[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hoolitsema ‹37›

1. kellegi v. millegi vajadusi rahuldama, kellegi v. millegi eest hoolt kandma. a. kellegi jaoks vajalikke olme-, majanduslikke vm. tingimusi looma, kedagi hoolega (1. täh.) ümbritsema. Kellegi eest hästi, halvasti, armastusega, emalikult, püüdlikult hoolitsema. Hoolitseb kui oma lapse eest. Ta hoolitses võimalust mööda ka nooremate õdede-vendade eest. Juba päris noorena pidi ta hakkama ise enda eest hoolitsema. Perekonna eest hoolitses ainuüksi isa. Minu ülesanne on hobuste, katseloomade eest hoolitseda. Hoolitsev abikaasa, poeg, põetaja. Hoolitsev 'hoolitsust väljendav' hääl, pilk. *„On sul külm,” hoolitses mees ja tõmbas naise oma hõlma. L. Hainsalu. b. midagi heas seisundis, korras hoidma, hooldama. Hoolitseb väga oma keha, hammaste, juuste, habeme eest. Mees oli hoolitsetud ja nooruslik. Hoolitsetud välimus, käed, küüned. Tuleb rohkem, paremini hoolitseda aia, lillepeenarde eest. Ema hoolitseb kodu ja majapidamise eest. Kõikjal on tunda perenaise hoolitsevat kätt. *Isegi talvel jätab ta [= Taškent] oma hoolitsetud puude ja põõsastega aia mulje... R. Sirge.
2. tegema, toimima v. korraldama nii, et miski teoks saaks v. olemas oleks; midagi tagama, kindlustama. Puhtuse ja korra eest hoolitsema. Kellegi heaolu, mugavuse eest hoolitsema. Teadusasutused peavad hoolitsema teadlaste järelkasvu eest. Mina hoolitsen söödava-joodava eest. Neiu hoolitses (selle eest), et vaasis oleks alati lilli. *Kurat, ma ise hoolitsen, et seda tööd niiviisi vastu ei võeta! E. Rannet.