[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hobune ‹-se 4› ‹s›

1. veoks, sõiduks ja ratsutamiseks kõige üldisemalt kasutatav koduloom (Equus caballus). Prževalski, araabia, ardenni, eesti, soome, tori hobune. Külma- ja soojaverelised hobused. Kõrb, raudjas, must, valge, hall, võik hobune. Erk, peru hobune. Hobust rautama, valjastama, saduldama, (saani, vankri) ette rakendama. Hobust nõõtama, kannustama, peatama. Istub hobuse(le) selga. Talutab hobust suu kõrvalt. Jalutab, kõnnitab õues hobust. Hobune hirnub, hingub, korskab, nooskab, ohutab, puristab, turastab. Hobune krõmpsutab kaeru, lingutab kõrvu. Hobune püherdab, perutab, lõhub, raiub takka üles. Pane hobune ette, rakkesse. Hobune on juba vankri ees, rakkes. Võta hobune eest, rakkest lahti. Puhkas hobust, sidus hobuse lasila külge. Hobune on kihutamisest märg, valges vahus, ära v. vahule aetud. Lapsed mängivad hobust. Sul lausa hobuse isu, tervis. Teeb tööd, köhib nagu hobune. Vigureid täis kui mustlase hobune. Naine suur kui hobune. See jutt ajab hobusedki naerma. Hobustega tuleb, härgadega läheb '(haiguse kohta)'. Hobust hoia kui venda ja köida kui varast. || (koos sõiduki v. veokiga, ka hobusemehega). Talle saadeti hobune jaama vastu. Lapsed viidi hobusega kooli. Vanasti käidi hobustega vooris. *Sulane läks poodi, Arno ja Teele jäid hobuse peale ootama. O. Luts.
▷ Liitsõnad: aisa|hobune, juht|hobune, jõude|hobune, kodu|hobune, künni|hobune, küüt|hobune, mets|hobune, mära|hobune, noor|hobune, post|hobune, priipassi|hobune, raskeveo|hobune, ratsa|hobune, ruun|hobune, sõidu|hobune, sõjaväe|hobune, traavi|hobune, tõu|hobune, täkk|hobune, töö|hobune, veo|hobune, voori|hobune, võidusõiduhobune; kepp|hobune, kiik|hobune, mängu|hobune, puuhobune.
2. sport neljajalgne polsterdatud hüppe- ja hooglemisriist. Hüpped üle hobuse. Hobusel hooglemine.

must hobune
vähe tuntud, kuid edukas võistleja; üllatuskandidaat. Korvpalliturniiri võitis musta hobusena Pärnu koolinoorte meeskond. Viimastel presidendivalimistel tõi erakond mängu musta hobuse.