[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hiir ‹-e, -t 34› ‹s›

1. väike, saleda keha ja pika sabaga näriline. Väike, suur hiir. Hall, valge hiir. Hiir krõbistab, piiksub. Hiired rikuvad ja hävitavad toiduaineid. Nagu hiir lõksus. Laps oli nurgas vait kui hiir. Hiilib vaikselt, tasa kui hiir. Kui kassi kodus pole, on hiirtel pidu.
▷ Liitsõnad: juttselg|hiir, kaelus|hiir, kodu|hiir, maja|hiir, mets|hiir, pisihiir.
2. ‹liitsõna järelosana› esineb väikeste hiirt (1. täh.) meenutavate loomade nimetustes
▷ Liitsõnad: nahkhiir.
3. info arvutihiir. Optiline, juhtmeta, traadita hiir. Vajuta hiire parempoolset nuppu.

hiir ‹-u 21›

1. ‹adj› hiirekarva hall, hiirjas (peamiselt hobuse kohta). *Toomas Togu see kündis kesamaad / isalt päritud hiiru ruunaga. Jak. Tamm.
2. ‹s› hiirekarva hobune. *Hiirud teda [= ämmamoori] viivad, kõrvid käivad .. G. Suits.

[kellegagi] kassi ja hiirt ~ kassi-hiirt ~ nagu kass hiirega mängima vt kass