[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

huviline ‹-se 5› ‹s adj›
isik, kes millegi v. kellegi vastu huvi tunneb; huvi tundev. Rühm soome keele huvilisi. Looduskaitseala on külastanud ligikaudu 100 000 huvilist. *Ning järgmise aasta viimasel maipühapäeval saabusid esimesed huvilised paika, mida romaanis Vargamäeks nimetatakse. I. Sikemäe. *Noorema mehe vaevatud nägu märgates vahetasid töökaaslased huvilise pilgu. T. Kallas.
▷ Liitsõnad: aiandus|huviline, asja|huviline, auto|huviline, filmi|huviline, foto|huviline, keele|huviline, kirjandus|huviline, kultuuri|huviline, kunsti|huviline, laulu|huviline, looduse|huviline, muusika|huviline, rännu|huviline, spordi|huviline, tantsu|huviline, teatri|huviline, tehnikahuviline.