[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hingama ‹hingata 48›

1. (kõrgemate loomade, eriti inimese kohta:) õhku kopsudesse tõmbama ja sealt eemaldama. Hingab nina, suu kaudu. Ta hingab kiirelt, katkendlikult, rahulikult, raskelt, sügavalt. Eit hingas vaevaliselt, lõõtsutades. Metsas on kerge hingata. Magaja hingas nohinal. Laps veel vaevalt hingab. Alles hommikul märgati, et haige ei hinganud enam. Oli nii pühalik hetk, et ei julgenud isegi hingata. Hingasin kergendatult 'tundsin kergendust', kõik läks hästi. || (sissehingamist rõhutades). Arst laskis haigel hapnikku hingata. Mees astus trepile ja hingas paar sõõmu värsket õhku. || (väljahingamist rõhutades). Ta hingas kohmetanud käte peale sooja hingeõhku. Madrus hingas neiule näkku kanget alkoholihõngu. *Hingasin igavusest oma hingeauru ruutudele.. J. Semper. || (naha kaudu) õhku saama. Võtsin kummisäärikud jalast, et jalad saaksid hingata. Ääred tuleb jätta lakkimata, et küünel oleks kergem hingata. | piltl. *Kuuled, kuidas sadamas huilgab laev, kuidas kraana krigiseb; tunned, kuidas linn hingab. J. Smuul. || (organismi gaasivahetusest väliskeskkonnaga:) väliskeskkonnast elutegevuseks vajalikku hapnikku võtma ja sinna süsihappegaasi eritama. Linnud ja imetajad hingavad kopsudega, kalad lõpustega, putukad aga trahheedega. Roomajad ja kahepaiksed hingavad osalt naha, osalt kopsude kaudu. Taimedki hingavad.
2. piltl midagi (näit. niiskust, soojust) endast levitama, kellelegi vastu õhkuma, välja hingama. Mets hingab talle vastu joovastavaid lõhnu. Põuane maa hingas kuuma. Kivid hingasid külma. Öö hingas neile näkku mõnusat jahedust. Niisket auru, külma udu hingav meri. Õuerohi hingab kummelihõngu. *Alt, soo poolt tõuseb udusarnane aur... soo hingab. O. Luts. *Kõik, mis selles ja.. teises toas silma puutus, hingas rahu ja mugavat kodusust. E. Vilde.
3. ‹hrl. vormilt v. sisult eitavas lauses› kõnek millestki kõnelema, midagi välja lobisema. Oma avastusest ei hinganud ta kellelegi. Miks sa meile midagi ei hinganud, et kavatsed abielluda? Oleks ta kellelegi hinganud, et.. Ärge juhtunust ühelegi inimesele sõnakestki hingake! Kui keegi sellest plaanist hingab, siis läheb meil kõigil kehvasti.
4. van puhkama; magama. Hingama heitma. Hingab hauas, kalmukünkas, mullapõues (igavest, viimast und) 'on surnud'. *Päike sõuab, / õhtu jõuab, / rahus hingab ilmamaa. Juh. Liiv. *Teised ristirahvad teevad kuus päeva tööd ja hingavad seitsmendal.. O. Luts.

sisse hingama

1. õhku kopsudesse tõmbama; ant. välja hingama. Hingasin mõnuga sisse puhast maaõhku. Haigel lasti sisse hingata soodaauru.
2. släng näppama, sisse vehkima. *Sa arvad, et ma need [= ohjad ja sabajõhvid] kuskilt sisse hingasin.. P. Vallak. *Ja vaata, kui hingavad su rahad ka öösi sisse. A. Mälk.

välja hingama

1. õhku kopsudest välja suruma; ant. sisse hingama. Püüdke iga nelja jooksusammu kohta üks kord välja hingata.
2. välja, vastu õhkuma. Kivisillutis hingas välja kuuma leitsakut. Neiu juuksed hingasid välja uimastavat lõhna.

ära hingama
lahtuma, oma toimet kaotama. Ärahinganud lõhnaõli, nuuskpiiritus, rohi. Ärge laske õllel kannudes ära hingata!