[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hirmutama ‹37›

1. kedagi hirmuma panema, kelleski hirmu tekitama v. hirmu tekitada püüdma; heidutama, kohutama [1]. Vallandamise, karistuse, vanglaga hirmutama. Tahtsin teda pisut hirmutada. Hirmutad oma õudusjuttudega naised poolsurnuks. Ta hirmutas naabrit tulekahjuga seni, kuni see korstna ära parandas. Meid hirmutati, et põhjamaalastele olevat India kliima talumatu. Ta ei lasknud end äpardustest, raskustest hirmutada. See ettepanek, otsus, teade hirmutas mind. Ebatavaline vaikus hirmutas meid kõige enam. See kohtumine oli teda isegi veidi hirmutanud. Ärge loomi hirmutage. *„Puugi aga kõik kiiresti kõhtu.. Tee ruttu, äkki ma võtan ära!” hirmutas ta pilkavalt. V. Beekman.
2. kelleski hirmu tekitades sundima teda kuskilt lahkuma v. kuhugi suunduma. Hirmutab hernestest kanu, kartulipõllult metssigu. Hirmutasin lepaoksaga lehmalt parme. Püssipaugud hirmutasid katuselt tuvid lendu. Lõke hirmutab metsloomad laagrist kaugemale. Torm hirmutas kalurid merelt randa.

ära hirmutama
lõplikult, täiesti hirmutama. Lahingukärast ärahirmutatud inimesed ja loomad. Poiss on täiesti ära hirmutatud: ta ainult vaikib. Torm oli kalurid nii ära hirmutanud, et nad ei julgenud kõiki purjesid üles tõmmata.