[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

herne|hirmutis
vanadest riietest jm. tehtud inimesetaoline kuju lindude v. metsloomade aiast v. põllult peletamiseks. Katkenud, kõhn, inetu nagu hernehirmutis. Käid ringi nagu hernehirmutis. *Autotuledes võis näha kaht hernehirmutist, mis eide põlluvarandusi valvasid. E. Vetemaa. || piltl (seda meenutava inimese kohta; ka sõimusõna). *„Mis sa, hernehirmutis, luusid ringi oma pimeda hobusega!” hüüdis naine ja näitas Madisele rusikat. F. Tuglas.

herne|jahu

herne|kahl

herne|kaun

herne|kepp
hernestele kasvamisel toeks olev kepp. Sääred nagu hernekepid 'väga peenikesed'.

herne|kärsakas
zool lühikese kärsaga mardikas, hernekahjur (Sitona)

herne|leem
hernesupp. Herneleemega saab heinamaale, tanguleemega taha tuppa..

herne|mähkur
zool väike liblikas, kelle röövik kahjustab herneid (Laspeyresia)

herne|peenar

herne|puder

herne|põhk

herne|põld

herne|püree

herne|püreesupp

herne|rõuk

hernes ‹herne 19› ‹s›

1. liblikõieline kaunviljade hulka kuuluv hrl. aia- ja põllukultuurina kasvatatav ümmarguste seemnetega ronitaim (Pisum). Madal, kõrge hernes. || maa-ala koos selle kaunviljaga; hernepõld. Lapsed läksid hernesse, on hernes, tulid hernest. Hernes kasvab ka vikki.
▷ Liitsõnad: aed|hernes, poetus|hernes, põld|hernes, suhkru|hernes, söögihernes.
2. ‹hrl. pl.› selle taime seeme. Ussitanud hernes. Peotäis herneid. Herneid poetama, mulda tippima. Pildus sõnu nagu herneid. Herned sealihaga. || ‹hrl. liitsõna järelosana› piltl (hernetera meenutavate moodustiste v. esemete, näit. kompvekkide kohta). Värvilised herned.
▷ Liitsõnad: konserv|hernes, soolahernes; higi|hernes, pauk|hernes, piparmündihernes.
3. ‹liitsõna järelosana› bot mitmete hernest meenutavate taimede nimetustes
▷ Liitsõnad: aspar|hernes, hiire|hernes, kiker|hernes, lill|hernes, lipp|hernes, sea|hernes, vesihernes.

herne|saak

herne|seeme
seemneks kasutatavad herned

herne|sort
Pikavarreline, suhkrurikas hernesort.

herne|supp
Hernesupp ja seajalad oli vastlatoit.

herne|suurune
herneterasuurune. Hernesuurused marjad.

herne|taim

herne|tamp
etn hernepuder, mille valmistamisel keedetud herned tambiti uhmris pudruks ja segati hrl. rasvaga

herne|tera

herne|tont
hernehirmutis. *Vanaisa seisab õunapuu lähedal, kohutav nagu hernetont oma veidras varustuses.. O. Luts.

herne|uss
hernemähkuri röövik

herne|vars

herne|õis

hirmutis ‹-e 5› ‹s›

1. hirmu tekitav, hirmuäratav olend, koletis. See isevärki mees oli küla hirmutis, kellelt igaüks ebameeldivusi võis oodata. *Öökulli kujutles ta [= kass] nüüd lausa hirmutisena, põlevate silmadega verejanulise röövlina. R. Roht. || (inetu inimese kohta, ka kirumis- ja sõimusõnana). Ah sa hirmutis! Igavene hirmutis! *Juuksed tolknesid kõrvade ääres ja kaelal. Lõug okkaline. Habetunud ja tolmune hirmutis! E. Rannet. || (millegi inetu, ebameeldiva kohta). *Sinu pärast panen selle tema saadetud hirmutise [= kleidi] selga.. E. Rängel.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› peletis lindude ja loomade jaoks. Aeda on pandud hirmutised.
▷ Liitsõnad: herne|hirmutis, linnuhirmutis.

iva ‹8› ‹s›

1. (teravilja) seeme, (vilja)tera. Proovis hambaga iva küpsust. Võtsin kotist peotäie ivi. Poiss pani ivad mulda idanema. Kana nokkis põllult ivasid. Põld on tühi, nagu poleks ivagi külvatud. *Akna all põllulapil .. varises juba iva. T. Lehtmets.
▷ Liitsõnad: herne|iva, nisu|iva, oa|iva, odra|iva, rukki|iva, sinepi|iva, umbrohu|iva, viljaiva.
2. ‹hrl. eitusega› raas. a. (toidu kohta). Haige ei võtnud ivagi toitu suhu. Ma pole eilsest peale ivagi hamba alla saanud. Meil polnud ivagi hamba alla panna, pista. Olime oma toidu viimase ivani nahka pannud. b. (abstraktsete mõistete kohta). Selles ettepanekus pole leidlikkuse ivagi. Mitte ivagi tarkust, ausust. Neis sõnades ei puudu oma ratsionaalne iva. *Silmailu taga, teadis eit, on mõistlikkuse iva. A. Valton. *.. sest kõige muu jaoks oli tal aega hunnikus, aga töö jaoks kohe mitte ivagi. A. Liives.

jahu ‹11› ‹s›

1. jahvatatud teravili. Pehme, sõre, peen, jäme jahu. Ilus valge jahu. Kõrgema sordi jahu. Jahu jämedus, toiteväärtus. Jahust küpsetatakse leiba ja saia. Vili jahvatatakse veskis jahuks. Jahu(d) on koitanud. Kaks kõva kivi ei tee head jahu.
▷ Liitsõnad: herne|jahu, kaera|jahu, linnase|jahu, maisi|jahu, nisu|jahu, odra|jahu, rukki|jahu, segaviljajahu; kama|jahu, kile|jahu, leiva|jahu, pannkoogi|jahu, pliini|jahu, saia|jahu, sepikujahu; looma|jahu, söödajahu; kroov|jahu, liht|jahu, püüli|jahu, ülesõelajahu.
2. mingi muu jahvatatud v. muidu pulbritaoline aine. Sammal hõõruti peeneks jahuks. *Ainult mõni ümmarguseks kulunud lubjakivikene, hall räni, jahuks hõõrutud kruus. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: fosforiidi|jahu, heina|jahu, kala|jahu, kartuli|jahu, kondi|jahu, kriidi|jahu, lubja|jahu, maisi|jahu, puidujahu.

kaun ‹-a 29 või -a 23› ‹s›
ka bot hrl. mööda õmblusi kaheks poolmeks avanev ühepesaline hulgaseemneline kuivvili. Kauna poolmed, õmblused. Oal, hernel, läätsel on kaunad. Lapsed poetavad kauntest ube, herneid. || ühe- v. hulgaseemneline (põisjas) sulgvili. Punapipra rohelised, punased kaunad.
▷ Liitsõnad: herne|kaun, läätse|kaun, oa|kaun, piprakaun.

kepp ‹kepi 21› ‹s›

1. käes hoidmiseks sobiv peenemast puutüvest, oksast vm. materjalist ümmargune varb (toeks, löömiseks, näitamiseks vms.). Kadakast, pihlakast, pilliroost kepp. Kadakane kepp. Pikk, lühike, tugev, jändrik, sile, okslik kepp. Käib kepiga. Vanamees toetus raskelt kepile. Nikerdatud, hõbenupuga kepp käes. Murdis, lõikas endale võsast paraja kepi. Kott kepiga õlal. Teekäijal oli kott seljas ja kepp käes. Liikus ainult kepi abil. Kepiga ähvardama, lööma, peksma. Andis, virutas koerale kepiga. Materdas kepiga ussi. Seisis sirgelt nagu kepp. Tal on jalad nagu kepid all. *.. Huko [oli] Oskarile nagu kepp humalale, kelle ümber keereldes halada .. R. Sirge. || (peksmiseks, kellegi sundimiseks). Sõnakuulmatud said keppi, keppi tunda, maitsta. Kupja kepp tantsis sageli teoliste turjal. Elati sundijate, mõisniku kepi all. Vemmal vaese õigus, kepp kehva kohtumõistja. *Peremees annab keppi ja perenaine sagib juustest. J. Parijõgi.
▷ Liitsõnad: bambus|kepp, kadaka|kepp, kase|kepp, paju|kepp, pihlaka|kepp, pilliroo|kepp, puu|kepp, raudkepp; ameti|kepp, dirigendi|kepp, hoki|kepp, jalutus|kepp, kaardi|kepp, kaeve|kepp, karjuse|kepp, kerja|kepp, kerjuse|kepp, marssali|kepp, matka|kepp, mõõte|kepp, mängu|kepp, nõia|kepp, peksu|kepp, reisi|kepp, sandi|kepp, suusa|kepp, takti|kepp, valitsus|kepp, võimlemiskepp; herne|kepp, lille|kepp, tomati|kepp, tugikepp.
2. vulg seksuaalvahekord. Keppi tahtma, saama. Teevad keppi.

kokku|panek

1. kokkukogumine; kokkukoristamine. Asjade kokkupanekuks anti ainult kümme minutit aega. Vilja, rukki, herne kokkupanek.
2. osadest üheks tervikuks liitmine. Sektsioonkapi, püssiluku, telgi kokkupanek.

käkk ‹käki 21› ‹s›

1. tihkest jahu- vm. taignast (keedetud) piklik v. ümmargune pätsike (eesti rahvustoite). Käkke tegema, valmistama. Sõi isukalt käkke. *Mare keedab õhtuks käkke rohke pekiga ja sibulatega. H. Ranna.
▷ Liitsõnad: herne|käkk, kama|käkk, kartuli|käkk, verikäkk.
2. kõnek kehvasti valmistatud asi, toode vms.; vusserdis, soperdis. Koogid said viletsad, päris käkid kohe. See pole asi kirjutis – üks käkk on. *See tanu, Kate, ei sobi sulle üldse, / sa kisu peast see käkk ja viska maha! G. Meri (tlk).
3. kõnek (halvustavalt viletsa, saamatu inimese kohta, sageli ka lihtsalt kirumissõnana). Ta on minu kõrval käkk. Tema tuleb mind õpetama, käkk niisugune! Igavene, kuradi käkk! Küll me neile käkkidele veel näitame! *Lavastajatest hindab ainult Põldroosi, kõik teised olevat käkid.. V. Panso.
4. släng miin; miinipilduja. *.. praegu tuli sealtpoolt peotäis saksa käkke, kas said patarei sisse sälkida? J. Peegel. *Iivan tõmbas niisuguse tule pääle, suurtükkidest ja käkkidest ja orelitest.. H. Susi.

kärsakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
zool väheldane pika kärsakuga lennuvõimetu mardikas
▷ Liitsõnad: herne|kärsakas, keeru|kärsakas, kivi|kärsakas, koore|kärsakas, kõrv|kärsakas, lehe|kärsakas, männi|kärsakas, peit|kärsakas, pori|kärsakas, puidu|kärsakas, pähkli|kärsakas, rohu|kärsakas, tera|kärsakas, urva|kärsakas, vagu|kärsakas, võrsekärsakas.

köit|raag
bot nõrgavarreliste ja ronitaimede (harunenud) niitjas kinnitus- ja ronivahend, väänel. Liaanide, herne, kurgi, metsviinapuu köitraod.

külvi|aeg
Teravilja, herne, lina külviaeg. Külviaja õige valik. | piltl. Noorus on külviaeg.

laik|põletik
põll aiand teat. kaunviljade jm. kultuuride seenhaigus
▷ Liitsõnad: herne-|laikpõletik, kurgi-|laikpõletik, maasika-laikpõletik.

leem ‹leeme, leent, leemesse e. leende, leente, leemi, leentesse 34› ‹s›
toidu keeduvedelik, supivedelik; (vedel) supp. Lahja, rammus, rasvane leem. Selge leemega supp. Mõni armastab paksu suppi, mõni vedelat leent. Perenaine keedab leent. Helbib lusikaga leent. Otsib leeme seest paksu. Lühikese 'vähese, ühtlasi kastmeks oleva' leemega liha, kartulid, aedvili. Kes leemega suu põletanud, puhub ka vee peale. *.. pekitükkidega hernesupp on palju maitsvam niisugusest leemest, kus pekivürfleid ei ole. P. Kuusberg. || hrv muu (keedu)vedelik. Lõnga värviti kaselehtede leemes.
▷ Liitsõnad: hautamis|leem, herne|leem, jahu|leem, kala|leem, kapsa|leem, keedu|leem, liha|leem, läätse|leem, oa|leem, prae|leem, rammu|leem, seene|leem, supi|leem, tanguleem; vere|leem, värvileem.

lest ‹-a 22› ‹s›

1. õhuke lai moodustis; kest. Lubi kukkus lestadena laest alla. Selles pähklis oli tuuma asemel kuivanud lest. Supiherned poetatud, viisin tühjad lestad küülikutele süüa. *Aga neid [= hernekaunu], mis päikese pool ei ole, neid ei tahaks raha eestki süüa ... Nii lestad alles .. A. Jakobson. | piltl. *.. lõbu nad [= kirjutised] ei paku, tuimad, kõhnad lestad, päris aganad kirjanduse salves. E. Vilde. || ujulest. Veelindudel on lestadega jalad, lestad varvaste vahel. *See [= linnutalitaja] kummardus parajasti ühe sinaka pardi kohal ja õiendas selle lesta kallal. F. Tuglas. || ujumislest. Akvalang, mask ja lestad kuuluvad akvalangisti varustusse. Lestadega ujumine.
▷ Liitsõnad: herne|lest, oalest; kõrvalest.
2. zool ovaalse ühelt küljelt paksema lapiku kehaga kala Euroopa rannavetes (Platichtys flesus). Lest ujub laperdades. Suitsutatud, kuivatatud, praetud lest. Lesta võiks rohkem müügil olla. || ‹liitsõna järelosana› paljude lestaliste seltsi kuuluvate kalade nimetustes
▷ Liitsõnad: prae|lest, suitsulest; hiid|lest, meri|lest, soomuslest.
3. zool ämblikulaadne lestaliste seltsist
▷ Liitsõnad: kõdu|lest, nugi|lest, pahk|lest, samet|lest, sarv|lest, sule|lest, sügelis|lest, süüdik|lest, vesi|lest, võrgendilest.

liblik|õis
õis, mis koosneb laiast ülemisest, kahest külgmisest ja kahest alumisest kokkukasvanud kroonlehest. Liblikõie tiivad, laevuke ja puri. Herne õis on tüüpiline liblikõis.

mähkur ‹-i, -it 2› ‹s›
zool mähkurlaste sugukonda kuuluv pisiliblikas. Mähkurite röövikud on taimekahjurid.
▷ Liitsõnad: herne|mähkur, õunamähkur.

parmas ‹parma 19› ‹s›
murd
1. sületäis, hunnik. a. sidumata vilja vm. sületäis, hunnik. Ajasime rehadega piki kaart otra parmastesse. Hobuse järel veetava ristpuuga tõmmati hernes ja kaer parmastesse. Tõsta parmas maast sidemele! *.. lõikas kaseoksi ja pani parma viisi maha, et pärast kuppu siduda.. J. V. Jannsen. b. viljavihkude hunnik, millel hrl. üks vihk risti all. Rukkisidujad viskasid vihud viiekaupa parmasse, kust mehed need hakki panid. Kogu pere kandis parmaid kokku ja vihud laoti napra. | piltl. *.. rikkalikud, täiesti mustad juuksed olid tal tiheda parmana taha kammitud.. M. Raud. c. endisaegne heinamõõduühik (u. 500 kg)
▷ Liitsõnad: heina|parmas, herne|parmas, odra|parmas, viljaparmas; nisu|parmas, rukkiparmas; juukse|parmas, kiirteparmas.
2. piltl trobikond, salk. *Väravas ootas suurem parmas uudishimulikke kirikulisi.. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: poisteparmas.

peenar ‹peenra 20› ‹s›

1. hrl. ristkülikukujuline pinnakõrgendik lillede v. köögivilja, ka puutaimede kasvatamiseks. Madal, kõrge, lai, kitsas, ümmargune peenar. Pikk peenar kurke. Umbrohtu kasvanud peenar. Peenraid tegema, kaevama, rohima, kastma. Lapsed pandi peenraid kitkuma 'umbrohtu peenardelt kitkuma'. Herned külvatakse otse peenrale. Istutas peenrale kaks rida astreid. Maja ees peenral õitsevad gladioolid. Kanad on peenardes, siblisid peenrad üles. Aja poisid aiast välja, muidu tallavad peenrad ära.
▷ Liitsõnad: aedvilja|peenar, astri|peenar, herne|peenar, istiku|peenar, juurvilja|peenar, kaalika|peenar, kapsa|peenar, kurgi|peenar, köögivilja|peenar, lille|peenar, maasika|peenar, mooni|peenar, paljundus|peenar, peedi|peenar, porgandi|peenar, püsilille|peenar, roosi|peenar, sibula|peenar, tomati|peenar, tubakapeenar; hari|peenar, vaippeenar.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› (muude piklike, hrl. looduslike pinnakõrgendike kohta). Seisab põlluvahelisel peenral. Läksime laugastevahelisi peenraid pidi. *Pearu jooksis õueväravast välja ja siis mööda peenart edasi, mis seisis kesa ja rukki vahel. A. H. Tammsaare. *Öövalgust oli just parasjagu nii palju, et lautrikivide peenar paadinina ees õigel ajal paistma hakkaks. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: adru|peenar, muda|peenar, muru|peenar, piiri|peenar, põllu|peenar, raba|peenar, teepeenar.

puder ‹pudru, putru 32› ‹s›

1. pehme toit, mis on valmistatud jahu, kruupe v. tange vees v. piimas keetes; muudest toiduainetest pehmeks ühtlaseks massiks keedetud (ja tambitud v. mikserdatud) toit. Paks, vedel, sõmer, kliisterjas puder. Keedab, hautab tasasel tulel putru. Puder haudub, keeb (tulel). Puder on põhja kõrbeda lastud, põhja kõrvetatud. Pane pudrule võisilm sisse. Muredast kartulist tuleb parem puder. Poisid, pudrule! Putru ei sööda nii kuumalt, kui keedetakse 'asjaoludel lastakse pisut selgineda'. Sul on pudrust 'nõrgad, kohmakad' sõrmed. *Õhtusel pudrul [pudru söömisel] teatas Käsper, et valvetõke .. on määratud nende rühmast. A. Kivikas.
▷ Liitsõnad: hirsi|puder, jahu|puder, kaera(helbe)|puder, kruubi|puder, manna|puder, odra(tangu)|puder, riisi|puder, tangu|puder, tatrapuder; herne|puder, kartuli|puder, munapuder; katsiku|puder, titepuder.
2. pudrutaoliselt pehme mass. Vihmadest pudruks muutunud tee. Jalad vajuvad püdelasse pudrusse. Lahesopp on kaetud jäise pudruga. Makaronid keesid pudruks, pudrule. | (ähvardustes). *.. trambin su pudruks nagu kasaka hobune purjus laadamehe. F. Tuglas (tlk). *Me peksame su näo nii pudruks, et ema ka ei tunne poega. A. Viirlaid.
▷ Liitsõnad: jää|puder, lumepuder.
3. piltl kõnek segadus, segaminiolek, jama. Ta tormab ikka kõige palavama pudru sekka. On sandimastki pudrust välja rabeldud. On su pea putru täis või? Küll ajab putru suust välja, räägib putru kokku. *Nüüd hakkas Jalustelt tulema inglise ja ladina keele putru. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: sasi|puder, sega|puder, sõnapuder.

puhas|kultuur
biol põll mets üht liiki sisaldav bakteri-, põllu-, metsa- vm. kultuur. Söötmetel kasvatatavad mikroobide puhaskultuurid. Herne, porgandi kasvatamine puhaskultuurina. Kas rajada kuuse puhaskultuur või kuuse-tamme segakultuur?

põhk ‹põhu 21› ‹s›

1. teraviljavarte sasi, millest terad on viljapeksul eemaldatud (ka loomasöödana v. allapanuna). Sületäis, hangutäis põhku. Pekstud põhud lõhnavad. Hangub põhku koormasse, lakka. Loomadele tuleb põhku alla panna, ette anda. Sel kevadel tuli põhust nappus. Põrsas poeb põhku. Lapsed hullavad põhus. Toppis asemekoti pehmet põhku täis. *Lahtist põhku oli vankris, kõrsi ulatus üle redelite.. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: alus|põhk, kombaini|põhk, söödapõhk; herne|põhk, kaera|põhk, nisu|põhk, odra|põhk, rukki|põhk, talivilja|põhk, teraviljapõhk.
2. piltl miski v. keegi tühine, tähtsusetu, kerge v. väheväärtuslik, praht. Niisugust põhku mina ei loe. *„Pärlid on ainult põhk ja kergemeelsus!” põlastas mees. H. Nõu. *Selles asjas pole sinul, kes sa oled pronksist hiiglane, suuremat võimu kui minul, kes ma olen põhk. A. Valton.

põld ‹põllu 21› ‹s›

1. haritav maa valdavalt lühiealiste kultuuride kasvatamiseks, põllumaa; maa, kus külvikorra järgi midagi kasvatatakse, nurm. Viljakas, kivine, liivakas põld. Kehv põld annab vähe saaki. Mõisa, talupoegade põllud. Põldu harima, kündma, äestama, väetama, seemendama. Vedas põllule sõnnikut. Põldudel kasvas korralik vili. Võtsime põllul kartuleid. Põldudelt on vili juba koristatud. Oder kippus juba põldu minema 'varisema'. Võsastunud kõnnumaa asemel laiuvad siin nüüd põllud. Tal on põldu lai lahmakas käes. Raiesmikust tehti põldu juurde. Kas põld juba traktorit kannab? Põlde ei või välja kurnata. Narri põldu üks kord, põld narrib sind üheksa korda. *Olgu maa nii vilets kui tahes, aga sellele, kes ranna ääres põldu peab, annab meri väetist.. R. Sepp (tlk). | piltl. Katsetused omaloomingu põllul. See on mu esimene samm ajakirjanduslikul põllul. Terminoloogias on veel palju kündmata põldu. *Meie päevil künnavad islandlased oma väikeste kalalaevadega kartmatult vahuseid põlde.. V. Beekman. || sellele külvatav seeme; sellel kasvav vili. Põldu maha tegema. Neil on põllud juba ammu maas. Mehed tahavad põllu õhtuks kokku saada.
▷ Liitsõnad: heina|põld, herne|põld, hirsi|põld, kaalika|põld, kaera|põld, kapsa|põld, kartuli|põld, katse|põld, köögivilja|põld, lina|põld, lutserni|põld, maisi|põld, mooni|põld, naeri|põld, nisu|põld, odra|põld, orase|põld, peedi|põld, porgandi|põld, päevalille|põld, riisi|põld, ristiku|põld, rukki|põld, seemne|põld, segavilja|põld, sibula|põld, suhkrupeedi|põld, suvivilja|põld, talinisu|põld, talivilja|põld, tatra|põld, teravilja|põld, tomati|põld, viki|põld, viljapõld; ale|põld, kesa|põld, kõrre|põld, künni|põld, lõikus|põld, mõisa|põld, põlis|põld, ranna|põld, söödi|põld, uudismaapõld; haridus|põld, keele|põld, kirjandus|põld, kooli|põld, kultuuri|põld, kunsti|põld, luule|põld, muusika|põld, proosa|põld, raamatu|põld, teadus|põld, tegevus|põld, töö|põld, usu|põld, vaimupõld.
2. osa külvikorra maa-alast, väli. *Maa jagati kahte ossa: söödajuurikad ning kartul ühel pool, vikk ja ristik teisel pool. Säärane kahe põllu süsteem andis Rihmale vajaliku aastasööda kätte.. R. Sirge.

püree ‹15› ‹s›
kok läbi sõela aetud v. muul teel peenestatud poolvedel toit v. hoidis. Püree õuntest, ploomidest. Maksast ja kanalihast valmistatud püree. Saada on suures valikus mahlu ja püreesid imikutele.
▷ Liitsõnad: herne|püree, juurvilja|püree, kartuli|püree, kõrvitsa|püree, köögivilja|püree, puuvilja|püree, tomati|püree, õunapüree.