[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

helistama ‹37›

1. helisema panema; kellahelinaga märku andma. Helistasin mitu korda, enne kui uks avati. Krahv helistas kellukest ja teener astus sisse. Linna kirikud helistasid suurte pühade puhul kelli. | piltl. *Raha viija haistaks ju ise sellest halba ja helistaks külale. E. Vilde. || (kaunilt) kõlada laskma. Kannelt, laulu helistama. *Krõõt oli millalgi siin oma häält helistanud.. A. H. Tammsaare.
2. telefoneerima. Mulle helistati haiglast. Ta helistas töölt koju vennale. Kas ma tohin siit helistada? Helistasin ette, et saabun õhtuse lennukiga. Helistasin läbi kõik tuttavad. Helistage välja kiirabi.