üsna kanged. Pärast sellist teekonda oled jalust kange. Ristluud, kondid on raskest tööst kanged. Kael jäi vahtimisest kangeks. Liikmed on luuvalust kanged. Vanamehe sõrmed on rehapulkadena kanged. Jalad, käed tõmbusid jääkülmas vees kangeks. Vaadake, et ta kangeks ei külmu! Ei saa kummarduda, selg on kange. Tõusti ja sirutati istumisest kanget keha. Mehe liigutused olid kohmakad ja kanged. Ohvitser astus tikksirgelt kangel sammul. Surnukeha oli külm ja kange. Räägib kange keelega, nagu oleks ta purjus. Tärgeldusest kange särgikrae. Märjad riided tõmbusid pakases kangeks. | piltl. Kohkus, ehmus kangeks. Jäi hirmust kangeks. || (võõrapärase ja vigase keelepruugi kohta). Parun rääkis kanget eesti keelt. *„Kus on see mees, see Piiri Tönnu?” hüüdis ta pisut kanges maakeeles .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: külma|kange, pulkkange.
2. (keha)jõult tugev, jõuline, kõva. Poisid katsusid jõudu: kumb on kangem. Mitme vastase vastu ei saa, ole nii kange mees kui tahes. Kelle sõnn on kõige kangem? Karu kõige kangem, rebane kõige kavalam. *Ülesoo meeste kangete käsivarte mõjul edeneb töö jõudsasti. O. Luts. | piltl. Males oled sa minust kangem. Võõra tahe oli tema omast kangem. Kangem pool (kindlama, otsustavama sõnaga abielupoole, hrl. mehe, harvemini naise kohta). Kangem sugu (meeste kohta). *„Ei Tõnu mind mata,” hooples noorik, „olen tast eluvaimu poolest kangem ..” H. Raudsepp. || mehine, kartmatu; vägev, võimas. Suured teod nõuavad kangeid mehi. Ta oli nii kange mees, et ei kartnud vanakuraditki. Väike, aga kange rahvas. *.. oder kasvas õige kange, mäel pani mahagi. Aga mis tast sai! F. Tuglas.
3. millegi poolest silmatorkav v. väljapaistev, tubli, hakkaja, kõva. Kange töömees, kõnemees. Kange ujuja. Kange kala- ja jahimees. Kange pillimees ja tantsulõvi. Poiss on kange pidudel käija. Ta on kange tööd murdma. Saarlased on kanged meremehed. Mart on valla kangemaid traktoriste. Laine on kange tüdruk: õppeedukuselt klassis esimene. || ‹sageli ma-infinitiiviga› oma loomult kõvasti kalduv midagi tegema. Kange viinavõtja, joodik, kakleja, löömamees. Kange lõuapoolik, mokamees. Kange teisi õpetama, käsutama. Kange mees lubama, lubadusi andma. Ta on kange tagaselja ähvardama, kõigiga vaidlema, tüli norima. Poisid olnud kanged vallatust tegema. Vello olnud kange igasuguste tempude peale. Hobune oli kange üle aia hüppama. Põrsad on kanged sööma. Ohakad on kanged juuri ajama.
4. kõva, väga tugev, suur; äge. Kange peavalu, palavik. Jalga lõi kange valu. Hirmus kange köha, nohu. Kange nälg, janu, söögiisu, väsimus, igavus. Kange tüli, sõnavahetus, vaidlus. Hakkas kange hirm. Ta on kanget jonni täis. Kiristas kanges vihas hambaid. Kange kuraas sees. Kõik asusid kange õhinaga tööle. Mul on kange kiire. Läks lahti kange askeldamine. Kange pingutus võttis nõrgaks. Kange soov, tahtmine edasi õppida. Tal on kange isu välja minna. Kange kiusatus. Mehel käivad kanged viinaneelud. Vennal kange valu naist võtta. *Haigus oli kord juba sees ja muudkui läks aga kangemaks. A. Jakobson. *.. käes on poiss tal esimest aastat ja arm alles kange. V. Lattik. || (kiire liikumise kohta). Tormab kange hooga, ajuga, valuga. Poiss tuli kange jooksuga. Tuhises kange kiiruga edasi. Hobune on kangest sõidust higine. *Siin väinas oli veevool kange ja vesi viis jää varakult välja. A. Kalmus. || (ilmastikuga ühenduses). Väljas on kange külm, pakane, tuisk. Heinaajal oli kange palavus. Puhub kange tuul. Külm läks üha kangemaks. Kange sajuga ei läinud keegi majast välja. *.. oli veel ometi talv, päris kange talv. A. Taar. || vali (hääle, heli kohta). Kange kisa. Vee mühin läks järjest kangemaks. Veski kange mürin. Ukse taga algas kange kloppimine. Kõrvus on kange kohin. || kõnek tuline, innukas. Ta on uue korra kange pooldaja. Mees oli kange katoliiklane. Kingsepp olnud kange punane.
5. tugeva mõjuga, tugevatoimeline (hrl. mingi aine kohta). Kange kohv, tee, äädikas, sinep. Kange tubakas. Kanged rohud, mürgid. Kange hape. Need paberossid on minu jaoks liiga kanged. Tegi lihale kange soolvee. Kange väetiselahus kahjustab taimi. Dieettoidus ei kasutata kangeid vürtse. Klaas kanget lahjendamata jõhvikamahla. || suure alkoholisisaldusega. Kange õlu, viin, puskar. Kange naps. Kanged alkohoolsed joogid. Joodi õlut ja kangematki kraami. | ‹elliptiliselt› kõnek (viina vm. vägevama alkohoolse joogi kohta). Võeti, visati klaasike kangemat. Külalistele otsiti välja pudel kangemat. Peale õlle oli meestel ka üht-teist kangemat kaasas. || (terava, tugeva lõhna v. maitse kohta). Köök oli kanget kärsahaisu täis. Haigla koridoris oli tunda kanget kloroformi ja eetri lehka. Mehel käis suust välja kange õllelehk. *.. märkab kohkudes, et kohvil on kange lambiõli maik juures. O. Luts. || (prillide kohta). Prillid olid liiga kanged ja võtsid silmad valutama. || piltl vägev, võimas. Saunalaval oli kange leil. Käis välja oma kõige kangemad trumbid. Seekord ütles seda juba kraad kangemal kujul. Vandus kõige kangemate sõnadega, kõige kangemat kurja.
▷ Liitsõnad: kibe|kange, mürk|kange, tulikange.
6. mittejäreleandev, visa, vastupidav; kangekaelne, jonnakas. Kange iseloomuga, südamega inimene. Ta on kange ja oma õigust täis. Kanged ja protsessijad vanamehed mõlemad. Oli juba lapsena kange ja isemeelne. Suureline ja kange pealegi! Ära ole nii kange: targem annab järele! Kange nagu sikk. *Nad olid algul kanged olnud ja tühjaks jätnud selle paberi, mis raad neile kongis ette pani .. G. Helbemäe.
7. range, vali, karm. Ta tuli alles kange käsu peale. Tüdrukud läksid kangest keelust hoolimata simmanile. *.. siin oli oma vali kord, omad ülemad ja alamad ja ääretu kange distsipliin. R. Roht.

kare ‹-da 2› ‹adj›

1. (pinna kohta:) mittesile, kergelt krobeline; puudutamisel pisut torkiv. Männi kare koor. Enne hööveldamist on laud kare. Liivapaberi kare pool. Päike on lume, jää karedaks sulatanud. Kivi pind oli kare. Karedamad paberisordid. Tööst karedad käed. Näonahk on külmaga karedaks läinud. Kare riie, lina, tekk. Hõõrub end kareda rätikuga. Maapinda kattis kare rohi. Taimel on karedad lehed. Koeral oli kare karv. Karedad juuksed, harjased. Kare habemetüügas. Kareda villaga lammas. Kurk oli külmetusest kare. | (taimenimetustes). Kare kellukas, kõrkjas, piimohakas, seanupp, hunditubakas.
2. (loomult, olemuselt) karm, vali, järsk. Isa oli laste vastu kare. Sõdurielu on noormehe karedaks muutnud. Ta on kaunis kareda olekuga. Kareda südamega inimene. Väliselt kare ja tahumatu mees. Selja tagant kostis käskiv ja kare hüüe. Katkestas tema jutu karedate sõnadega. Karedaks muutunud naljad. Õppisime tundma elu karedamaid külgi. *„Mamma, sinu otsus on minu meelest liiga kare,” tähendas noor parun. E. Vilde.
3. (ilmastiku kohta:) karm, ebatervislik. Kare põhjatuul. Kare ja vilu sügis. Siberi kare talv, kliima. *Ei olnud hea haigele see kare mereõhk .. R. Roht. *Väljas oli kare aastaaeg, ööd pikenesid, sajud kestsid mõnikord nädalaid .. E. Krusten.
4. (hääle kohta:) mittemeloodiline, kähe, kähisev. Külmetusest kare hääl. Joobnute karedad hääled. *Pääsukese laul on meeldiv vidin, mõnel liigil (näiteks kaldapääsukesel) kare kädistus. H. Veromann.
5. ka keem (vee kohta:) rohkesti kaltsiumi- ja magneesiumisooli sisaldav, kalk; ant. pehme. Kare vesi pole pesemiseks sobiv. Põhjaveed on sageli karedad.

karedalt ‹adv›

1. järsult, karmilt. Vastas küsijale kaunis karedalt. Kõneles karedalt ja ähvardavalt. „Tule kohe siia!” käskis isa karedalt. *Junkur kargas jalule, tõukas õe karedalt eemale .. E. Bornhöhe.
2. (hääle kohta:) mittemeloodiliselt, kähedalt, kähisevalt. Kõneleja hääl kõlas kuivalt ja karedalt. *Marjaaia kõrvalt, rukkist, kostab räägu rääksumine, karedalt ja kalgilt .. J. Lapp.

karune ‹-se 4› ‹adj›

1. karvane, karvadega kaetud, karvadest kare vms. Karune kasukas, krae, riie. Habemetüükaist karune lõug, põsk. Vanamees sügas oma karust rinda. Taime varred olid hästi karused. Telefonitraadid olid härmatisest karused. Mida karusem koer, seda parem ta on.
2. piltl karvane (2. täh.), ebasõbralik, lahkusetu, järsk. Ta oli oma kaaslaste vastu karune. Mõlemad on võrdlemisi karuses tujus. Vihastus ja ütles mõne karuse sõna. *Jah, Austraalia on soe, on ilus, aga – on ka karune ja karm. R. Sirge.
3. kõnek nurgeline, tahumatu, rohmakas. Mis temasugune karune maapoiss oskab vastata! Karused kombed, naljad.
4. (hääle kohta:) kare, kähe, kärisev, räme vms. Kaasa laulsid isegi karusemate häältega mehed. *.. tahtis hääle puhtaks köhatada, kuid kõrist pääses karune kraaksatus. S. Truu.

keerutama ‹37›

1. ringis v. oma keskpunkti v. telje ümber liikuma panema, keerlema panema, korduvalt keerama; millegagi ringitaolisi liigutusi tegema. Veekeeris keerutas paati ühel kohal. Mees keerutas keppi. Keerutab hobust ärgitades ohjaharusid, piitsa. Keerutas vastast õhus ja paiskas siis maha. Keerutas vagunitrepilt hüvastijätuks mütsi. Keerutas närviliselt taskurätti, mütsi näppude vahel. Keerutas tantsupõrandal tüdrukuid. Keerutas end kaua peegli ees. Tuul keerutas tolmupilvi, koltunud lehti, vihma näkku, järvele lainetuse. Tuisk keerutas lund hangedesse, lund katuselt alla. Vastutulev auto keerutas tolmu vastu silmi. Mees keerutas iga senti näpu vahel, enne kui välja andis. Imbi keerutas telefoniketast. Poiss pandi käiavänta keerutama. *Hõissa, setu neiud, tantsige teiegi, keerutage keha ja hööritage puusi .. L. Kibuvits. *Juhataja mõõtis revidenti pika pilguga, pani käed risti ja keerutas pöidlaid. H. Lehiste. | (impersonaalselt). Korstnast keerutas suitsu nagu kotist. *Ja põõsa tagant keerutas lund vastu nägu, nii et tahtis hinge matta. J. Parijõgi. || (selliste liigutustega töötamise kohta). Keerutas päev läbi heinamaal vikatit. Naised keerutasid värtnat. Vaeslaps pidi käsikivi keerutama. Hoovis keerutas kojamehe asemel luuda tädi Alma. *Ja kirve ja saega ära nõnda keeruta, tervist ei osta sa kuldraha eest tagasi. O. Tooming.
2. ringe v. keerde tegema. a. (liikumisel). Keerutasime tükk aega mööda linna. Meie pea kohal keerutas kull. Jääpangad keerutasid kalda juures. Majade vahel keerutas tuul tugevasti. Auto taga keerutas tolmujuga. *Heledaks värvitud tramm keerutab mööda kitsukesi ja kõveraid tänavaid pahemale-paremale. R. Sirge. | kõnek (hääle liikumise kohta). *Ning kõrgelt ja keerutades asuti laulma .. A. Mälk. || nii liikudes tantsima. Tantsu, valssi, polkat keerutama. Ega ta tantsinud ühega, ta keerutas mitmega. Rahvariietes paarid keerutasid murul. *Õpetajad tantsisid oma abikaasadega, õpilased keerutasid omavahel. V. Saar. b. (ilma liikumiseta). Jalgrada keerutas põõsaste vahel. *Enne kui suurele teele jõuda, eksis põlluvahetee mitut puhku kõrvale, tiirutas talude ümber, keerutas põldude vahel .. J. Kello.
3. piltl millestki pikalt-laialt v. sama asja juurde üha tagasi tulles rääkima, juttu heietama. Juttu, sõnu keerutama. Kuulujutte, tühje jutte keerutama. Oli kuidas oli, mis sest vanast loost enam keerutada! Vanamees keerutas vahetpidamata ühe ja sama küsimuse ümber. Keerutas pikalt-laialt, aga asja tuumani ei jõudnudki. Huvitav, kuhu ta oma jutuga keerutab. *Külas niigi keerutatakse pulmadest saadik. Kui sa teaksid, mida kõike nüüd räägitakse. A. Antson. || jutuga laveerima; püüdma tõe rääkimisest v. otsesest vastamisest kõrvale hiilida. Räägi, kuidas asi oli, ära keeruta! Ära usu seda meest, ta keerutab! Jutustas kõigest ausalt ja ilma keerutamata. Ta oskab keerutada – vaata et jääb veel õigust ülegi. *„Kust sa said?” pärisin. – „Varga käest küsitakse, kust said,” keerutas Kasper. R. Vaidlo.
4. rulli v. rõngasse keerama v. niiviisi midagi valmistama; mähkima, käärima. Ta keerutas kaardi rulli. Keerutas endale plotski, pläru, vilka. Eit keerutas pähe juuksekrunni. *.. vajutas mütsi pähe ja keerutas salli ümber kaela. E. Järs.
5. keerdu ajama; keerdu ajades midagi valmistama. Taat keerutas uljalt vuntsi. Nööri, köit keerutama. Sidumismaterjaliks keerutati takkudest võrget. *Piigad istusid iga päev vokkide taga ja keerutasid kuldlinu lõngaks. F. R. Kreutzwald. || piltl plaanitsema, sepitsema, punuma. *See kamp keerutab midagi meie vastu. J. Smuul.
6. kõnek virutama, äigama, lööma, keerama. *Ja siis keerutas too võmm mulle selle eest rusikaga kuklasse .. E. Männik.
7. kõnek (pööritus- v. vastikustunde esinemise kohta). *Kuskil sisemuses hakkab midagi keerutama, aeglaselt ja vastikult. I. Viiding.

kergitama ‹37›

1. (pisut) kõrgemale, ülespoole liigutama, nihutama v. tõstma. Katet, kaant kergitama. Kivi ei jõutud maast kergitadagi. Kergitas prooviks toolil olevat seljakotti. Kergitasin laudlina äärt, tekiserva. Haigel kergitati aeg-ajalt peaalust. Kergitas mantlikrae kõrgemale. Poiss kergitas pükse. Kergitab veest läbi minnes kleiti, seelikusaba, püksisääri. Mütsi, kübarat, kaabut kergitama (tervitamisel). Kergitasin korraks raamatu kohalt pead. Kulme kergitama. Kergitas muiates vaid üht suunurka. Kergita end 'tõuse (korraks)'! Lind kergitas tiibu ja tõusis lendu. Kes koera saba kergitab kui mitte koer ise. *Maru-iilid olid surunud endid ühe sindlikatuse alla, tõstsid ja kergitasid seda .. A. Jakobson. | piltl. Saladuskatet kergitama. || (koos mingit nõu tähistava sõnaga märgib joomist, rüüpamist). Mehed kergitasid õllekannu. *Niisuguse hea inimese mälestuseks polnud patt klaasi kergitada. V. Gross. *Emailsildil aga rõõmus lastepaar, suurem puremas võileiba, vähem kergitamas tassi piimaga. L. Kibuvits. || kõrgendama (hääle kohta). Kergitas ägestudes häält. *Monikal on kombeks majapidajaga rääkides tooni kergitada .. V. Gross.
2. millegi määra, ulatust lisama, suurendama. Mõisnik kergitas renti. Majaperemees kergitas järjest üüri.
3. (taigna kohta:) kohevaks tegema, paisutama, kerkima panema. Pärm, söögisooda kergitab taignat.
4. piltl tõstatama, algatama. Küsimust, probleemi kergitama. J. Schultz-Bertram kergitas eesti eepose loomise mõtte.
5. hrv upitama, ülendama, esile tõstma. *Seesama noormees, kes vastu tema tahtmist oli kergitatud lülivanemaks ja seega ka ühtlasi tema juhtijaks. R. Sirge.
6. van kergendama. Pead veidi oma kukrut kergitama. *.. nüüd võin jälle sind aidata ja su vaeva kergitada. J. Pärn. *Kuuvalgus kergitas tema vaevalist otsimisereisi. A. Saal.

kome ‹-da 2› ‹adj›
murd madal ja tume (hääle kohta), kume. *Suur, tõmmu, karvane vanamees naeris komeda häälega omaenese nalja. H. Raudsepp.

kriiskavalt ‹adv›

1. (hääle, helide kohta:) läbilõikavalt, kriisates. Hakkas kriiskavalt karjuma, naerma. Tal on kriiskavalt kõrge hääl. Uks kääksus kriiskavalt.
2. (värvitoonide kohta:) teravalt, käredalt, karjuvalt. Kriiskavalt kollane, punane riie. Kriiskavalt ere päikesepaiste. Pilt oli kriiskavalt kirev.

kriuksuma ‹42›
kõlavalt krigisema. Uks kriuksus pikalt. Raske värav avanes kriuksudes. Plokid ja vintsid kriuksuvad. Määrimata ratas hakkab kriuksuma. Põrandalauad kriuksusid astumisel. Aerud kriuksusid tullides. Kaevukook, tuulelipp kriuksub. Auto peatus pidurite kriuksudes. Lumi kriuksub talla, reejalaste all. Oli külm, reejalased kriuksusid lumes. Kriuksuvad kingad, saapad. *.. siis lööb ta sõrmed lauaserva taha ja tõmbab selle naelte kriuksudes lahti. T. Lehtmets. || (elusolendite samalaadse häälitsuse, hääle kohta). *Mardil näis olevat viha hirmus suur selle lubamatu häbematuse pärast: ta hääl üsna kriuksus. E. Särgava.

kuivalt ‹adv›

1. ilma et märjaks oleks saanud v. teinud, kuivana. Heinad jõuti kuivalt küüni vedada. Keeras juuksed kuivalt rullidele. Kuivalt 'ilma mördita' laotud müür. || kõrvale rüüpamata. Mugisin oma lõunaleiva kuivalt ära. Kuivalt söömine rikub magu. || kõnek alkoholi pruukimata. *Nojah, tee ääres oli ju Koti kõrts, kas sellest mööduti kuivalt! I. Kreek.
2. millegi olulise v. tavapärase puududes. a. pisarateta. *Ja ta puhkes korraga kramplikult nutma, kuivalt, hüsteeriliselt, ühegi pisarata. A. Jakobson. b. kaotajale poolele punktideta, ilma mingi positiivse tulemuseta. Võrkpallis alistas Läti Valgevene kuivalt 3 : 0. Kaotasime naaberkooli meeskonnale kuivalt. c. ilma tegeliku olukorrata (hrl. harjutamise, ettevalmistamise vm. puhul). Kuivalt treenima, drillima. Tantsusamme harjutati, võeti algul kuivalt, pärast koos saatemuusikaga.
3. (igavust äratavalt) ametlikult, asjalikult; külmalt ja ükskõikselt. Kuivalt konstateeriv aruanne, ettekanne, loeng. Aine esitus on õpikus kuivalt asjalik. Kõneleb kuivalt ja monotoonselt. Vastas lühidalt ja kuivalt. „Aeg on läbi,” teatas koosoleku juhataja kuivalt.
4. (hääle, heli kohta:) järsult ja teravalt ning ühtlasi kõlatult. Kuivalt sahisev pilliroog. Uks kääksatas kuivalt. Kuivalt plaksusid revolvrilasud. *Ja kui ta rääkis, siis kahises hääl kuivalt ja pingutatult.. J. Tuulik.
5. väga, viimse võimaluseni. Tuba oli mehi kuivalt täis. Mõrrad olid kuivalt kalu täis. *Raja talu avar rehealune on [külaliste] hobuseid kuivalt täis, ots ulatub õuegi. O. Luts.

kõla1 ‹11› ‹s›

1. hääle, heli üldine värving. Häälel on mahe, meeldiv, tume, tuhm, puhas, terav, kalk, rabe kõla. Metalse kõlaga hääl. Poisi hääl kaotas kõla ja muutus kähisevaks sosinaks. Ilusa kõlaga kell. Vioolal on mõnevõrra pehmem kõla kui viiulil. Oli hakanud emakeelt võõra kõlaga rääkima. Kõlalt lähedased sõnad. *Kilk-kõlk! kilk-kõlk! mats-pots! mats-pots! Juba hakkavad löögid siin-seal oma heledat kõla kaotama.. E. Vilde. || piltl mulje, mõju, mida miski avaldab; toon, varjund, mis millestki läbi kostab. Sel nimel on kurjakuulutav, salapärane kõla. Jutustuses kirjeldatud sündmusel on tugev ühiskondlik kõla. Luuletuse elujaatav kõla. *Rööbiti naljaga tekkis Vilde toodangusse varakult ka satiirilist kõla. A. Palm.
▷ Liitsõnad: häälekõla; eba|kõla, vastukõla.
2. heli v. helide kogum. Sammude kõla. Varsti kuulsin karjakellade kõla. *Kõikide kirikute kellad laotasid oma pühalikku kõla undavate vabrikute koori sekka. M. Raud. *Pole kuulda ühtki kõla: / maailm magab rahu-und. J. Kärner.
▷ Liitsõnad: kolm|kõla, kooskõla.
3. kuuldus, kuulujutt. Varsti kogu ilm, terve küla kõla täis. Nojah, selline kõla meie pool ringi käib. Kõla juhtumist ulatus isegi naabervalda. *Tühi kõla – pole see Maslak elus ühtigi! O. Jõgi (tlk).

kõrahtama ‹37›

1. korraks v. järsku kõrisema. *Kord tantsurütmis rinnal tantsib hõbe, / kord kastanjetid kõrahtavad käes. F. Kotta.
2. (hääle kohta:) kõristama, kõrinal kostma. *Siis ühel laupäeval kõrahtas telefonis jälle tuttav hääl .. R. Sirge.

kõrge ‹1›
I. ‹adj›
1. ümbrusest v. alustasandist tugevasti ülespoole ulatuv, alt üles, püstsuunas pikk. a. (ehitiste, esemete, taimede, pinnavormide vm. kohta). (Väga) kõrge hoone, maja, ahi, sammas. Kõrged müürid. Ukselävi on liiga kõrge. Tuba on küllalt kõrge. Kõrged uksed, väravad. Tanu on eest kõrgem. Kõrge krae, kaelus, soeng. Kõrgete kontsadega kingad. Kõrged kalossid jalas. Kapp on kõrgem kui riiul. Kohendasin peaaluse kõrgemaks. Kõrged puud, kuused, männid. Kõrge paekallas, kalju, mägi, nõlvak. Merel olid kõrged lained. Maapind on siin kõrge. Euroopa kõige kõrgem mäetipp. Hanged on katuseräästani kõrged. Vesi voolab kõrgemast kohast madalamale. Kõrge rukis, rohi. | bot (taimenimetustes). Kõrge raihein, hunditubakas, kannike. Kõrge maasikas. || (hrl. koos vastava arvulise suurusega:) teatava kõrgusega. 3 m kõrge müür. Taim on umbes 10 cm kõrge. Kui kõrge see tara on? b. (inimese, looma kohta). Kõrgete jalgadega jahikoer. See king ei sobi mu kõrgele jalale. *Ta on aastat 25–30 vana, kõrget kasvu .. M. Metsanurk. || esileulatuv, esilekerkiv. Kõrge laup, otsaesine. Kõrged põsesarnad. Kõrge rinnaga naine. c. (veeseisu kohta:) normaalseisust ülespoole ulatuv. Kevadel on vesi, veeseis jões kõrge. Veehoidla vesi püsib ühtlaselt kõrge. Kõrge meri 'kõvasti lainetav, kõrgete lainetega meri'.
▷ Liitsõnad: pool|kõrge, ülikõrge.
2. alustasandist v. maapinnast ristisuunas kauge(ma)l asetsev. Kõrge õrs. Kõrged parred. Toal on kõrge lagi. Taevas on kõrged pilved. Paistab kõrge kesksuvine päike. Kõrges sinitaevas polnud ainsatki pilve. Pall lendas kõrges kaares.
3. piltl (hrl. arvudes määratavalt) suur. a. (hinna, koguse, määra, astme vm. kohta). Kõrge omahind, protsent, toll, trahv, õppemaks, üür. Kõrged normid, viljasaagid. Piima kõrge rasvasisaldus. Kõrge kuumus, palavik, temperatuur, vererõhk. Karistuste, trahvide kõrged määrad. Töötasu oli võrdlemisi kõrge. Palgad olid seal kõrgemad. Rent oli kohutavalt kõrge. Kõrge honorar. Spekulandid kruvisid hinnad kõrgeks. Ta jooksis ühtlases kõrges tempos. || (hrl. koos vastava arvulise suurusega). Omahind kujunes arvatust kaks korda kõrgemaks. Temperatuur on paarkümmend kraadi kõrgem. Kui kõrgeks need hinnad siis aetakse? b. (inimese vanuse kohta). Kõrges eas taat. Ta on jõudnud kõrgesse ikka. Isa suri kõrges vanuses.
4. seisuselt, positsioonilt juhtiv, tähtis, teistest tublisti üle olev. Kõrgemad seisused olid aadel ja vaimulikkond. Kõrgest soost isik. Kõrgem seltskond. Ühiskonna kõrgemad kihid. Tal on tutvusi kõrgemates ringkondades. Kõrgem instants. Kõrged, kõrgemad ametnikud, ülemused, aukandjad. Kõrgemad ohvitserid, vaimulikud. Tallinnas viibis kõrge külaline – Taani kuninganna. Kõrge komisjon tutvus kohapeal olukorraga. Ta kutsuti kõrge kohtu ette. Kõrgel positsioonil olev isik. Ta on kõrge ameti peal, töötab kõrgel kohal. Kõrgema võimu esindaja. Kõrgeim riigivõimuorgan. Kõrgem ülemjuhatus 'riigi relvajõudude kõige ülem strateegiline juhtimisorgan hrl. sõjaajal'. Kaardimängus on kõige kõrgem kaart äss. Kõrgemale poole, kõrgemal pool, kõrgemalt poolt 'kõrgemasse instantsi, kõrgemas instantsis, kõrgemast instantsist'. *Kõrge keisrihärra nimel, ma käsin teid laiali minna! R. Sirge. || seda tõendav, väljendav. Kõrge aunimetus, tiitel.
5. arenguastmelt, tasemelt tublisti esile kerkiv; kvaliteedilt silmapaistev. Kõrge tsivilisatsiooniaste. Põllumajandus, karjandus on kõrgel järjel. Kõrge kultuuriga riik. See oli kõrget klassi mäng. Kõrge elatustase, teeninduskultuur, teadlikkus, moraal. Toodangu kõrge kvaliteet. Kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistid. Kohvi, tee kõrgemad sordid. Seda õpetatakse keskkooli kõrgemates klassides. Kõrged koolid läbiteinud mees. Kõrgem haridus 'kõrgharidus'. Kõrge toiteväärtusega puuvili. Kõrge kunstimeisterlikkus. Kõrge tööviljakus. Tööstuse kõrge kontsentratsioon. Nõuded polnud eriti kõrged. || ‹komp.› (mingis klassifikatsioonis vastandina alamale, primitiivsele, algelisele). Kõrgemad loomad, taimed, seened. Kõrgem närvitalitlus. Kõrgemad rasvhapped. Kõrgem matemaatika, geodeesia. Kõrgem spordijärk. || suurt tunnustust väljendav, kiitev. Komisjon andis toodetele kõrge hinnangu. Õpilase teadmisi hinnati kõige kõrgema hindega. Tema võistlustöö pälvis kõige kõrgema auhinna. Kaaslaste arvamus temast pole kuigi kõrge.
6. õilis, üllas, aateline, ülev. Kõrged ideaalid, aated. Kõrge kutsumus. Kõrgemad püüdlused, huvid. Kõrged elueesmärgid. *Praegu on aeg, kus meid palju kõrgemad ja pühamad ülesanded ootavad.. O. Luts.
7. ‹hrl. komp.› jumalik, taevane, ebamaine. Kõrgemad väed. Loodusrahvad uskusid kõrgemate jõudude, olevuste olemasolu. *Taevased kõrged väed, olge teie tänatud selle armulise abi eest! A. Saal.
▷ Liitsõnad: kõigekõrgem.
8. (heli, hääle kohta:) suure võnkesagedusega; ant. madal. Kõrged helid, toonid. Naiste kõrged ja heledad hääled. Kõrge register. Üks kõrgem ja teine madalam alt. See laul on metsosopranile liiga kõrge.
9. keel (vokaalide kohta, mille hääldamisel keeleselg on kõrgel). Kõrged vokaalid on i, u ja ü.
▷ Liitsõnad: keskkõrge.
II. ‹s› kõnek kõrgel asetsemine, kõrge asend. Päike on juba, alles suures kõrges 'kõrgel'. *Vahepeal oli päev suurest kõrgest allapoole veerenud.. L. Remmelgas (tlk).

kõrgendama ‹37›
kõrgemaks muutma. a. püstsuunas millegi ulatust suurendama. Planku, valli, müüri kõrgendama. Aias on maapinda kunstlikult kõrgendatud. b. suurendama (astme, taseme poolest). Palka kõrgendama. Kõrgendatud stipendium. Kõrgendatud nõudlikkus, töökohustused, normid. *..alles kaks kuud tagasi kõrgendasite üüri. E. Männik. c. (hääle, heli kohta). Mees muutus ägedaks ja kõrgendas häält. Räägib kõrgendatud toonil, tooniga. *..helid pikkadest pasunatest, mida laamad agaralt puhuvad kord heli kõrgendades, kord madaldades.. H. Kiik (tlk). d. (meeleolu kohta:) tõstma, ülevamaks muutma. Mehed olid juba paari klaasi järel kõrgendatud meeleolus.

kõrgenema ‹37›
kõrgemaks muutuma. a. püstsuunas ulatuselt suurenema. Põhja poole maapind kõrgeneb. *Majad kõrgenevad, kauplused muutuvad suuremaks, rahvavool tiheneb. J. Sütiste. b. suurenema (astme, taseme poolest). Hüpertooniatõve korral vererõhk kõrgeneb. Ainevahetus on kõrgenenud. Neerupealise kõrgeneud talitlus. Kõrgenenud kehatemperatuur, tundlikkus, happesus, erutatavus. c. (heli, hääle kohta). Mootori undamine paisub ja kõrgeneb üha. Ägeduses kõrgenes ta hääl kriiskamiseni, tiiskandiks. d. (meeleolu kohta:) tõusma, ülevamaks muutuma. Kerge joobe korral meeleolu kõrgeneb. Psühhoosi põdevad haiged on sageli kõrgenenud meeleolus.

kõrge|tooniline
(heli, hääle kohta:) toonilt kõrge

kõrisema ‹37›

1. kõrinat andma. Krapid kõrisevad loomade kaelas. Astub kannuste kõrisedes. Sillutisel sõites vanker kõrises. Niidumasin, kombain kõriseb põllul. Ankrukett kõrises vastu paadiserva. Puudutamisel kupar kõrises. Lapsel on kõrisev lelu käes. *..[uduga] pole kipper kunagi kindel, kas äkki rannakivid või leetseljak kiilu all kõrisema ei hakka. H. Sergo. || kõrinal kulgema. Herned kõrisesid üle põranda. *Kiriku poolt kõriseb vastu kõrge kohvrikoormaga vanaaegne kaless. L. Promet. || (hääle, naeru kohta). Loeb midagi kõriseva häälega.
2. körisema, korisema, rögisema. *Roogas kuulis, kuidas lamaja kopsud hingamisel kõrisesid. P. Kuusberg. *Ta kurk kõrises rõskest ööõhust.. A. Jakobson.

kõva ‹7›
I. ‹adj›
1. (materjali, aine, asjade jm. kohta:) koostiselt tihe, survele vastupidav; tugev, paindumatu, jäik; ant. pehme. Kõva kalju, kivim, puit, metall. Magma kattus kõva koorikuga. Malm on kõva ja rabe. Kõva seep. Kõvaks tambitud savipõrand. Kõvaks karastatud mõõk. Kõva kattega maantee. Kõva pinnas, pind jalge all. Kõvaks kuivanud leivakannikas. Lumi oli kõvaks tallatud. Teras on kõvem kui raud. Tamm on kõvem puu kui kask. Tihe ja kõva parknahk. Kõvade kaantega raamat. Kartulid on kõvad, tuleb veel keeta. Väikesed kõvad rinnad. Kõva kui kivi, sarv, puujuurikas. Kõva nagu kont. Kõva suulagi 'suulae eesmine, jäigana tunduv osa'. Kõva habe 'jäikade karvadega, raskesti aetav habe'. *Kõht on kõva ja punnis nagu kerisekivi.. O. Tooming. *Tee muutus ikka liivasemaks ja pehmemaks ning lõpuks kadus kõva põhi täiesti. Jalad vajusid sügavale liiva.. P. Kuusberg. || (riietusesemete kohta:) jäigaks, paindumatuks töödeldud v. muutunud. Kõva krae. Tanu tärgeldati kõvaks. Kõvaks kuivanud saapad. Märjad riided külmusid kõvaks. Kõvad mähised. || istumisel, lamamisel jäik (ning ebamugav). Ase oli kõva. Voodi tundus esimesel ööl kõvana. Konutas ooteruumi kõval pingil. Kõva mööbel 'polstri ja kattematerjalita mööbel'. Kõva kupee 'tavaline, pehmete istmeteta kupee'. || (teat. ainete kohta:) tahke, mittevedelas, mittesulas olekus. Jahedas seisnud või on kõva. Rasv on kõvaks hangunud. Kõvaks keedetud muna.
▷ Liitsõnad: kivi|kõva, kont|kõva, luu|kõva, raud|kõva, teraskõva; poolkõva.
2. kindel, vastupidav, tugev, korras; ant. nõrk. Karjamaal on kõva aed ümber. Katus on veel kõva ega lase vihma läbi. Nad on endale siia kõva kantsi rajanud. Kapil oli kõva lukk: seda ei suudetud lahti murda. Mantel pole küll enam uus, aga alles päris kõva. *„Minu omad [säärikud] peavad küll hästi vett, aga risu ja orkide vastu pole nad kuigi kõvad,” vastas Indrek. A. H. Tammsaare. || (inimese kohta). Kõva tervis, närvid. Klaasipuhujal peavad olema kõvad kopsud. *..vanad mehed sundisid alaealised magama, et nad raskele tööle kõvemad oleksid. Juh. Liiv.
3. jõuline, füüsiliselt tugev. Kõva mees, poiss. Kõva kondiga metsatööline. Jõu poolest oled minust kõvem. Poiss ei anna veel mehemõõtu välja, aga jalad on kõvad. Tal on kõva jõud. *Mu onul on kõva käsi, lihtsalt raudrusikas. E. Männik. || tugeva jõuga, jõuliselt sooritatav. Kõva hoop vastu ust. Äigas poisile kõva võmmu, tohlaka kuklasse.
4. kindel, vankumatu. Kõva majanduslik põhi. Ta teenis hästi ning sai mõne aastaga kõva järje peale. Tal on kõrgemal pool kõva seljatagune. Neil oli kõva nõu asi nurja ajada. Tal on kõva usk, et olukord peagi muutub. Asutuses valitseb kõva kord, distsipliin. Majandi juhtimisel oleks vaja kõvemat kätt. *..kõva sõnaga mees, kes oskas enda eest väljas olla. E. Maasik. || (iseloomult, käitumiselt) järeleandmatu, kange, vastupidav. See oli kemplemine kahe kõva vastase vahel. Ole kõva, ära anna järele. *Näed, va Värdi tahtis teist nagu issanda imet, aga ei läinud [talle] – kõva tüdruk. R. Roht.
5. väga range, karm, vali, halastamatu. Selle eest on kõva karistus. Ta sai kõva peapesu. Ütlesin paar kõva sõna. Kõva kriitika, noomitus, kontroll. Käsk, keeld oli kõva. Kõik teed olid kõva valve all. Majanduses on kõva kokkuhoid.
6. hrl kõnek tubli, heatasemeline, silmapaistev. Kõva firma. Ta sai kõva koolihariduse. Meie kool kuulub kõvemate keskkoolide hulka. Ta sai sinu kõrval kõva kooli, väljaõppe. See oli kõva pidu. Ta tegi kõva karjääri. Töömees vajab kõvemat toitu. Kõva uni 'sügav, raske, hea uni'. *Neil oli kõva relvastus: püssid, revolvrid, kuulipilduja ja granaadid. V. Gross. || väljapaistev, silmapaistev, tubli mingil alal. Saima on kõva tööinimene. Ta on kõva laulu- ja pillimees, kõnemees, õngesportlane, maletaja, ujuja. Kõva spetsialist, teadusemees. Ta on bioloogias, saksa keeles kõva. Juba koolis olin kõva matemaatik. Juhan on kõva meistrimees. Mikk on palju kõvem kalamees kui sina. Ta on igati kõva mees omal alal. || äge midagi tegema, kange. Poiss on kõva kakleja. Mees on kõva joodik, suitsumees, viina- ja naistemees. Tüdruk on kõva kurameerija. Jutumees, lubama oled sa kõva. Vanamees on kõva tingija ja ihnuskoi, ärimees ja hangeldaja. Sa oled kõva vihtleja. Kes see nii kõva norskaja on?
7. kõnek (koguse, hulga, kogu kohta:) suur, tubli, vägev. Heinu oli kõva autokoorem. Kõva sületäis, peotäis. Söödi kõva kõhutäis. Toiduportsjonid olid kõvad. Kõva lõuna, õhtusöök. Tänavu oli kõva räimesaak. Tütar sai kõva kaasavara. Põld sai kõva sõnniku. Mullu kasvas hein kõva. Rüüpas pudelist kõva sõõmu. Mehed tegid kõvad tropid 'võtsid tublid napsid'. Hobuseostmisele järgnesid kõvad liigud. Eile oli kõva võtmine 'kõva joomine'. || rõhusõnana kinnitab, et midagi on mainitavast hulgast, määrast pigem rohkem kui vähem. Sinna on kõva kilomeeter maad. Pudeleid on oma kõva tosin. Sellest ajast lahutab meid kõva poolteist sajandit. Ettekanne kestis kõva pool tundi. Kõva kolmandik teed on veel käimata. Ta on minust kõva kümme aastat noorem. *Mul kõva katusetäis roogu ilmaaegu seismas. E. Õun. || (rahaasjades:) suur, rohke. Tal on kõva teenistus, sissetulek, palk. Selle eest on kõva tasu, preemia. Teenis kõva kopika. Sul on kõvad summad taskus. Kõva päevaraha, taskuraha, jootraha. Kõva vaheltkasu. Võttis laenu pealt kõva protsendi. Kaup on hea, kuid hind kõva. Salaküttimise eest on kõva trahv.
8. kõnek äge, suur, kange. Küll pada läheb varsti keema, tal kõva tuli all. Saunas oli kõva leil. Kõva vihkamine, vaen. Poisil oli kõva õppimishimu. Kõva kojuigatsus. Sellest tõusis kõva nurin, vaidlus, tüli. Tal on rahva hulgas kõva poolehoid. Kõva janu, nälg, peavalu, nohu, köha, palavik. Mul on kõva kahtlus, kas see ikka nii on. Mehed olid kõva auru all. Tal on kõva tahtmine, plaan linna minna. Sellest tuleb kõva pahandus. Tal oli küll kõva kannatus, kuid lõpuks sai ka see otsa. Kõva lahing, võitlus, taplus, kähmlus. Vaenlane avaldas kõva vastupanu. Tal on kõva kiirus peal. Paat sai kohe alguses kõva hoo sisse. Õppustel oli sõduritel kõva mahv peal. Ta tuli kõva jooksuga. Sõna sõnast, nii läkski kõvaks ütlemiseks. *Pärast käiguvahetust võttis mootor kõvemad tuurid peale. E. Raud. || pingeline. Kõva töö. Poistel käis kõva pallimäng. Kõva ettevalmistus, harjutamine, askeldus. Kogu nädal käis kõva kartulivõtmine. Bussipeatusse on veerand tundi kõva astumist. Enne valimisi tehti kõva selgitustööd, propagandat. Kõva tegemisega saadi asjad korda. || (ideeliselt) tuline, äge, kange. Ta on kõva isamaalane, kommunist. || (ilmastikuga ühenduses). Kõva külm, pakane. Väljas valitses kõva talv. Keskpäeval oli kuumus kõva. Kõva tuul, maru, torm, tuisk, sadu, vihm. Merel oli kõva lainetus. Kõva äike tegi palju kahju. Lõuna-Eestis on juba kõva 'kaugele arenenud, suur' kevad. || visa, lakkamatu. Käivad kõvad jutud, et ta läheb meilt ära. *Ja Clodti kohta käib kõva kumu, et pidi olema kuritõppe jäänud. J. Kross.
9. kõnek kange (eriti alkoholi kohta). Kõva puskar, samagonn, kärakas. See naps on hirmus kõva. Saarlased olid kõva õlle teinud. See oli kõva tubakas. Need sigarid on minu jaoks kole kõvad. Võtsin kõva tableti sisse. Kõva kõrbelehk, hais. Selle näidendi lavastamine oli teatrile kõva pähkel 'raske ülesanne'. *Juba toodigi talle pingiotsale toop õllega, varsti ka kortel kõvemat. M. Metsanurk.
10. kõnek tugeva mõjujõuga, kange. See oli kõva dokument, paber. Kohtualusel oli kõva alibi. Tal on kõvad kaardid, trumbid peos. Kaitsja pidas kohtus kõva kõne. *Isa, vast on kavalus / kõvem veel kui vägevus.. Jak. Tamm.
11. (hääle, heli kohta:) vali, tugev, kaugele kostev. Kõva kisa, kõmin, põrin, undamine, mürin. Käis kõva pauk, kõmakas, plaks. Mehed rääkisid kõva häälega. Jutuajamine läks kord-korralt kõvemaks. Vareste kõva kraaksumine kostis kaugele.
12. (kuulmise, mälu kohta:) vilets, halb. Eit oli kõva kuulmisega. Temaga tuleb valjusti rääkida, sest tal on veidi kõva kuulmine. Poisil on kõva pea 'halb mälu õppimiseks'.
13. kõnek (vee kohta:) kare; ant. pehme. Pesemiseks ei sobi kõva vesi.
14. kõnek (klusiilide kohta:) tugev. Kõva p,t.
II. ‹s› kõnek kõvakübar. Sisseastujal oli kõva peas. *Kolab niisama ringi, kõva kuklas ja lips ees. R. Janno.

kähe ‹-da 2› ‹adj›
kähisev ning helitu (hrl. hääle kohta). Külmast, ärevusest kähe hääl. Ta on oma hääle kähedaks karjunud, joonud. Vanamehe kähe naer. *Poiss neelas ja ahmis õhku, hingamine kähe. A. Viirlaid.

käre ‹-da 2› ‹adj›

1. (inimese kohta:) ägedalt ründava loomuga; kergesti süttiv, terava ütlemisega. Käre ja äkiline mees, naine. On see alles käre eit! Ta oli teiste vastu, kaaslastega võrdlemisi, liiga käre. Ta on käre korda nõudma. Käreda loomuga inimene. *Kellelt Andres laenatud raha kätte ei saanud, sellelt läks käre Marta ise nõudma. Ta ei mõistnud nalja.. M. Metsanurk. | ‹substantiivselt›. Uhke läheb hukka, käre kärna, hiljuke saab edasi. || (sisult, laadilt:) ägedalt ründav, kritiseeriv; resoluutne, terav. Käredad sõnad. Käre kriitika, noomitus, hukkamõist. Käre koosolek. Hinnang, arvamus oli õige käre. Käreda ütlemisega mees. Pidas käreda kõne. Toon oli natuke liiga käre. Kiri sai käre. Artikli käredamaid kohti kärbiti. Esitasime käredaid nõudmisi. *..ei olnud see rahulik jutuheietus, vaid käre sõnavahetus. I. Sikemäe.
2. (hääle, helide kohta:) kärisev, kare, räme; (läbi)lõikav; vali ja vihane. Käredad hüüded, käsklused. Käre haukumine. Eide hääl läks käredaks. *Ihatõiv viipas nüüd sarvemehele, kes saatis ettepoole käredaid helisid. K. A. Hindrey.
3. kiiresti v. kärestikuliselt voolav (vee, jõe vms. kohta). Käre, käreda vooluga jõgi, oja. Käre vool viib lootsiku kaasa.
4. märgib mingi nähtuse v. protsessi, samuti aine omaduse erilist intensiivsust. a. (madala temperatuuri kohta:) iseäranis külm, kõva, äge. Käre pakane. Külm on käre, läheb käredamaks. Tänavune jaanuar oli hästi käre. Tuli käre talv, ilm. Puhus käre põhjatuul. b. (kõrge temperatuuri kohta:) lõõmav, ägeda leegiga; kõrvetav, väga kuum. Pada keeb käredal tulel. Ahi oli vorstide jaoks liiga käre. Armastab käredat leili. c. väga kange, tugeva toimega (hrl. alkohoolsete jookide, tubaka kohta). Käre õlu, naps, märjuke. *Ja jutt on niisugune, et endal käib isu käreda tubaka järele. H. Kiik. d. ere, kiiskav, kriiskav (värvitooni kohta); väga ere, terav, hele (valguse kohta). Noore muru käre rohelus. Käredad värvid, värvitoonid. *..sidus ette käreda punase lipsu. V. Beekman. *..olid mõlemad peaaegu pimedad. Käre kevadpäike paistis neile silmi. K. Rumor. e. hoogne, tempokas. Käre polka, masurka, marss. f. range, tugev. *..see oli ka sinu kergemeelne süü, millega sa kõige käredama karistuse oled teeninud. E. Vilde.
5. kõnek (kiitva, tunnustava hinnanguna:) väga tore, maru, vägev, vahva. See on käre mutt, eit (tüdruku, naise kohta). On alles käredad poisid, vennad! Käre raamat, lugu. *Tegime Aljošaga käreda parve, sidusime pajuvitstega kinni ja purjetasime kõrkjate varju.. E. Rängel.

kärisema ‹37›

1. katki, lahti rebenema, (kärinal) katkema. Riided, püksid on mitmest kohast katki, puruks kärisenud. Pintsak kärises õmblustest. Kott kärises lõhki. Taskuräti serv on veidi kärisenud. Paberileht kärises võtmisel pooleks. Kärisenud diivanikatte vahelt paistsid karvatordid. Haav kärises lahti. | piltl. Udu, pilveloor kärises mõnes kohas. Sõprussidemed kärisevad. Hing, süda käriseb suurest valust. Lõhe nende vahel kärises järjest suuremaks. Feodaalkord kärises kõigist õmblustest. (Ega) topelt ei kärise 'ega sellest halba ole, kui midagi topelt saab'.
2. (hääle, heli kohta:) ebapuhast ragisevat (kõrval)kõla andma; tärisema, särisema. Ärritusest, külmetusest, joomisest hakkas mehe hääl kärisema. Kostab rukkiräägu kärisev hääl. Seinakell tagus mitu kärisevat lööki. Mootorsaag tungis kärisedes puusse. Kadakas põles kärisedes. Kärisev ja ragisev valjuhääldi, raadioloks. *Põrisedes ning kärisedes veeres sõiduk jaamaagulist välja.. R. Roht. || (sellise häälega rääkimise, naermise v. laulmise kohta). *„Noh, jumalapoeg, mis sa ristiinimestele kuulutad?” käriseb Märt. A. Mägi. *Viskuti üksteise kaela, pill mängis, kärises laul. L. Promet.
3. käredalt rääkima, õiendama vms.; käredalt haukuma. Mis sa kärised! Käriseb iga tühise asja pärast. Kunagi ei ole ta millegagi rahul, käriseb ja säriseb nagu kadakas. *..jälle nagu oleks ta kuulnud, kuidas Kännu koerad äkki kärisema pistsid.. O. Jõgi (tlk).

langema ‹37›

1. hrl. oma raskuse mõjul allapoole liikuma. a. kukkuma. Maale langeb aastas umbes 1000 meteoriiti. Pommid langesid küladele ja linnadele. Niagara joa veemassid langevad 50 meetri kõrguselt. Lennuk langes õhuauku. Nägin unes, et langesin kuristikku. Luuk langes prantsatades kinni. Vihmapiisad langevad robinal katusele. Tasa langeb laia lund. Vabalt langev keha. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb. b. hooga alla liikudes lööma. Puuraiuja kirves tõuseb ja langeb. Isa rusikas langes raksatades lauale. Hoop langes hoobi järele. c. vajuma. Külm õhk langeb allapoole, soe õhk kerkib ülespoole. Udu langeb (alla, maha). Kaste langeb maha. Eesriie langeb. Püksid on rebadele, sukad on lonti langenud. Juuksesalk langes jälle laubale. Haige põsed on lohku, silmad auku langenud. *.. pisarad hakkasid langema üle mu põskede .. J. Vahtra. d. alla vajununa rippuma. See on hea raske riie, langeb hästi. Rasketes voltides põrandani langev kardin. Ta paksud juuksed langevad kaunilt õlgadele. Taadi pikk habe langeb rinnale. e. (valguse ja varju kohta:) mingist suunast kuhugi v. millegi peale paistma. Kirjutamisel peab valgus langema vasakult või eest. Läbi paksude võrade langes metsa alla vaid ähmast valgust. Pliidisuust langeb ta näole punakat paistust. Puudest langesid teele pikad varjud. Küljelt langev valgusvihk. *Suur valgus on halastamatu, kui ta otse vanasse näkku langeb. E. Krusten. f. piltl. Kate, soomus langes silmadelt – mulle oli kõik selge. Vaekauss langes minu kasuks. Kodused tööd langesid ema õlgadele. Unustusehõlma, unustusse langema. Raske koorem langes südamelt. Uni langeb laugudele. Külale langeb õhtu, videvik, hämarus.
2. püsti- vm. normaalasendit kaotama, allapoole, kaldu, maha v. ümber kukkuma v. vajuma. a. (inimese v. looma kohta). Käpuli, kõhuli, ninuli, pikali, selili langema. Langes põlvili ema hauale. Langeb räntsatades toolile, voodile. Langes hoobist kössi, küüru. Haavatu langes lumme kummuli. Sõbrannad langesid ahhetades teineteisele kaela. Buss pidurdas järsult ja püstiseisjad langesid ettepoole. Jooksis, kuni langes hingetult maha. Pea langeb rinnale, longu, norgu. Käed langevad jõuetult rüppe, sülle. Kõht langeb üle püksivärvli. Hobusel langesid kõrvad lonti. *Siis langes ta oma armsale koldekivile puhkama, uinus lõpuks .. F. Tuglas (tlk). b. (esemete, rajatiste jms. kohta). Tõkkepuu langes ja sulges tee. Puuriit langes kolinal laiali. Vana küün on viltu, längakile, tiidakile langenud. Puu langes raginal. Mets langeb kirveste ja saagide all. Rohi langeb vikati all. See müür võib varsti kaela langeda. c. piltl oma positsiooni, seisu kaotama. Langes konkurentsis tahapoole, edetabelis teiselt kohalt kümnendale. Brigadir langes lihttööliseks. Riigid tekkisid ja langesid. Valitsus langes, tekkis valitsuskriis. *On ümber riike, troone, kroone langend .. G. Suits.
3. sõjas, võitluses, lahingus surma saama. Poeg langes tal sõjas, kodumaa eest. Au langenud kangelastele. Langes snaiperi kuulist. Lembitu langes Madisepäeva lahingus. || hrl van tapetuna surma saama. Langes vihamehe kuuli läbi. Olovernes langes Juuditi käe läbi. || vallutatuna võitja valdusse siirduma. Konstantinoopol langes türklaste kätte 1453. aastal. Muistsete eestlaste vabadusvõitluses langes viimasena Saaremaa.
4. laskuma, alanema; madalduma. a. (rõhtpinnaga teat. nurga all) laskuma. Maapind langeb laugelt, järsult mere suunas. Taevaskoja liivakivipaljandid langevad püstloodis jõkke. Lõuna poole langevatelt veerjatelt nõlvadelt oli lumi sulanud. Tee langeb orgu ning tõuseb jälle mäkke. Põlevkivikiht on paiguti maapinna lähedal, paiguti langeb sügavamale. Rind tõuseb ja langeb ärevusest. b. (hääle, tooni, intonatsiooni kohta). Hääl langeb pooltooni võrra. Tõusev, langev intonatsioon. *Ta hakkas ärevalt rääkima, kusjuures hääl langes kähisevaks sosinaks. P. Kuusberg. c. (mingi konkreetse v. abstraktse taseme kohta:) alanema, madalduma. Kuivaperioodil veepind jõgedes langeb. Põhjavee tase langeb suviti ning talviti. Elavhõbedasammas kraadiklaasis langeb. Õhutemperatuur langeb alla nulli. Õhurõhk, baromeeter langeb. Pinge vooluringis langes. Närvipinge, erutus, vererõhk langeb. Hommikuks palavik langes. Õppeedukus on langenud. Dollari kurss langes. Elatustase langeb, elukallidus tõuseb. Tööde tempo langeb. Uues koolis ta hinded halvenesid, matemaatika langes koguni kahe peale. Kardab, et tema prestiiž, autoriteet langeb. Meeleolu, tuju kippus langema. d. (kõlbeliselt, moraalselt) alla käima. Kuidas võib inimene nii sügavale, madalale langeda? On langenud looma tasemele. Ta pole veel nii kaugele langenud, et vargile läheks. Langenud hing, naisterahvas. *.. ähvardas sõrme tõstes: ".. Vaata ette, et sa ei lange! Au on kerge kaotada ..” J. Pärn.
5. sattuma. a. (millegi objektiks). Teiste pilke, põlu, viha alla langema. Niimoodi võid ilma naeruks langeda. Kohtu, karistuse, nuhtluse alla langema. Romaan langes ägeda kriitika alla. Pettuse, tagakiusamise, atentaadi ohvriks langema. Rahvas langes ikke, rõhumise alla. Talu langes haamri alla. Maja langes tuleroaks. b. (mingile objektile). Kahtlus langes temale, tema peale. Meile langes osaks suur õnn, au. Kogu vastutus langeb esimehele. Kellele liisk langes? Otsus langes mineku kasuks. Teatri valik langes noore autori näidendile. Eesti keeles langeb rõhk üldiselt esimesele silbile. Satub hämmeldusse, kui seltskonna tähelepanu temale langeb. Ehmatasin, kui mu pilk kellale langes. *Mulle langes [ankruvahi] esimene kolmandik, kella kaheksast kaheteistkümneni. H. Sergo. c. (mingisse olekusse, seisundisse; mingisugustesse tingimustesse). Minestusse, lovesse, sügavasse unne langema. Ta langeb kergesti kurvameelsusse, enesehaletsusse. Ära lange äärmusse, liialdusse. Ta on kaaslaste halva mõju alla langenud. Majanduslikesse raskustesse, viletsusse, võlgadesse langema. d. (kellegi valdusse, võimusesse, meelevalda). Sõjas vangi langema. Linn langes vaenlase kätte. Mitu kana langes rebase saagiks. Varitsejate küüsi, võimude kätte langema. Langes petise võrku. e. (mingile ajamomendile v. -lõigule). Vastlapäev langes sel aastal 20. veebruarile. Nendesse aastatesse langevad ta esimesed kirjanduslikud katsetused. Õunapuude õitsemine langes tänavu juunisse. Mitmed tähtsad sündmused langesid aasta viimastele päevadele. Ekskursioon langes nii kiirele ajale, et mul polnud võimalik sellest osa võtta.
6. kostma, kõlama. Järsult ning teravalt langesid käsklused. Tema kohta langes mõnitusi siit ja sealt. *Iga sõna, mis täna õhtul siin Kuressaare linnas meie vahel langeb, muudab maailma kaarti. L. Meri. *Nad kolm olid kohe, kui mõisaõues esimesed paugud langesid, jäneseväledusega metsa poole pakku pannud .. E. Vilde.
7. hrv jagunema. Hääled langesid pooleks. *Sellega olid vaidlejad kahte jakku langenud .. E. Särgava. *Sellest seisukohast langeb Liivi lüürika viide eri rühma .. F. Tuglas.

laul ‹-u 21› ‹s›

1. laulmine. a. inimese muusikaline eneseväljendus oma hääle abil; vastav muusikaharu ning eriala muusikaõppeasutustes. Pulmaliste laul ja trall. Kõlav, kaunis, puhas laul. Armastab laulu ja pillimängu. Lööme, laseme laulu. Laskem laulul kõlada. Seltskonnas läks iseenesest lauluks. Tuju oli nii hea, et laul kippus peale, suhu. Laul teeb rinna rõõmsaks. Sünnipäevalised alustasid laulu, võtsid laulu üles. Saal rõkkab laulust. Teeme laulu, mis me vaikselt istume! Saalist kostis mitmehäälset laulu. Õpib muusikakoolis laulu. b. laululinnu iseloomulik häälitsusviis, mis tekib laulukõri läbiva õhuvoolu võnkumisest, linnulaul. Ööbiku, lehelinnu, vindi, laulurästa laul. Taevaalune rõkkab lõokeste laulust. c. (mõnede putukate tekitatud helide kohta). Sääskede pinisev laul. Kilgi, rohutirtsu laul. d. piltl (loodushäälte jms. kohta). Tuule, tormi, tuisu, lainete, põlislaane laul. Mootori monotoonne laul. *Maa laul on see, kui soristaks / eit lüpsisooja piima. H. Suislepp. *Aga sellest üle kajab / sae laul ja kirve kaik. V. Sõelsepp.
2. see, mida lauldakse, lauldav pala. Rahvalikud, vaimulikud laulud. Ta oskab, teab palju sõdurite, meremeeste laule. Laulame õige ühe lõbusa laulu. Laulu sõnad, tekst, viis, refrään. Koor õpib uusi laule. Komponeerib, kirjutab, loob laule. Kontsert Mart Saare lauludest. Soovikontserdis kõlasid „ABBA” laulud.
3. kirj. a. hrl. salmides ning refrääniga (lauldav v. laulmiseks sobiv) luuletus; van luuletus. Vanasti tegid küla värsisepad pikki laule. Juhan Liivi laulud. *Siin see oli – ainus laul, mis Emmile oli meeldinud, selle kogu esimene luuletus .. K. Ristikivi. b. eepilise luuleteose (umbes peatükile vastav) osa, lugu. „Kalevipoeg” koosneb 20 laulust.
4. hrl hlv jutt, lugu, joru. Püüab lipitseda ja võimumeestega ühte laulu laulda. Mis laulu sa siis laulad, kui naine sellest kuulda saab? Ikka vana laul: keegi ei viitsivat midagi teha. Algul kiitis uut ülemust, nüüd laulab teist laulu, nüüd on tal teine laul. Kelle leiba sööd, selle laulu laulad.
Omaette tähendusega liitsõnad: ahel|laul, aja|laul, ansambli|laul, armastus|laul, armu|laul, ava|laul, hälli|laul, isamaa|laul, joogi|laul, jooma|laul, jõulu|laul, kaebe|laul, kammer|laul, karjase|laul, kiidu|laul, kiige|laul, kiriku|laul, koori|laul, koos|laul, kordus|laul, kunst|laul, küla|laul, lahkumis|laul, laste|laul, leina|laul, lemmik|laul, loodus|laul, lori|laul, lugu|laul, lõpu|laul, löök|laul, mardi|laul, marsi|laul, massi|laul, matka|laul, matuse|laul, meeste|laul, moe|laul, mängu|laul, nutu|laul, palve|laul, pilke|laul, pop|laul, protesti|laul, pulma|laul, rahva|laul, rahvus|laul, revolutsiooni|laul, ringi|laul, ringmängu|laul, rivi|laul, rõõmu|laul, soolo|laul, sõduri|laul, sõja|laul, tantsu|laul, tavandi|laul, tervitus|laul, töö|laul, une|laul, vahe|laul, õhtu|laul, ühis|laul, ülem|laul, ülistuslaul; kukelaul

laulu|õpetus
laulja hääle sihipärane arendamine kindla õpetussüsteemi alusel, laulupedagoogika

lõua|täis ‹s›
kõnek suutäis. Lõuatäis viina kulub külma ilmaga ära. Polnud aega korralikult süüagi, mõne lõuatäie suppi lõmpsasin. Su lillekimp on paras lehma lõuatäis. || (jutu, hääle jne. kohta). Viskab lõuatäie nalja, teised saavad lõuatäie naerda. *Ma [= koer] ei pea vastu, haugun paar lõuatäit allatuulde. J. Tuulik.

lämbuma ‹37›

1. hingamistakistuse v. õhupuuduse tõttu surema; hingamistakistust v. õhupuudust tundma, selle all kannatama. Suitsu kätte, vingu lämbuma. Tõmbas vett kopsu ning lämbus. Järve jäässe tuleb augud raiuda, et kalad ei lämbuks. Tehke aken lahti, sellises õhus võib lämbuda. Ära pigista kõrist, ma lämbun. Ta oli vihast, ärritusest lämbumas 'väga vihane, ärritatud'. Tuikusin naerust lämbudes tuppa. Lämbunud õhk 'umbne, süsihappegaasirikas õhk'. || piltl (tegutsemisvõimaluste, vahelduse, vaimse elevuse jne. puudumise kohta). Sellises alevikuõhkkonnas võib lämbuda. Unelmad lämbuvad argimurede all.
2. (hääle kohta:) sumbuma, mattuma. Ta sõnad lämbusid nuuksumisse, nutusse. Lämbunud karjatus, oie, ohe, korin. Räägib midagi, kähistab lämbunud häälel, häälega. *.. suures meeleliigutuses lämbusid sõnad tal suus. E. Kippel.
3. (tule kohta:) hapniku puuduse tõttu kustuma. Tõmbus on halb, tuli lämbub pliidi all ära. *.. suitsuhämu ja tuhk ümber lämbuvate tukkide. A. Maripuu.
4. (taimede kohta:) valguse ja õhu vaegusest hukkuma. Oras lämbus paksu lume all. Lille-, kapsataimed on umbrohu alla lämbumas.

lämmatama ‹37›
lämbuma panema. a. (elusolendite kohta:) hingamist takistama; sel teel surmama. Natsid lämmatasid vange gaasikambrites. Suits kipub lämmatama. Leitsak lausa lämmatab. Pisarad lämmatavad mind. Püüab vastast kägistada, ära lämmatada. Lämmatav kuumus, hais, köhahoog. *Tal oli palavikuhoo vaheaeg ja mõistus selge, kuigi rinnas lämmatas ja jalad otsekui põlesid. R. Vellend. b. (hääle kohta:) summutama, matma. Köhahoog lämmatab kõneleja hääle. Mootorimüra lämmatas kõik muud hääled. Rääkis nutust, nuuksumisest lämmatatud häälel. *Mere märg süli haaras inimese, lainemüra lämmatas appihüüde. H. Sergo. c. (tule kohta:) kustutama. Kustutusvaht lämmatab leegid. Püüti tuld liivaga lämmatada. d. taimi valguse ja õhu vaegusega hukutama. Umbrohi kipub lilletaimi, vilja lämmatama. e. piltl alla, maha suruma. Iseseisvat mõtlemist, omaalgatust lämmatama. Vastuhakk püüti eos lämmatada. Rahva vabaduspüüdu ei saa lämmatada. Lämmatasin endas kõhkluse. *Aeg on kitsas ja lämmatav. Ei ole mahti mõttele ega teole. F. Tuglas.

madal ‹-a 2›

1. ‹adj› ümbrusest v. mingist alustasandist suhteliselt vähe ülespoole ulatuv, väikese kõrgusega, alt ülespoole, püstsuunas lühike.; ant. kõrge. a. (esemete, loodus- v. tehisobjektide kohta). Madal maja, müür, tara, laud, ahi. Madalad uksed. Toad olid madalad. Koobas muutus järjest madalamaks. Väikese kaldega madal katus. Astub üle madala lävepaku. Madalate jalgadega voodi, laud. Riiul on kapist poole madalam. Madala kontsaga, madalad kingad. Madal krae. Tuli põleb madala leegiga. Keerab lambitahi madalamaks, tule väiksemaks. Madala seljatoega tugitool. Mööda järvepinda jooksid madalad lained. Madalad soomännid, põõsad. Madal võsa. Põuaga jäi oder madalaks, kõrs lühikeseks. Madalaks pöetud hekk, muru. Tihe madal rohi. Madalate mätastega soomaa. Vesi voolab kõrgemast kohast madalamasse. Kõrgeid mägesid meil pole, ainult madalad künkad, kuplid, voored. Madal poolsaar, neem. Jõe üks kallas on kõrge, teine madal. Madalamad põllud on vee all, pehmed. *.. maapind muutus madalamaks ja algas ääretu soo .. E. Kippel. | bot (taimenimetustes). Madal kask, jalakas. Madal aster. Madal mustjuur, unilook, peiulill, kadakkaer. b. (inimese, looma, ka nende kehaosade v. -vormide kohta). Madal, kõverate madalate jalgadega mägrakoer. Plika oli paks ja madal (nagu seeneädal). Kass teeb end vastu maad surudes madalaks. On ta kõrget või madalat kasvu? Madal laup, otsaesine. Lai ja madal nina. *.. tekkis tuppa lühiajaline vaikus, mida segas vaid madalate rindade all kannatava hallipäise härrastaadi tasane hingamiskahin. A. Jakobson. | piltl. *Kas minusugune tohib siis riielda? Minusugune olgu rohustki madalam ... V. Lattik. *Mure muljus inimesi madalaks. A. Beekman.
2. ‹adj› maapinnale vm. aluspinnale suhteliselt lähedal asuv (v. sellisena tunduv); ant. kõrge. Madalamatelt okstelt saab õunu paremini kätte. Madal lagi. Madalatel partel kuivas vili. Vanad kanad olid kõrgemal, noored madalamal õrrel. Madal maad mööda rulluv udu. Reaktiivlennukid sööstsid madalal lennul üle linna. Madalad vihmapilved. Taevas oli hall ja madal. Päike käib sügisel madalas kaares. Madal talvine päike.
3. ‹adj› väikese sügavusega, ümbritsevast v. külgnevast pinnast suhteliselt vähe allapoole ulatuv; ant. sügav. Madal tiik, järv, jõgi, meri, kaev. Laht on üsna madal. Jõe madalast kohast käidi jalgsi läbi. Sulpsisime läbi madala vee teisele kaldale. Siin on (vesi) nii madal, et ujuda ei saa. Madalaim madal-, kõrgvesi. Läbi selge vee paistab madal järvepõhi. Madal kraav, süvend, kaevik. Madal künd. Madal taldrik, vaagen. *Ta suuskles jõesirget pidi; lumi oli siin madalam kui orgudes ja sopkanõlvadel .. N. Baturin.
4. ‹adj› (hinna, koguse, määra, intensiivsuse kohta:) väike (hrl. arvudes väljendatuna); ant. kõrge. Madal palk, töötasu, honorar. Lina hinnad olid madalad. Madal laenuprotsent, toll. Korteriüür on meil madal. Madalad viljasaagid. Madal keskmine hinne, keemispunkt. Madal õhutemperatuur. Piima rasvaprotsent on mõnel lehmal kõrgem, mõnel madalam. Taimede valgusisaldus on üldiselt madal. Madal vererõhk. Madal surve. Madal pöörlemissagedus. Mootor käib madalatel tuuridel.
5. ‹adj› arenguastmelt, tasemelt tublisti alla normaalse; kvaliteedilt vilets; ant. kõrge. Põllumajanduse, tööstuse, hariduse, kultuurielu tase oli üsna madal. Nende luuletuste tase on veel madal. Elustandard, tööviljakus, õppeedukus on suhteliselt madal. Madal teenindus-, käitumiskultuur. Madala kvalifikatsiooniga töötajad. Madala toiteväärtusega juurvili. Põlevkivi kütteväärtus on võrdlemisi madal. *.. rahvas seisab seal väga madalal järjel ja kaebab tihti vaesuse üle. J. Pärn. | piltl. *Aga polnud Anton nii palju mehest madalam ühti, kui Juhan algul arvas. Poiss leidis pruudi .. H. Sergo. || vähest tunnustust pälviv. Sai harjutusel oodatust madalama hinde. *Miks on lüpsja prestiiž paljude noorte silmis madal? V. Lind.
6. ‹adj› seisuselt, positsioonilt, teenistusastmelt, auastmelt, sünnipäralt kellegagi võrreldes tublisti allpool olev v. koguni mittetäisväärtuslikuks peetav. Kõrgemad ja madalamad seisused. Madalast seisusest, ühiskonnakihist noormees. Madalama päritoluga, madalat päritolu mees. Ta oli madalast soost ning tal polnud sidemeid. Madalamad ametnikud, ülemad, vaimulikud. Madalamas auastmes sõjaväelane. Viidi karistuseks madalamale ametikohale. Madalama astme kohus. Bridžis on risti pakkumisel kõige madalam mast. Madalaks põlatud pärisorine maarahvas. *Säherduseks lõbuks [= käperdamiseks] ep olnud see taluinimene kõrgestisündinule siiski mitte liiga madal ... E. Vilde.
7. ‹adj› ilma ülevuseta, tavaline, igapäevane, argine. Provintsielu oli tema jaoks liiga hall ja madal. Klassitsism jaotas kõik žanrid kõrgeteks ja madalateks. *Ent üle kõige valitses nukker, kirglik ja oma egoismis võimas Deemon, kes ei suutnud elada madalat, ajaliku ristiinimese elu ... K. Saaber.
8. ‹adj› moraalselt alaväärtuslik, närune, vääritu; labane. Madalad kihud, instinktid, kired. Armukadedus on madal tunne. Madala hingeeluga, madalate kalduvustega inimene. Madal ja närune on nuhi tegevus. Madal omakasupüüdlikkus, kadedus, lipitsus, uudishimu. Kõik see, mis sa räägid, on nii jälk ja madal! Inimene ei tohi olla nii väiklane ja madal. Teater ei saa joonduda kõige madalamale maitsele. Vangilaagri madalas toores keskkonnas tekkinud madal robustne släng. *Mirka nõuab, et teenitaks Ilu. Ülejäänud objektid on madal ajaviide. L. Ruud.
9. ‹adj› (heli, hääle kohta:) väikese võnkesagedusega; ant. hrl. kõrge. Madalad helid, toonid. Madal register. Tal on ilus madal bariton. Madalaim häälerühm segakooris on bass. Alt on madal naisehääl. Tal on madalam hääl, ta pole tenor. Naine kõneles madala rinnahäälega. Madal jorisev laevavile. *Korra kuulis Laos kellegi madalat naeru ... või krooksus kusagil konn. H. Laipaik. || vaikne, tasane; tuhm. Hääl erutusest madal. Vaatas ringi ja alandas hääle madalamaks. *.. all ei tundunud vähimatki tuulehingust, aga männid kahisesid ometi, madala vaevalt kuuldava kahinaga. F. Tuglas.
10. ‹adj› keel (vokaalide kohta, mille hääldamisel on keeleselg suhteliselt madalal). Eesti vokaalidest on madalad a ja ä.
11. ‹s› madala (3. täh.) veega ala meres, järves v. jões, madalik (2. täh.) Hiiu, Tallinna madal. Laevasõidule ohtlikud madalad. Rannikumere kalarikkad madalad. Laev sõitis, sattus madalale. Toodrid, poid, tulelaevad hoiatavad meresõitjaid madalate eest.
▷ Liitsõnad: liivamadal.

madala|tooniline
(heli, hääle kohta:) toonilt madal. Kostis järvekonnade madalatoonilist krooksumist.

madaldama ‹37›
madalamaks tegema. a. millegi püstsuunalist ulatust vähendama. Tuul, vesi, erosioon madaldavad pinnavorme. b. sügavust vähendama. Alamjooksul madaldavad setted jõge. c. vähendama, alandama. Pinget madaldama. Madaldatud norm, plaan. Sissetulekuid madaldavad tegurid. d. tasemelt, väärtuselt madalamale viima. Taset, kvaliteeti madaldama. *Aga kui ta [= teaduse korüfee] kord juba alla laskus, muutusid tema kõrgfunktsioonid kasutuiks ning tahes-tahtmata madaldati ta igapäevaseks inimeseks. V. Maavara. e. (heli, hääle kohta). Bemoll madaldab heli pooltooni võrra. *Ta [= köster] laulis rutakalt preestrile kaasa, vahel kõrgendades, vahel madaldades oma häält. J. Piik (tlk). f. (hääle kohta:) vaiksemaks tegema, tasandama. Rääkija madaldas oma hääle peaaegu sosinaks. Ta ütles midagi häält madaldades.

madalduma ‹37›

1. madalamaks muutuma. a. püstsuunas ulatuselt vähenema (ka eri paikade omavahelises võrdluses). Mäed on kulunud ja madaldunud. Lumi sulab vähehaaval, hanged madalduvad. Edela suunas kõrgendik, saar madaldub järk-järgult. Maapind madaldus soiseks heinamaaks. Äärelinna poole majad madalduvad. Mets madaldub võsaks. *Aga milles ma nüüd kindel olen, on see, et mu vasem õlg on madaldunud. E. Krusten. b. sügavuselt vähenema. Deltas jõgi madaldub setetest. Merepõhi kerkib, laht madaldub. c. astmelt, tasemelt langema. Protest ei tohi madalduda füüsilise vägivallani. *.. kiduneb energia, nõrkeb jõud, madalduvad püüdlused ja hääbuvad igasugused ideaalid. M. Loodus (tlk). d. (heli, hääle kohta). Hääl madaldub sosinaks, arusaamatuks mõminaks.
2. hrv madala(ma)le laskuma. Päike madaldub ja puude varjud pikenevad. *An-2 [= lennuk] madaldub kiiresti ja meenutab sel hetkel suurt lindu või isegi vesikiili. L. Meri. | piltl. *.. kõnelen vaid äriasjust, mille kujutamiseni jällegi vähesed luuletajad suudaksid madalduda. H. Lepik (tlk).

mahlakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. rohkesti mahla (1. täh.) sisaldav, mahlarikas. Mahlakad apelsinid, õunad, marjad. Mahlakad porgandid, kaalikad. Lehmad ahmisid mahlakat rohtu. Noor mahlakas pilliroog, ristikuädal. Mahlakas sööt (silo, juur- ja mugulvilja kui sööda üldnimetus). || (liha- v. kalatoidu kohta). Mahlakas kala, noore looma liha, praad. Hautatud liha on mahlakam kui praetud liha. Praad ujus ütlemata mahlakas kastmes. | piltl. *Tore uudis, mahlakas uudis! Niisugune uudis, et lendate seda maitstes lausa laatsakile. A. Jakobson.
2. piltl (rahvapäraselt) värvikas, jõuline. Mahlakas anekdoot, nali. Mehe jutt oli hästi mahlakas. Mahlakad sõnad, väljendid, ütlused, võrdlused. Kostis mahlakat vandumist, sõimu. Teose keel, sõnastus, stiil on mahlakas. Mahlakas huumor. Aadu oli oma jutustamises, lugudes äärmiselt mahlakas. Vana erusoldat on näidendi mahlakamaid tüüpe. || (hääle kohta:) jõuline ja kõlav, laia tämbriga, vabalt voolav. Lauljal on ilus mahlakas hääl. Naine rääkis mahlaka rinnahäälega. Mahlakas bariton, bass, alt. Naeris oma laia mahlakat naeru. || (värvide, värvitoonide kohta:) värviküllaselt värske, jõuline. Mahlakate erksate värvidega maalitud maastikud. Puude ja põõsaste kevadine mahlakas rohelus. *Palete vägev lihavus oli kaetud hea tervise mahlaka punaga .. B. Linde.
3. hrv lopsakas, priske. Sülitas mahlaka lärtsu. *Olesja prunditas punaseid mahlakaid huuli. L. Vaher. *.. öine vihm hangus varahommikul mahlakateks lumeräitsakateks. E. Tennov.

matt7 ‹mati 21› ‹adj›

1. tuhm, läiketu. Matt küünelakk. Ukseklaas on matt, ei paista läbi. Matt riie, paber. Mööbli pind peab olema ühtlaselt läikiv või matt. Haiged küüned muutuvad matiks. Näonahk sametiselt sile, mati jumega.
2. hrv (hääle kohta:) kõlatu, tuhm. *Ma kuulen teda mati häälega mulle jutustamas .. V. Panso.

mattuma ‹37›

1. millegi alla v. sisse maetud saama. Asula mattus laava alla. Kõrbeliiva alla, kõrbeliiva mattunud hooned, linnad. Jõemutta mattunud puutüved. Haopinud, tarad, teerajad mattusid lumme. Kauged mäetipud mattusid pilvedesse. Kogu org mattus külma uttu. Põlev laev mattus paksu suitsu. Uduvinesse, tolmupilvedesse mattuv silmapiir. Väänkasvudesse mattunud aiamaja. Saabus öö ning kõik mattus pimedusse. Toanurgad mattusid juba hämarusse. | piltl. *Maxil oli kalduvus kõike hiigelsuurel hulgal tellida, nii et raha liiga kauaks seisvate kaupade alla mattus. M. Metsanurk. || (hääle kohta:) summutatud saama; katkema, lämbuma. Viimased sõnad mattusid mootorimürinasse, üldisesse lärmi. Meeste hüüded mattusid tormi mühinasse. *".. tulen sind paluma, et sa ta ristiksid, enne kui ...” Järgnevad sõnad mattuvad meeleheitlikku nuuksumisse. L. Metsar (tlk).
2. piltl end ümbrusest eraldades kuhugi, mingisse tegevusse matma. Mattusin täielikult oma töösse, õpingutesse. *.. midagi uimastavat oli kujutluses, et ta mattub kuhugi kaugesse metsakolkasse .. M. Sillaots.