[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hallivati|mees
a. (halli looma, näit. hundi, jänese, varblase, varese kohta). *Vaat nägime siis just metsa ääres hallivatimeest, maailma-suurt hunti.. F. Tuglas (tlk). b. (hallis vammuses inimese, eriti maamehe kohta). *Täna ajavad hallivatimehed ennast linna kokku Kivisäkki kuulama.. V. Ilus.

hundi|auk
etn pealt okstega kaetud ja peibutussöödaga varustatud sügav auk hundi püüdmiseks

hundi|oda
etn odakujuline löögiriist hundivõrku aetud hundi tapmiseks

hundi|sööt [-sööda]

1. sööt hundi püüdmiseks. Mürgistatud hundisööt.
2. van (sõimusõna). *Või ta tuleb mind siia minu oma talu ukse alla sõimama, niisugune hundisööt! J. Kunder.

kriim ‹-u 21 komp kriimum e. kriimem superl kõige kriimum e. kõige kriimem›

1. ‹s› kriimustus. a. piklik marrastus, väike piklik haav vms. Verine kriim põsel. Käsivars oli sinine ja kriime täis. See ka mõni haav, ainult tühine kriim. Mu käed olid kriimudes. Mees tuli sõjast ilma ühegi kriimuta 'väikseimagi haavata' tagasi. | ‹adverbilaadselt›. *Jalad olid kriimul, tallad valutasid. E. Maasik. b. kriimustus mingi eseme pinnal. Kapiuksel, laual on kriimud peal. Käekott, uued kingad juba kriime täis. Kivi pinnal, kaljul olid suured kriimud. Klaasil polnud märgata ühtegi kriimu.
▷ Liitsõnad: haava|kriim, jää|kriim, küüne|kriim, naha|kriim, oksakriim.
2. ‹adj› kriimustustega, kribitud, kriimuline. Sääred on kriimud ja põlv plaastris. Kass küünistas poisi käe kriimuks.
3. ‹s› jutt, vööt, triip. Kristallil on vertikaalsed kriimud.
▷ Liitsõnad: pori|kriim, tahma|kriim, verekriim.
4. ‹adj› vöödiline, jutiline, triibuline; (jutiliseks, triibuliseks) määrdunud. Metssea kriimud põrsad. Meie kassil kriimud silmad.. Mudast, porist kriimud jalad, sääred. Lastel näod, suud marjasöömisest õige kriimud. Higine nägu muutus pühkimisel veelgi kriimumaks. Kriimuks nutetud silmad. Pesime küll aknaid, aga ikka näisid need veel kriimud. Saunakütja oli nõest kriim. *.. jutustas oma Leenist ja kriimu peaga lambast. J. Parijõgi.
5. ‹s› kriimuline (2. täh.) loom (ka hundi kohta). *Kes aga noore värvukese tähtsusest midagi ei pidanud, oli hallikriim kass – väikeste kriimude ema. H. Jõgisalu.

kriim|silm [-a]

1. hundi rahvapärane nimetus. Vanasti murdsid kriimsilmad palju lambaid ja varssu. *.. kriimsilmade ulgumist kuuldes võpatab igaüks. O. Tooming. *.. peremees oli hommikul hundirauad kriimsilma püüdmiseks lepikusse pannud. E. Särgava.
2. määrdunud, kriimulise näoga laps. *„Seda siin hüütakse Lambapea uulitsaks,” seletas üks väike kriimsilm teenistusvalmilt. K. Ristikivi.

kõrve|kutsikas
hundi rahvapärane nimetus endisajal

lamba|varas
(ka hundi tabunimetusena)

metsa|hunt
kõnek (hundi kui metsalise kohta). *Ega ma siis metsahunt ei ole, kellele sa koha andsid. Leiva pärast võid mureta olla .. O. Luts.

metsa|koer
piltl (hundi kohta)

metsa|kutsikas
piltl (hundi kohta)

metsa|peni
piltl (hundi kohta)

pikk|saba

1. zool pika (kuni niiditaoliseks) aheneva kehaga süvaveekala (Macrourus). Lõunaatlandi, antarktika pikksaba.
2. pika sabaga looma (hundi, rebase, hiire vm.) rahvapärane nimetus, mõnikord tabunimetus

pühajüri|kutsikas
hundi rahvapärane nimetus

soe|silm [-a]
hundi silm. Metsaserval helendavad soesilmad. | piltl. *Buss sõitis ära, punased soesilmad vilkumas. E. Park.

sorg|saba
(hundi, orava kohta). Sorgsaba on lamba maha murdnud. *Käbikuningas, pähkliperemees, sorgsaba! Või viskab mulle käbirootsu! A. Kitzberg.

ulguma ‹ulun 42›
valju ühetoonilist häält pikalt ja venivalt kuuldavale tooma, uluma. a. (looma, peam. hundi ja koera uutava häälitsemise kohta). Mingi loom ulgus pimeduses võikalt, läbilõikavalt. Hundid ulgusid näljast. Muri ulgus kaeblikult, koon vastu taevast. Hüäänid, rebased uluvad. „Huu, huu!” kostis metsast ulguvat häält. Ega hunt ulgumist unusta. b. (inimese kohta:) kisendama, röökima. Ulgus viha, pahameele pärast. Hull oli koleda häälega ulgunud. Pealtvaatajad ulgusid vaimustusest, naerust. Naised ulgusid laulda mingit venivat laulu. Teistele märguandmiseks oli tarvis hundi moodi ulguda. Kui oled huntide hulgas, siis pead nendega ühes ulguma. || kõva häälega nutma. Naine ulgus metsiku valu pärast. Pahateolt tabatud poiss pistis, pani, kukkus haledasti ulguma. Ulub ja nuuksub südantlõhestavalt, lohutamatult. Laps ulub täiest kõrist, mis kole. Tüdruk ulgus nutta. Kui üks hakkab nutma, uluvad varsti teisedki kaasa. Jäta nutt, mis selle tühja asja pärast nii kaua ulguda! Kummuli voodis, ulgus ta padja sisse, et nuukseid lämmatada. c. (loodushäälte kohta). Sügistuul ulgus akna taga, unkaaugus, maja ümber. Tormisööst paiskus ulgudes üle paadi. Korstnas ulgus ja undas hirmuäratavalt. Ulguv ja möirgav meri. d. (tehishelide kohta). Sadamas ulgusid aurikute sireenid. Mürsud ulgusid ümberringi. Buss ronis ulgudes mäest üles. Vanasti olid siin saed ulgunud. Pasunad ulgusid. *Ulgudes peas mõttemootor käib. R. Rimmel.

vana ‹7›

1. ‹adj› kaua elanud, pika eaga; ant. noor. Vana inimene. Vana aednik, õpetaja, tööline. Vana Sass. Naine on näost, väljanägemiselt vanaks jäänud. Ega see kübar mind vanaks tee? Vanul päevil, vanas eas 'vanaduses, eakana'. Taat võis muretult oma vanad päevad lõpetada. Vanemates aastates brünett. Vanema põlve kirjanik. Võttis veel vanast peast 'vanuigi, vanana' naise. Mida mu vanad silmad veel nägema peavad! Ta on juba vanem 'vanapoolne' mees. Vanem vend andis nooremale tuupi. Klassi vanim õpilane. Laps on luti imemiseks liiga vana. Ta pole selle filmi vaatamiseks piisavalt vana. Noorem, keskmine, vanem kooliiga. Vanem generatsioon pelgab tänapäevast tehnikat. Ärgu see vana känd, vana muld tulgu õpetama! Vana mees, aga varsa aru. || (loomade, taimede kohta). Vana kass, koer, hobune. Vanad männid.
▷ Liitsõnad: igi|vana, iid|vana, muld|vana, puru|vana, vara|vana, üli|vana, ürgvana.
2. ‹adj› selline, mis on ammu tekkinud v. olemas, kaua kestnud, varase(ma)st ajast pärit; ant. hrl. uus. Vana park, linnaosa, sild, maja, reheahi. Tallinn on vana linn. Vana, isaisadelt päritud talukoht. Kogub vanu maale, raamatuid, münte. Tartu vanim kool. Tekstiilitööstus on vanemaid tööstusharusid. Vana vein läheb aina paremaks. Vana asustusala, muinasleid. Vanad ürikud, kroonikad. Vanast hõbedast lauanõud, ehted. Vanad kogemused kulusid marjaks ära. Ümiseb üht vana viisi. Loos, laulus korratakse vanu motiive. Vana meremehetarkus. Tegi seda meie vana sõpruse nimel. Vana kombe kohaselt. Tuli vanu arveid õiendama. Vana võlg tahab tasumist. Vana arm ei roosteta. Käsk on vanem kui meie. || ajast v. rohkest kasutamisest kahjustatud, kulunud; pruugitud; kehtetu. Vanad paigatud püksid. Käis vanas kulunud riides. Ei tahtnud endale vana ülikonnaga häbi teha. Vana roostetanud konservikarp. Vana aukuvajunud diivan. Vana, närtsinud nahk. Aeti vanade majariistadega läbi. Vana koli. Vana paadiloks. Vanad autokummid visati ära. Vana värv kraabitakse pinnalt maha. Lipitud-lapitud vana katus. Ostis vana auto. Õde käib venna vanade tossudega. Vana pilet. || riknenud; hukka, käest ära (läinud). Vana või, rasv. Haav, haigus on lastud vanaks minna. *Kana pidavat sa kohe ära sööma, sest see võivat vanaks minna. K. A. Hindrey.
3. ‹adj› kunagine, endine, mitte praegune; varasem, selline, mille kõrval v. asemel on uuem; ant. uus. Vanades jõesängides rohetavad nüüd niidud. Vana sõjatee läks siit. Kohtusin vana koolivennaga. Vana esimees on ammu pensionil. Mis sest vanast asjast enam meelde tuletada! Vanu haavu lahti käristama. Nad tahavad vanu õigusi tagasi. Ega praegu enam vana aeg pole. Vanal Vene ajal. Vanal hallil ajal. Vana korra ajal. Ta pole vanas kodus enam kordagi käinud. Tahaks vanasse kohta tööle tagasi minna. Ta on maetud vanale kalmistule. Surnuaia vana osa. Taime vanad ja uued juured. Kas ostame vana või värsket kartulit? Need on juba vanad uudised. Vana vihik on täis, võta uus! Palju sa vanas rahas palka said? Vana Testament. Vana kirjaviis. Vana Maailm 'Euroopa, Aasia ja Aafrika'. Vanem kiviaeg 'paleoliitikum'. Vana 'Juliuse' kalender. Vanad keeled 'eeskätt klassikalised vanaaja keeled (kreeka, ladina)'. Vanad 'muistsed' germaanlased, kreeklased, roomlased, egiptlased, eestlased. Vana Tallinn (Tallinna vana osa kohta). || (tunnustavalt:) varasematele aegadele omaselt rangem, nõudlikum. Vana kooli eriteadlane. *Roogas oli vana kooli seltskonnainimene, laitmatute kommetega ohvitser ja kavaler. P. Kuusberg. || möödunud v. mööduvasse aastasse puutuv. Vana aasta ärasaatmine. Saadab sõbrale veel vana aasta lõpu sees kirja. Head vana aasta lõppu!
4. ‹adj› selline nagu enne, endine, muutumatu; sama. Kõik läheb seal vana viisi, vanal viisil edasi. Algul jäid asjad vana moodi. Elu läheb vana rada. Külastused jätkusid vanas vaimus. Saatis veel vanas usus paar kirja samal aadressil. Suhtub sõbrasse vana lugupidamisega. Ta on ikka oma vanas olekus: rõõmus ja häirimatu. Mängib pilli vanas tuntud headuses. Pärast päevapikkust kõndimist jõuti vanasse kohta tagasi. Võti käib meil vanas kohas. || sageli kasutatav, traditsiooniline, kulunud. Jälle see vana nali, vabandus! See on neil vana laul!
5. ‹adj› (kellegi kohta:) kauaaegne, ammuaegne, ammune. Küll ta oskab, ta ju vana põllumees, karjakasvataja. Poiss on juba üsna vana õngitseja. Nad on vanad suitsumehed. Ta on siin vana olija. Oleme vanad tuttavad, sõbrad. Kokku said vanad konkurendid. Tehase vana kaardivägi. Üks vana sõber on parem kui kaks uut.
6. ‹adj› vanem komp positsioonilt kõrgem, astmestikus eespool vrd vanem- Vanem skribent. Ta on aukraadilt sinust vanem.
7. ‹adj› (hrl. koos arvuliste suurustega:) teatava vanusega. Kui vana sa oled? Sama vana kui mina. Ta sai viis aastat vanaks. Neli kuud vana kassipoeg. Hunt elab kuni 15 aastat vanaks. Viis poega vana lehm. Oma kolm nädalat vanad ajalehed. Pool aastat vana maja. Ligi tuhat aastat vana linn.
8. ‹adj› kasut. püsiühendeis. a. (tugevdavalt mütoloogiliste olendite nimetustes). Vana kurat. Vana sarvik, sarviline. Vana tühi. Nagu vana õelus ise. b. ka hlv (inimese kohta:); igavene, kuradi(ma). Sa vana jäär! Vana hani, oinas! Sa vana sinder! Vana narr! Vana kalts, tola, ahv! Kes seda vana rebast ei tunne! Oota sa, vana nõid! c. taevakehade rahvapärastes nimetustes. Vana Sõel 'Hüaadide täheparv'. Vana 'Suur' Vanker. Vanad Sauatähed 'kolm ridastikku tähte Kotka tähtkujus'. d. (hundi kohta). Vana hall. e. muid juhte. Vana valge 'valge viin'. Kardab jääda vanaks tüdrukuks van vanatüdrukuks.
9. ‹adj› kasut. kahaneva kuufaasi kirjeldamisel; sellise kuu paistmise aeg. Vana kuu tõusis taevasse hilja. Lehtpuud soovitati raiuda vanal kuul. *Ka seinatoppimise sammal, keldriks vajalikud kivid ning ahjumaterjal tuli hankida vanas kuus. T. Habicht.
10. ‹adj›. a. päris, tõeline. Vana valge, pime juba käes, väljas. Vana videvik, öö ammu käes. Tugev tuul tõusis vanaks maruks. Mardipäevaks oli vana talv käes. Palju kell on? – Vana päev juba. b. hääbuv, vaibuv. *Eemal ulgumerel nähti veel vaibuva põhjatuule jälgi: .. kerget vana laine kohamist karidel, laiad väljad vaikivat vett. A. Mälk.
11. ‹s› (kellegi kohta). a. vana inimene (sg. sagedamini mehe kohta); isa; lastek vanaema v. vanaisa. Hoolitsus vanade eest. Lahke, tarmukas, energiline vana. Vana on veel üsna kõbus. Täitsa vana! Vana andis talu pojale üle. Mis su vana sellest arvab? Tule vana sülle! Homme lähme vanale külla. Vanal varese, noorel nugise silmad. b. ‹pl.› vanemad. Vanad kasvatasid üles viis poega. c. kõnek (ülemuse kohta). Kõik kutsusid kaptenit, kiprit laeval vanaks. Sõdurid usaldavad oma vana. Poistega oli vana range. Sai vana käest peapesu. d. (looma kohta). Talled kepsutavad vana ümber.
▷ Liitsõnad: jõulu|vana, näärivana; järve|vana, metsavana.
12. ‹s› miski endisaegne, varasemast tuntud v. teada. Uue võitlus vanaga. Hoiab vanast kinni. Ripub vana küljes. Hääbuv, manduv vana. Aeg-ajalt tuleb vana korrata.