[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

häire ‹18› ‹s›

1. (ajutine) korrast ära olek, korratus, rike, takistus, segav asjaolu. Närvisüsteemi, kõrgema närvitalitluse, psüühika häired. Funktsionaalsed, orgaanilised häired. Juhuslikud, tühised häired. Kergem, tõsisem, raskem häire. Hormonaalsed häired. (Elektro)magnetilised häired. Maa magnetvälja häired. Häireteta tootmine, töö. Automaatliin on töötanud seni ilma ühegi häireta.
▷ Liitsõnad: ainevahetus|häire, arengu|häire, hingamis|häire, kasvu|häire, kuulmis|häire, kõne|häire, liikumis|häire, mälu|häire, neelamis|häire, nägemis|häire, närvi|häire, rütmi|häire, seede|häire, südame|häire, tahte|häire, tajumis|häire, tasakaalu|häire, tervise|häire, toitumis|häire, une|häire, varustamishäire(d); raadiohäire(d).
2. (üldine) märguanne hädaohu puhul v. kiire kutse relvade ja lahinguvarustuse juurde, alarm. Üldine häire. Häiret andma. Kõlas häire. Häire peale jooksis rahvas kokku. *Kõigil laevadel puhusid pootsmanid häiret – kõik üles! F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: avarii|häire, lahingu|häire, proovi|häire, tulekahju|häire, õhu|häire, õppehäire.