[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hoone ‹18› ‹s›

1. (inimestele v. koduloomadele, samuti millegi tootmiseks v. hoidmiseks määratud) suurem siseruumidega ehitis. Ühe-, kahe-, viie-, üheksakorruseline hoone. Tehnikumi ajakohane, moodne hoone. Vanaaegne, klassitsistlik hoone. Ühiskondlikud hooned. Suur, kõrge, vägev, väike, madal, vilets hoone. Nägusad, toredad, uhked hooned. Hoone vundament, seinad, vahelaed, põrandad, katus. Hoonet ehitama, püstitama, lammutama. Hoone sai katuse alla. Valmis haigla uus hoone. Talu hooned olid lagunenud. Hoonest oli järel ainult vundament. Tulekahjus põles maani maha viimane kui hoone.
▷ Liitsõnad: administratiiv|hoone, elu|hoone, esindus|hoone, farmi|hoone, haigla|hoone, haldus|hoone, jaama|hoone, kasvu|hoone, kauplus|hoone, klubi|hoone, kontori|hoone, kooli|hoone, kunsti|hoone, külm|hoone, lao|hoone, loomapidamis|hoone, mõisa|hoone, näituse|hoone, olme|hoone, parlamendi|hoone, põllumajandus|hoone, raamatukogu|hoone, ranna|hoone, sadama|hoone, spordi|hoone, talu|hoone, teatri|hoone, teenindus|hoone, tehase|hoone, tootmis|hoone, triip|hoone, turu|hoone, tööstus|hoone, vabriku|hoone, valitsushoone; abi|hoone, kõrg|hoone, kõrval|hoone, pea|hoone, sammas|hoone, tiibhoone; kivi|hoone, klaas|hoone, palk|hoone, paneel|hoone, puu|hoone, puit|hoone, tellishoone.
2. murd enamasti piklik rehetoa otsa ehitatud ruum, kamber