[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 82 sobivat artiklit., väljastan 50 esimest.

arpedžo6› ‹s
muus akordi helide esitamine üksteise järel (madalamalt kõrgemale) nn. murtud akordina

diapasoon-i 21› ‹s

1. muus lauluhääle v. muusikariista helide ulatus (madalaimast kõrgeimani). Suure diapasooniga baritonilaulja. Klaveri diapasoon. || oreli v. harmooniumi register
2. (vähem täpses, terminoloogiavälises kasutuses:) elektromagnetlainete (sealhulgas ka raadiolainete) pikkus- v. sagedusvahemik; ala, piirkond, astmik, riba
3. piltl (tegevuse, võimete vms.) ulatus, haare. Huvide diapasoon. Laia diapasooniga kunstilooming. *Änilane? Jaa, jaa, mitte just eriti avara diapasooniga inimene .. A. Jakobson.

dissonants-i 21› ‹s

1. muus teravakõlaline helide kooskõla, mis tonaalses muusikas nõuab lahendust, konsonantsi
2. piltl lahkheli, ebakõla. Hakkasid tekkima dissonantsid nende vahekorras. Ainsa dissonantsi tõi perekonda minia. Dissonants eelkõneleja mõtteavaldustega oli suur. *.. kuid need [= ratsasaapad] annaksid pika kuuega liiga märgatava dissonantsi. O. Luts.

enharmonism-i 21› ‹s
muus erinimeliste helide (näit. do-diees ja re-bemoll) samakõlalisus tempereeritud helisüsteemis

fonendoskoop-koobi 21› ‹s
med helisid tugevdava resonaatoriga riist inimese kehas (eriti südames ja kopsudes) tekkivate helide kuulatlemiseks

habrashapra 19› ‹adj

1. kergesti murduv, purunev v. katkev, õrn. Haava oksad on võrdlemisi haprad. Veresoonte seinad olid muutunud jäigaks ja hapraks. Vanal inimesel on luud hapramad kui noorel. Haprad küüned. Juuksed on kuivad ja haprad. Habras niit, paber. Habras nagu klaas, portselan. Liigne karastamine teeb terase hapraks. Mänd on hapram kui kask. Vili on küps ja ta kõrs üsna habras. || piltl (hääle, helide kohta). Laste haprad ja õrnad hääled. Eit laulis väriseva ning hapra häälega.
2. (keha)ehituselt nõrk v. õrn; peenike, sale. a. (inimeste v. nende kehaliikmete kohta). Habras naine, tütarlaps, poisike. Tema plikalikult habras kuju. Pärast haigust oli ema veelgi hapram kui enne. Haprad käed, sõrmed. Sale ning habras piht. *Tütar on .. hapra kondiga ja alatihti haiglane. V. Ilus. b. (muu kohta). Metsaserval sirgus noor ja habras kask. Üle jõe viis habras rippsild.
3. piltl kergesti hajuda v. kaduda võiv, õrn. Uni, vaikus oli habras. Sellest lapsepõlveunistusest on jäänud vaid habras mälestus. Liiga habras oli ta side tegeliku eluga. Nende armastus oli hapram, kui võis arvata.
4. kõnek halb, täbar. Habras lugu. Kui asi hapraks läheb, siis saada meile sõna. *Une- ja söögiajad on segi, enesetunne habras, isu puudub .. R. Sirge.
Omaette tähendusega liitsõnad: ime|habras, ülihabras

heli|astmik
muus helide tehnoloogiline korrastus tämbri, tugevuse, vältuse v. kõrguse alusel

heli|süsteem
muus kõigi helide süsteemiks korraldatud kogum

intonatsioon-i 21› ‹s

1. keel kõne põhitooni kõrguse muutumine lauses, kõnemeloodia. Ühtlane, tõusev, langev, küsiv, laulev intonatsioon.
2. muus helide ja intervallide helikõrguslik täpsus ettekandel; meloodia kõige väiksem iseseisev väljenduslik osa. Intonatsiooni puhtus. Laitmatu intonatsioon. Helilooja on kasutanud rahvalaulude intonatsioone.
3. (tunde)toon, (tunde)värving. Lausus seda erilise intonatsiooniga. *Lauliku värssides kuuleme uusi võitlevaid intonatsioone.. E. Nirk.

tagasi kajama
(helide, häälte kohta:) vastu kajama. *..[kõlas] läbilõikav, ulguv, kiunuv hääl, mis ümberkaudseilt mägedelt kohutavalt ja jubedalt tagasi kajas. A. Sang (tlk).

kakofoonia1› ‹s
kõrvale ebameeldiv helide korratu ebakõlaline kogum. Helide metsik, kõrvulukustav kakofoonia. *Koerad vastasid talle solvava haukumise ja ulgumise kakofooniaga. R. Saluri (tlk). | piltl. Värvide kakofoonia.

kell-a 22› ‹s

1. hrl. peekri-, pirnikujuline õõnes, tila v. vasarakesega metallese helide tekitamiseks (tihti millegi alguse v. lõpu kuulutamiseks). Ilusa kõlaga kell. Kiriku kellamees lööb kella. Kellad hakkasid lööma, helisema. Kellad tagusid alarmi. || samakujuline väiksem metallese aisa külge v. loomadele kaela sidumiseks, ka koolides tunni alguse ja lõpu helistamiseks vm. otstarbeks. Vastlasõidu tegime kellade ja kuljustega. Sõideti nii, et kellad paukusid. Lehmal, hobusel on kell kaelas. Kari tuli kellade kõlksudes. Karjaaias tilksuvad kellad. Kooliteenija helistas kella. Ukse avamisel helises kaupluse ukse kohal olev kell. Õnnetus ei tule, kell kaelas. || elektri vm. toimel töötav mitmesuguse ehituse ja kujuga helistus-, märguandeseadeldis. Kell helises, tee uks lahti! Kell helises ja etendus algas. Jalgrattur tilistas kella.
▷ Liitsõnad: kiriku|kell, torni|kell, vaskkell; aisa|kell, kaela|kell, karja|kell, kooli|kell, laeva|kell, lehmakell; elektri|kell, jalgratta|kell, signaal|kell, uksekell.
2. kella (1. täh.) helistamine; kellahelin, kellakõlin. Õpilased jõudsid kooli veidi enne kella. Kõlas kolmas kell ja etendus algas. Andis ukse taga kella 'helistas ukse taga'. Eemalt kostsid loomade kellad. *Juhan maeti kelladega, laulmisega ja lugemisega. A. Kalmus. || piltl kuulujutt, kõlakas. *Kogu küla oli kella täis, et Rohtmaa Leeni tahtnud Hitleri-meestele pommi alla panna. H. Pukk.
▷ Liitsõnad: hinge|kell, häda|kell, häire|kell, lõuna|kell, matuse|kell, märgu|kell, surma|kell, tulekahju|kell, õhtu|kell, ärakell.
3. (numbrilauaga) riist aja mõõtmiseks. Kella numbrilaud, vedru, osuti. Raudteejaama, raekoja kell. Pommidega, pendliga kell. Vanaaegne käoga kell. Kell käib, tiksub. Kell on seisma jäänud, maha käinud. Kell näitab õiget aega. Kell käib ette, jääb taha. Kell on vale, õige, täpne. Kella õigeks seadma, ette lükkama, üles keerama. Kell on rikkis. Kell lõi kaheksa, tirises. Polnud aega kellagi vaadata. Kellassepp parandab kellasid. Füsioloogiline ehk bioloogiline kell 'loomadele ja taimedele omane aja hindamine organismi elutegevuse perioodiliste muutuste põhjal'.
▷ Liitsõnad: kamina|kell, kapp|kell, kontroll|kell, käbi|kell, käe|kell, käo|kell, laua|kell, male|kell, pendel|kell, seina|kell, stopper|kell, tasku|kell, tunni|kell, täpsus|kell, äratuskell; hõbe|kell, kuld|kell, nikkelkell; aatom|kell, elektri|kell, elektron|kell, kvarts|kell, liiva|kell, päikese|kell, veekell.
4. aeg, mida kell (3. täh.) näitab. Mis, (kui)palju kell on? Tüdruk küsis minult kella. Kell on juba palju, täpselt kolm, üle nelja, viie peal, veerand viis, pool seitse. Kell saab 20 minuti pärast üheksa. Tulen enne, pärast kella kaheksat. Kella kuue ajal. Kella kolme ja nelja vahel. Mis kellast sa õhtule jääd? Mis kellani on kauplused avatud? Mis kell see juhtus? Mul on kella peale minek 'täpselt kokkulepitud ajaks'. Meil käib kõik kella pealt 'toimub täpsel ajal'. Laps ei tundnud veel kella 'ei osanud kellaaega lugeda'. *Bussijuht istus käsipõsakil rooli taga, oodates, millal kell saab täis. M. Traat.
5.pl.muus rippuvatest, erineva pikkusega metalltorudest koosnev löökpill kellaheli matkimiseks

kilama237

1. kilkama, kiljuma. Rõõmust, heameelest kilama. Lapsed kilavad kelgumäel. Tüdrukud kilasid purdel hirmu pärast. Vahetunnil jooksid poisid kilades kooliõue. *Orkester sammus ees ja müristas marssi, [pulmarongi] rahvas järgnes lauldes ja trallitades, kilades ning huigeldes. R. Roht. || (loomade ja lindude heledate teravate häälitsuste, ka üldse selliste helide kohta). Koerad kilasid. Kirikutorni ümber lendasid ja kilasid hakid. Kajakad kilavad rannas. *Trummid mürtsusid ja vilepillid kilasid. L. Ariva (tlk). || valju heleda, sageli ka kileda häälega rääkima. „Seda ma ei jäta nii!” kilas eit. *Kormi lesk kilas valjusti ülekohtusest võlaprotsendist .. I. Sikemäe.
2. teravalt heledalt kõlama v. kajama. Kilav hääl, naer. Hakkide, kullide kilavad häälitsused. *Aga kui harilikult kilas ja kõlas selle [= lossi] ümbrus noorte häältest, siis nüüd oli siin tühi ja vaikne. V. Saar.

kiljatama37

1. järsku, korraks kiljuma. Ta kohkus ja kiljatas. Naine kiljatas läbilõikavalt, ehmunult, edevalt, heledasti, tasa, valjusti, nii et tuba kajas. Kiljatasin rõõmust, vaimustusest, jahmatusest, valust. || (loomade ja lindude häälitsemise kohta). *Kiljatas tilder, / et ma ei astuks ta pesale. M. Kesamaa. *Viimases hädas haaras Udras koera jalast kinni ja pures seda valusasti. Koer kiljatas ja laskis saarma lahti .. R. Roht. || piltl (eluta looduse järskude heledate helide kohta). *Kell kiljatab Veskiveere esikus, keegi on ukse taga. P. Krusten.
2. midagi järsku heledal toonil hüüatama. *„Taevas, milline häbematus!” kiljatas naine. R. Sirge. *„Jurnas, ära!” kiljatab Liide tareukselt. A. Mägi.

kilkamakilgata 48

1. heleda kõlava häälega hüüatama. Ta hakkas heameelest, rõõmust, rõõmu pärast, heameele pärast kilkama. Lapsed jooksid kilgates ringi. Isa tõstis kilkava pisipoja põlvele. Tüdrukuke ajas kilgates kutsikat taga. Tüdrukud kiljusid ja kilkasid kiigel, põgenesid kilgates hanede eest. || (lindude ja loomade heleda häälitsemise, eriti koera heleda klähvimise kohta). Koer ajab kilgates jänese jälgi. Kalakajakate kilkavad hüüded. *.. ilves kilkas seal mõnikord oma verejanulist hüüdu .. R. Roht. || piltl (eluta looduse helide kohta). *Kuljus kilkab saani sõites .. M. Under. *..sepapajas kilkavad vasarad hilisõhtuni .. L. Meri.
2. midagi heleda häälega hõikama v. rääkima. „Nii mina seda asja ei jäta!” kilkas eit. *„Täna saab nalja!” kilkas seda nähes sepapoiss .. E. Kippel. *Koduküla kaunitarid kilkasid, minul ei olevat mingit töömehe nägu. I. Sikemäe.
3. kõnek kiitlema, kelkima. *Näis – nüüd lasebki oma uue häärberi seintele siidist tapeedi peale liimida, nagu ikka kilkas. E. Tammlaan. *Kus leidis mul asja, millal oma vasikaga kilgata. E. Krusten.

kiunuma42

1. heledalt vinguma. a. (elusolendite tekitatud häälte kohta). Kutsikad kiunusid. Koer kargles ja kiunus rõõmu pärast. Näljased sead kiunusid. Põrsas kiunub kotis. Naised kiunusid naerda. Hääl muutus vihast, valu pärast kiunuvaks. Kiunuv hingamine, köha. b. (esemete, eluta looduse tekitatud helide kohta). Uks, värav, vints kiunus. Määrimata vankrirattad kiunusid kaeblikult. Kiik kägises ja kiunus. Raielangil kiunusid saed. Kuul lendas kiunudes mööda. Mürtsus trumm ja kiunus viiul. Lumi kiunus reejalaste all. Tuul kiunus korstnas ja ahjutruupides. || vastavat heli tekitades kulgema. *Kuulid kiunusid ja plaksusid kividesse. V. Beekman.
2. kõnek (vinguva häälega) hädaldama, kurtma v. virisema, vinguma. „Ära löö, valus on!” kiunus poiss. *„Ärge jätke ust lahti!” kiunus ta. „Kes maailma kütta jõuab!” K. Ristikivi.

klõbin-a 2› ‹s
lühikeste üksteisele järgnevate vähese kõlavusega helide rida. Kirjutusmasina, arvutiklaviatuuri, arvelaua klõbin. Koob varraste klõbinal. Söögitoast kostab nugade, kahvlite, lusikate ja taldrikute klõbinat. Katelokkide ja plekk-kruuside klõbin. Teda äratas lukuaugus keeratava võtme klõbin. Kivikesed veeresid kuiva klõbinaga. *.. ning kadus oma kõrge kontsaga poisikesekingade klõbinal parkimisplatsi sügavusse. V. Beekman.
▷ Liitsõnad: kontsa|klõbin, noka|klõbin, sõraklõbin.

kohama37

1. kohisema (sageli poeetilisemas kasutuses). Meri, järv kohab. Karidel kohavad suured lained. Ümberringi kohas põline laas. Mets kohab tumedalt. Kohav rand, kosk. Kohavad kased, männid. *Tuul kohab iidsetes pärnapuudes .. E. Vetemaa. |objektiga›. *Põline põhjamaa mets kohab lõpmatut lugu kõigest sellest, mis ta oma pikal eal näinud. F. Tuglas. || (paljude ebaselgelt kostvate häälte v. helide tulvamise kohta). *Sõjameeste naer kohas talle järele. E. Bornhöhe.
2. kohinal minema, kohinal kulgema. *Umblained kohavad tast üle .. L. Meri.
3. piltl keema, kihama, pulbitsema; tormitsema, mässama. *Ei, need olid hoopis teised sõnad, mis poisi hinge kohama panid. H. Sergo. *Suur, kohav, rikas elu, / see tõmbab mind edasi. A. Haava.

kohisema37

1. kohinat andma. Meri, kosk kohiseb. Karidel kohisevad lained. Vesi sööstis kohisedes tammist alla. Mets kohiseb tuules. Kuusik kohises tumedalt. Väljas kohiseb tuul puulatvades. Kõrvad hakkasid kohisema. Kõrvus kohiseb. Pea kohises väsimusest. *Teevad teised – teeb tema kah. Mis siis, et veri kohiseb kõrvus ja selg jääb kangeks. V. Beekman. *Kohisedes nagu suur lind lendas kõrgelt üle mürsk. P. Kuusberg. || (paljude ebaselgelt kostvate helide v. häälte tulvamise kohta). *Istusin kohvikus teispool suuri ähmaseid aknaid, mille taga suurlinn kohises, ruttas, ragises. F. Tuglas.
2. kohinal minema, kohinal kulgema; kohinal langema. Laine kohises üle parda. *.. tänavatelaiused jõed kohisevad tagasi ookeani poole .. R. Sirge. *.. aeg-ajalt kohises alla vihmavalanguid. E. Tennov. | piltl. *Temas endas liikus, lainetas ja kohises kevad. M. Traat.

konkreetne-se 2› ‹adj

1. tegelikult olemasolev, meeltega tajutav; teat. kindel olemasolev v. esinenud; üksikjuhuline, mitteüldistatud; ant. abstraktne. Meid ümbritsev konkreetne tegelikkus, maailm. Tegemist on konkreetse isikuga. Alati tuleb arvestada konkreetset olukorda. Kõneleja tõi konkreetseid näiteid igapäevasest elust. Mulle tuleb meelde üks konkreetne juht. Uurimus on kirjutatud konkreetse faktilise materjali alusel. Konkreetne muusika 'muusikaliik, kus muusikariistade helide asemel esinevad looduslikud ja tehismürad ning -helid'.
2. selgepiiriline, täpsemalt piiritletud, täpne. Konkreetne nõuanne, ettepanek, kohustus. Ülesanne, eesmärk oli üsna konkreetne. Võeti tarvitusele konkreetsed abinõud väärnähtuste kõrvaldamiseks. Püüdis asjast saada konkreetsemat ülevaadet. See oli juba päris konkreetne jutt. Midagi konkreetset ma ei tea. Kui olla päris konkreetne, siis ..

konsonants-i 21› ‹s
muus kokkusobivate helide kooskõla v. järgnevus

koor1-i 21› ‹s

1. suurem kollektiiv ühiseks laulmiseks, harvemini orkestripalade esitamiseks. Ühehäälne, mitmehäälne koor. „Vanemuise” koor. Koori dirigent, liikmed. Koori kontsert, harjutused. Koori juhatama. Laulan oma asutuse kooris esimest tenorit. Kõnede vaheajal laulis koor. Koor on ringreisil. Kooris on üle 100 laulja. Laulupeost osavõtvad koorid. | piltl. Lindude koor. Imetlejate koor ülistab teda taevani. *Kevaditi krooksusid konnade tohutud koorid.. H. Raudsepp. || folkl eeslaulja teksti ja meloodiat täpselt v. varieerides kordavad järellauljad || teater Vana-Kreeka teatris rühm inimesi, kes lauldes v. deklameerides tegevust kommenteeris (vahel ka sekkus sellesse)
▷ Liitsõnad: isetegevus|koor, kammer|koor, kiriku|koor, kontsert|koor, kooli|koor, koond|koor, kõne|koor, külalis|koor, laste|koor, laulu|koor, mees|koor, mudilas|koor, muusika|koor, nais|koor, noorte|koor, pasuna|koor, pilli|koor, poiste|koor, rahva|koor, sega|koor, taidlus|koor, teatri|koor, tipp|koor, valik|koor, õpilas|koor, ühend|koor, üliõpilaskoor; ingli|koor, linnukoor.
2. muusikalise lavateose osa, mida kannab ette suurem lauljate rühm. Palverändurite koor Wagneri ooperist „Tannhäuser”. Operetis on mitu head aariat ja koori.
▷ Liitsõnad: lõpu|koor, ooperikoor.
3. paljude helide, häälte üheaegne kostmine. *Löögid, üksikud lasud, kukkuvate kehade mütsatused ja karjed sulasid üheks kooriks. P. Kuusberg. || koorisadverbilaadseltläbisegi, ühekorraga, palju hääli v. mitu häält koos. Naerdi kooris. Lapsed vastasid õpetajale kooris. „Elagu!” karjusid kõik kooris. Vangid hakkasid kooris armu paluma. *Aga taltsutas ennast, kui vaatas lastele, kes olid hakanud hirmu pärast nutma, kõik kooris. P. Viiding. *Külakoerad hakkasid äkki kooris haukuma. A. Uustulnd.
▷ Liitsõnad: kiidu|koor, kisa|koor, naeru|koor, vilekoor.
4. hrv hulk. *..ja pühalikult särab / sääl kõrgel tähte' koor. A. Haava.

välja kostma

1. üldisest helide v. häälte segust esile tungima. Tema viiul ei kostnud teiste hulgast välja. *Tuli eelkõige muret tunda, et teravatämbrilised lauljad koorist välja ei kostaks. G. Ernesaks.
2. välja kuulda olema. Avatud aknast kostis välja valju klubimuusikat.

kriiskamakriisata 48

1. heledat, teravalt läbilõikavat häält tegema. a. (inimeste karjumise v. hüüdmise kohta). Hüsteeriliselt, vihaselt, kiledalt, ärritatult kriiskama. Naine pistis hirmust kriiskama. Joobnud seltskond kriiskas laulda. Vihane eit kriiskas kõigest kõrist needusi. Ta hüüdis seda lausa kriisates. „Ära puutu mind!” kriiskas naine. Kriiskav hääl. Kostis kriiskav kisa, nutt. *Ta häälgi tõusis mehelikust baritonist kriiskavaks aldiks.. K. Rumor. b. (muude elusolendite sellise valju häälitsemise kohta). Peoleo kriiskab enne vihma. Papagoi kriiskab puuris. Järve kohal kriiskasid kajakad. Vihane kukk kriiskas laulda. Puude otsas lärmitsesid ja kriiskasid ahvid. *Suitsenud raudkivist laotud ahju pragude vahel kriiskasid kilgid. J. Mändmets. c. (eluta looduse pikemate teravate helide kohta). Mürtsuvad trummid ja kriiskavad vilespillid. Trammi rattad kriiskavad pöörangul. *Varahommikust hilisõhtuni kriiskas kreissaag. M. Mõtslane.
2. (värvitoonide kohta:); eredana, käredana, lõõskavana paistma. Kriiskavad värvi(tooni)d. Raamatute kriiskavad kaanepildid. *.. seinu katsid lilled, väänduvad ronitaimed, puud ja põõsad, ent see kõik oli elutu, kriiskas vaid kullasära.. T. Vint.

kriiskavaltadv

1. (hääle, helide kohta:) läbilõikavalt, kriisates. Hakkas kriiskavalt karjuma, naerma. Tal on kriiskavalt kõrge hääl. Uks kääksus kriiskavalt.
2. (värvitoonide kohta:) teravalt, käredalt, karjuvalt. Kriiskavalt kollane, punane riie. Kriiskavalt ere päikesepaiste. Pilt oli kriiskavalt kirev.

kulisema37

1. kulinal voolama. Kulisedes voolab vesi läbi sillaaluse. Õlu kulises pudelist klaasi, kurgust alla. Tühjendas pudeli mõne kuliseva sõõmuga. *Väikesed järsud lained muudkui kulisevad ta [= paadi] ninas.. A. Hint. || (muude samalaadsete helide v. häälte kohta). *Ta ei saanud muud kui tegi oma kuliseva vilega järele ühe kauge vesilinnu häält. M. Raud. *Ta [= tedrekukk] .. muudkui kuliseb ja kuriseb ja kudrutab. O. Tooming.
2. (vaikselt) kumedalt helisema. Kuljused kulisevad. Tantsijanna ehted kilisesid ja kulisesid ta liigutuste rütmis.

kustuma42 või 37

1. põlemast, hõõgumast v. helendamast, valgustamast lakkama. Tuli ahjus, pliidi all, kaminas on (ära) kustunud. Õletuli kustub kiiresti. Söed, viimased leegid kustuvad. Lõke kustus vihmavalingust. Tungal, tõrvik, küünal, lamp kustus. Ahi, kamin 'tuli neis' on kustunud. Tikk süttis ja kustus. Sigaret, pabeross kustub ära. Taat istub, kustunud piip hambus. Signaaltuli kustub. Järsku kustusid toas kõik tuled. Valgus kustub. Päev, päevavalgus on ammu kustunud. Kustusid tähed, viimased päikesekiired. Eha, ehapuna kustus pikkamisi. Tulekuma linna kohal kustub. *Õhtu kustus ööks. H. Laipaik. | piltl. Lõpuks kustus ohtlik sõjakolle. Haige elu, eluküünal kustus varsti. *Mart kirus või ahastas, süttis kergesti ja kustus veelgi kergemini. V. Saar. || vulkaaniliselt tegutsemast lakkama. Kustunud vulkaan, tulemägi. || piltl oma tavalist ilmet, elavust, sära kaotama. Naise silmad lõid korraks särama, siis kustusid taas. Vangi pilk oli kuidagi elutu ja kustunud. *See oli kustunud ja kurblik nägu, pisikeste kustunud silmadega. A. Saareste (tlk).
2. ebaselgeks, mittemärgatavaks v. mittenähtavaks muutuma. Kiri ristidel, marmortahvlil on pooleldi kustunud. Tekst paberil on kustumas, paiguti kustunud. Jäljed kustuvad rannaliival. Suusajäljed kustusid tuisuga kiiresti. *..rattarööpad hakkasid juba kustuma, jalgrada oli veel käidav... A. Kaal. *Sõudis [lahele], kuni kustus halli veekanga taha esmalt ta enda hurtsik, siis kaldajoon ja mahajäänud paadid. A. Mälk.
3. piltl (pikkamööda) olemast lakkama, kaduma, hääbuma. Veel tekkis nõrk virvendus ja kustus samas. Tingitud refleksid võivad kustuda. Vanad traditsioonid, kombed kustuvad aegadega. Janu kustus. Naeratus, naeruvine näol kustus. Puna, jume kustub palgeilt. Vanamehe nägemine hakkab kustuma. Põdeja jõud hakkas silmanähtavalt kustuma. Ärevus, erutus kustub. Huvi, uudishimu ei kustunud. Kired, ihad, igatsused, soovid, unistused kustuvad. Poiste esialgne õhin kustus. Malle rõõm kustus peagi. Vaen, viha, solvumine ei tahtnud kustuda. Kõik tunded, tundmused on kustunud. Tema armastus ei olnud veel kustunud. Kustus viimnegi pääsemislootus. Ajapikku kustuvad elavamadki muljed, kujutlused, mõtted. Tema kuulsus hakkab juba kustuma. Need sündmused ei kustu rahva mälestusest. Mälestused möödunud aegadest ei kustu. Tema elutahe on kustunud. *„Nii et sinuga kustub meie vahmiil Vargamäelt,” tähendas vanamees. A. H. Tammsaare. || (häälte, helide kohta:) kuuldav olemast lakkama, mittekuuldavaks muutuma. Mootorratta põrin, kõuemürin kaugenes ja kustus. Appihüüded kustusid tormimühasse. Eemaldujate sammumüdin kustus maantee suunas. Sammud kustusid pehmesse vaipa. Hääled eemaldusid ja kustusid siis. Lask kustus nõrga kajana. Vihmarabin ei kustunud hetkekski. Sõnad vaibusid sosinaks ja kustusid. Ta püüdis midagi öelda, ent hääl kustus kurku. Haige, haavatu rääkis kustuva häälega. Viimane lause kustus arusaamatuks pominaks. *Verdtarretav korin süvenes, nõrgenes, kuni kustus kuuldamatuks... A. Kivikas. || nägemist, nägemisvõimet kaotama. Silmad kipuvad nutust, eredast valgusest kustuma. *..oli siia tulnud ka pime Jullo, kes kustunud pilku taeva poole tõstes leelutas.. E. Kippel. || jur kehtivust kaotama. Kohtualuse karistatus on kustunud.
4. piltl (poeetilisemas stiilis:) surema, manalasse minema. Vend kustus juba noorelt mingisse verehaigusse. Haige võib iga hetk kustuda. Mees põdes paar aastat, siis kustus. Sa olid paar nädalat voodi oma – kartsime juba, et kustud. Poeg saab talu, kui isa ükskord (ära) kustub. *Kustuda, mõõk pihus, minna manalasse vaba mehena. H. Laipaik. || elutuks muutuma, elutuks tarduma (surija v. surnu silmade kohta). Viimased hingetõmbed, siis kustusid silmad. *..vajutab laud kustunud silmadele ja põlvitab voodi ette lahkunu hinge eest palvetama issameiet. M. Raud.
5. (kustutamata lubja kohta:) veega reageerima

kutsuma42

1. tegema ettepanekut v. korraldust tulla kuhugi, millestki osa võtma v. midagi tegema. Kedagi kohale, appi kutsuma. Kutsus venna endale seltsiks. Pühadeks kutsuti palju võõraid. Lauda, sööma kutsuma. Külla, pulma, oma sünnipäevale kutsuma. Kutsub uut korterit vaatama. Kutsusin sõbra matkale kaasa, ühes, kohvikusse. Kutsus tüdruku tantsima, jalutama. Lapsed kutsuti tuppa. Kutsumata, kutsutud külaline. Läks abi kutsuma. Töötajad kutsuti koosolekule, nõupidamisele. Kutsus mineja tagasi. Kutsus kaaslased viipega lähemale. Tule ruttu, isa kutsub! Ta kutsus mu hetkeks kõrvale. Mind käidi mitu korda peole kutsumas. Oota, ma kutsun takso! Telegramm kutsus teda kiiresti koju. Ma pole sinu kutsuda ega käskida. „Astu sisse!” kutsus ta lahkelt. Ta tuleb kutsumatagi, ei tule kutsudeski. Kutsuti kiiresti arst. Kutsus oma vastase duellile. Õpilane kutsuti vastama, tahvli juurde. Poisi vanemad kutsutakse kooli. Selle tembu eest kutsus direktor poisid kohvile 'aru andma, peapesu saama'. Mind kutsuti kohtusse tunnistajaks. Teda kutsuti haridusosakonna juhatajaks, tööle ajalehetoimetusse. Võistlejad kutsuti starti. Kutsealused kutsuti aega teenima, kaitseväeteenistusse. Ilmub kohale nagu kutsutud. *Kutsusin ta võiduniitmisele. J. Mändmets. || millelegi õhutama, agiteerima, üles kutsuma. Kutsutakse võitlust jätkama. Kutsus oma kõnes parteisid koostööle, omavahel leppima. Õpetaja kutsus meid olema teistele eeskujuks. Raamatus oli tunda leplikkusele ja rahulolule kutsuvat tendentsi. || loomi v. linde mingi häälitsuse v. hüüdega kohale hõikama v. juurde meelitama. Perenaine läks lehmi, karja koju kutsuma. Kütt kutsub vilega, vilistades hagijat. Karjane kutsub koera. „Kiiss-kiiss!” kutsus laps kassi. Kutsub kanu „tip-tip-tip!” Kana kutsub poegi. *..hakkas ainult heleda häälega sigu kutsuma, ikka „kotsu, kotsu, kotsu, põssa, põssa, põssa”. A. H. Tammsaare. || piltl (helide kohta:) millekski märku, signaali andma. Kell kutsub tundi, lõunale. Vabrikuvile kutsus hommikul tööle. *Telefon kutsus ja kutsus, Sigma kuulis, kuidas helin kajas läbi tuttavate tubade.. I. Viiding.
2. piltl ahvatlema, vastupandamatult meelitama; kaasa v. ligi tõmbama. Meri ja võõrad rannad kutsusid. Matkarajad, kaugused, veteavarused kutsuvad. Kevad kutsub loodusse. Kuumad suvepäevad kutsuvad Piritale. Inetu hoone ei kutsu sisenema. Temast oleks võinud saada hea arst, kuid kirjandus kutsus rohkem. See raamat kutsub end ikka ja jälle uuesti lugema. Järv, merevesi kutsus ujuma. Hea teenimisvõimalus kutsus. Luuletus kutsub edasi mõtisklema. *Kuhi kujutlusi kutsub, võõras ja võimatu veab. R. Sirge.
3. kutsutud teat. ülesannete täitmiseks väljavalitud, seatud, määratud v. kohustatud. Ta luges end prohvetiks, kes on kutsutud inimestele uut õpetust kuulutama. *Õpetaja olevat kutsutud ja seatud, et inimtaimedele kasvamiseks kätte näidata õige suund. E. Tegova.
4. kellegi v. millegi kohta teat. (hüüd)nime, nimetust kasutama; nimetama, hüüdma. Sõbrad kutsusid Robertit Bobiks. Lapsed kutsusid koristajat Emmi-tädiks. Teda kutsutakse poiste hulgas pealikuks. Rahvas kutsub silmu sageli ussiks. Seda talu kutsuti Liivamäe. Suurt kivi kutsuti Saunakivi(ks). Kaaslased kutsusid teda juba koolipõlves professoriks. Kuidas seda mäge kutsutakse? See on Rusika-Kaarel, nagu rahvas teda kutsub. Talupoegi kutsuti vanasti elukoha või isa järgi. Nurmenukku kutsutakse rahvasuus mitme nimega. *„Minu Tõnu kutsub mind – Suss!” – „Mind hüütakse kodus Raldiks.” H. Raudsepp.

kuulmis|teravus
helide tajumise ja eristamise täpsus. Kuulmisteravus langeb, kahaneb aastatega.

kõla111› ‹s

1. hääle, heli üldine värving. Häälel on mahe, meeldiv, tume, tuhm, puhas, terav, kalk, rabe kõla. Metalse kõlaga hääl. Poisi hääl kaotas kõla ja muutus kähisevaks sosinaks. Ilusa kõlaga kell. Vioolal on mõnevõrra pehmem kõla kui viiulil. Oli hakanud emakeelt võõra kõlaga rääkima. Kõlalt lähedased sõnad. *Kilk-kõlk! kilk-kõlk! mats-pots! mats-pots! Juba hakkavad löögid siin-seal oma heledat kõla kaotama.. E. Vilde. || piltl mulje, mõju, mida miski avaldab; toon, varjund, mis millestki läbi kostab. Sel nimel on kurjakuulutav, salapärane kõla. Jutustuses kirjeldatud sündmusel on tugev ühiskondlik kõla. Luuletuse elujaatav kõla. *Rööbiti naljaga tekkis Vilde toodangusse varakult ka satiirilist kõla. A. Palm.
▷ Liitsõnad: häälekõla; eba|kõla, vastukõla.
2. heli v. helide kogum. Sammude kõla. Varsti kuulsin karjakellade kõla. *Kõikide kirikute kellad laotasid oma pühalikku kõla undavate vabrikute koori sekka. M. Raud. *Pole kuulda ühtki kõla: / maailm magab rahu-und. J. Kärner.
▷ Liitsõnad: kolm|kõla, kooskõla.
3. kuuldus, kuulujutt. Varsti kogu ilm, terve küla kõla täis. Nojah, selline kõla meie pool ringi käib. Kõla juhtumist ulatus isegi naabervalda. *Tühi kõla – pole see Maslak elus ühtigi! O. Jõgi (tlk).

käikkäigu 21› ‹s

1. käimine, astumine, kõndimine. Sinna on veerand tundi kiiret käiku. Mehe käik läks järjest kiiremaks. Nad kiirendasid käigu jooksuks. Tasandasime, aeglustasime käiku. Hingeldab väsitavast, kiirest käigust. Ajan käigu peal mantli selga. Käigult visatud pallid ei tabanud. Tormas minema, käigu peal, käigul kübarat pähe sättides. Tulistas automaadist käigu pealt. Hobuse käik oli nobe. || käimise (isikupärane) erilaad, kõnnak. Hiiliv, õõtsuv, vaaruv käik. Tüdrukul oli nõtke käik. Koeral on omapärane viltu käik. Ma tunnen ta juba eemalt käigust ära.
▷ Liitsõnad: jala|käik, kiir|käik, külis|käik, tagurpidi|käik, teekäik; rong|käik, triumfikäik.
2. liikumine, kulgemine. Auto, rong, laev aeglustas, tasandas, kiirendas käiku. Kiire käiguga purjekas. Käigus on kaks lisarongi. Buss jäi käigust ära. Vanasti määrati aega päikese ja tähtede käigu järgi. *Ajal pidi siis küll palju aeglasem käik olema kui praegu. J. Semper. || (hrl. masina, masinaosa, mehhanismi jne. kohta:) liikumine, töötamine. Kella käiku reguleerima. Kerge käiguga kirjutusmasin. Vesiratta puuduseks on tema aeglane käik. Masinaid hoiti käigus. Rihmade ja hoorataste käik aeglustus. Anti käiku 'ekspluatatsiooni, töösse' uus tehas, katlamaja. *Ta jälgib hoolega telgede käiku, kuulab süstikute valju plaginat.. A. Jakobson. || tehn mehhanismi liikuva osa liikumine ühest piirasendist teise; kaugus nende äärmiste asendite vahel. Kolvi käik. Rooli käik.
▷ Liitsõnad: vähikäik.
3. teat. paigas, kohas käimine (mingi asja toimetamiseks, millegagi tutvumiseks jne.). Tal on tähtis, salajane, kahtlane käik ees. Tuleb veel teha käik poodi, vallamajja. Meie esimene käik oli piletikassasse. See käik oli asjata – teda ei olnud kodus. Minu käigud on seda korda käidud. Ma ei tarvitse oma käikudest kellelegi aru anda. Võtsime ette pikemaid käike ümbruskonna kaunitesse paikadesse. Igaühel oma käigud ja õiendamised. *Selline siseühenduse aurik teeb keerukaid käike, põigates sügavatesse lahtedesse ja väljudes jälle sedasama teed kaudu. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: ameti|käik, eksi|käik, jahil|käik, jalutus|käik, kinos|käik, kirikus|käik, kohtus|käik, kontroll|käik, kosjas|käik, külas|käik, linnas|käik, luure|käik, patrull|käik, poes|käik, ring|käik, rööv|käik, sõja|käik, teatris|käik, tutvumis|käik, vaenu|käik, võõrsil|käik, õppekäik.
4. areng, kulg. Läbirääkimiste, sündmuste, ajaloo käik. Asjade loomulik käik. Tööde, võitluse, lahingu, sõja käigus toimus pööre. Arutluse, diskussiooni, vaatluse käigus selgus.. Operatsiooni käik tuli pisiasjadeni ette näha. Jättis ettekande käigus vähemolulisi asju välja. Vaidluse, vestluse käigus ilmnesid huvitavad asjaolud. Kannatanu ei andnud asjale ametlikku käiku. *Algul tuli koosoleku käik paberile visandada, et midagi ähmiga segi ei ajaks. H. Kiik. || käigul ~ käigu peal, käigult ~ käigu pealt piltl otsekohe, ettevalmistuseta v. pikema arutlemiseta. Seda probleemi ei saa käigul(t), käigu peal(t) lahendada. Peo kava tuli käigu pealt muuta.
▷ Liitsõnad: alla|käik, arenemis|käik, arengu|käik, asja|käik, edu|käik, elu|käik, haridus|käik, keerd|käik, kujunemis|käik, käe|käik, lahendus|käik, mõtte|käik, sündmus|käik, teenistus|käik, tegevus|käik, töökäik; aastakäik.
5. pikk kitsas kulgemistee millegi vahel v. sees. Lossikeldri, labürindi käigud. Maa-aluses käigus oli pime. Koopad olid omavahel käikudega ühenduses. Põgenikud kaevasid käigu müüride alt läbi. Käik hargnes kaheks. Maja ja tara vahel oli kitsas käik. Vanalinnas on rohkesti kitsaid tänavaid ja käike. Raekoja platsilt viib kitsas Saia käik Pikale tänavale. Voodiridade vahele jäi kitsas käik. *Kõik teed ja käigud tuiskas täis, sadamasilla otsas oli kõrge hang. J. Parijõgi. || loomade, putukate pikk kitsas kaevand. Hiirte, rottide, muttide käigud mullas. Rebaseurust viib maapinnale mitu käiku. Vihmaussid tirivad oma käikudesse puulehti. Sipelgapesa käigud. Kooreürask uuristab koore alla käike.
▷ Liitsõnad: inim|käik, kaevandus|käik, kaitse|käik, kald|käik, keerd|käik, koobas|käik, kõrval|käik, läbi|käik, pea|käik, rõht|käik, sala|käik, sisse|käik, tagavara|käik, trepi|käik, umb|käik, vahe|käik, vari|käik, võlv|käik, ühendus|käik, ülekäik; arkaad|käik, kaar|käik, risti|käik, sammaskäik; kuulme|käik, ninakäik.
6. (mängudes:). a. (males, kabes:) malendi v. kabendi järjekordne üleviimine mängulaua ühelt väljalt teisele. Musta, valge käik. Tugev, nõrk käik. Viik tuli käikude kordamisega. Käigul on valge, must. Suurmeister võitis 20. käigul. Tegi ajahädas mõtlematu käigu. Ma ei mängi malet, vaevalt käike tunnen. Matt kahe käiguga. Tugev maletaja oskab mitu käiku ette näha. b. (kaardimängus:) teat. kaardi lauale käimine
▷ Liitsõnad: ava|käik, male|käik, ratsu|käik, sund|käik, võidukäik.
7. lõuna-, õhtusöögi eraldi järguna serveeritav roog. *Inger teeb talle korraliku kolme käiguga lõuna. M. Traat.
8. käigukasti kaudu lülitatav teat. kindel jõuülekandeaste liiklusvahenditel ja masinatel. Vajutas, lükkas käigu välja, sisse. Sõidab esimese, teise käiguga. Autojuht, traktorist, buldooserijuht vahetas käiku. Lülitas sisse kolmanda käigu.
▷ Liitsõnad: edasi|käik, tagasi|käik, täis|käik, tühikäik.
9. muus motiiv, fraas vm. eri kõrgusega helide järgnevus
10. võte, manööver. Peen, osav käik. Kogu lugu on taktikaline käik tähelepanu kõrvalejuhtimiseks.
▷ Liitsõnad: taganemiskäik.

käre-da 2› ‹adj

1. (inimese kohta:) ägedalt ründava loomuga; kergesti süttiv, terava ütlemisega. Käre ja äkiline mees, naine. On see alles käre eit! Ta oli teiste vastu, kaaslastega võrdlemisi, liiga käre. Ta on käre korda nõudma. Käreda loomuga inimene. *Kellelt Andres laenatud raha kätte ei saanud, sellelt läks käre Marta ise nõudma. Ta ei mõistnud nalja.. M. Metsanurk. |substantiivselt›. Uhke läheb hukka, käre kärna, hiljuke saab edasi. || (sisult, laadilt:) ägedalt ründav, kritiseeriv; resoluutne, terav. Käredad sõnad. Käre kriitika, noomitus, hukkamõist. Käre koosolek. Hinnang, arvamus oli õige käre. Käreda ütlemisega mees. Pidas käreda kõne. Toon oli natuke liiga käre. Kiri sai käre. Artikli käredamaid kohti kärbiti. Esitasime käredaid nõudmisi. *..ei olnud see rahulik jutuheietus, vaid käre sõnavahetus. I. Sikemäe.
2. (hääle, helide kohta:) kärisev, kare, räme; (läbi)lõikav; vali ja vihane. Käredad hüüded, käsklused. Käre haukumine. Eide hääl läks käredaks. *Ihatõiv viipas nüüd sarvemehele, kes saatis ettepoole käredaid helisid. K. A. Hindrey.
3. kiiresti v. kärestikuliselt voolav (vee, jõe vms. kohta). Käre, käreda vooluga jõgi, oja. Käre vool viib lootsiku kaasa.
4. märgib mingi nähtuse v. protsessi, samuti aine omaduse erilist intensiivsust. a. (madala temperatuuri kohta:) iseäranis külm, kõva, äge. Käre pakane. Külm on käre, läheb käredamaks. Tänavune jaanuar oli hästi käre. Tuli käre talv, ilm. Puhus käre põhjatuul. b. (kõrge temperatuuri kohta:) lõõmav, ägeda leegiga; kõrvetav, väga kuum. Pada keeb käredal tulel. Ahi oli vorstide jaoks liiga käre. Armastab käredat leili. c. väga kange, tugeva toimega (hrl. alkohoolsete jookide, tubaka kohta). Käre õlu, naps, märjuke. *Ja jutt on niisugune, et endal käib isu käreda tubaka järele. H. Kiik. d. ere, kiiskav, kriiskav (värvitooni kohta); väga ere, terav, hele (valguse kohta). Noore muru käre rohelus. Käredad värvid, värvitoonid. *..sidus ette käreda punase lipsu. V. Beekman. *..olid mõlemad peaaegu pimedad. Käre kevadpäike paistis neile silmi. K. Rumor. e. hoogne, tempokas. Käre polka, masurka, marss. f. range, tugev. *..see oli ka sinu kergemeelne süü, millega sa kõige käredama karistuse oled teeninud. E. Vilde.
5. kõnek (kiitva, tunnustava hinnanguna:) väga tore, maru, vägev, vahva. See on käre mutt, eit (tüdruku, naise kohta). On alles käredad poisid, vennad! Käre raamat, lugu. *Tegime Aljošaga käreda parve, sidusime pajuvitstega kinni ja purjetasime kõrkjate varju.. E. Rängel.

laad-i 21› ‹s

1. olemust määravad omadused v. eripära, iseloom; sellest sõltuv liik, kategooria vm. jaotus. Rahvalaulude nukker laad. Inimeste erinev psüühiline laad. Artikli poleemiline laad. Valude laad maohaavandite puhul. Laadilt lüürilised luuletused. Sentimentaalses laadis jutustused. Pole tahetud loobuda laulupidude traditsioonilisest laadist. Film võlub oma optimistliku laadiga. Majanduslikku, poliitilist laadi põhjused. See on hoopis teist laadi raamat. Juhuslikku laadi vead. Teatreid on mitut laadi. Tütar on läinud isasse, pojad on rohkem ema laadi. Nad on õige ühte laadi – raske vahet teha. *Viimane oli enam linna- kui maamehe laadi nii riietuse kui kogu oleku poolest. E. Vilde. *Kõneleja juhib mõisavalitseja mingisugusesse ruumi, mis rohkem kolikambri kui elutoa laadi kannab. O. Luts.
▷ Liitsõnad: aine|laad, ande|laad, elu|laad, eri|laad, esitus|laad, hinge|laad, käsitlus|laad, loome|laad, loomu|laad, luule|laad, maitse|laad, meele|laad, mõtte|laad, mängu|laad, põhi|laad, tunde|laad, vaimu|laad, väljendus|laad, ütlemislaad.
2. muus eri kõrgusega helide funktsionaalne järgnevus (näit. duur, moll), helilaad

lagin-a 2› ‹s
üksteisele kiiresti järgnevate lühikeste kajavate helide jada. Naer kõvenes rõkkavaks laginaks. Purskas laginal naerma. Vanasti oli laupäeviti küla pesukurikate laginat täis. Lapsed jooksid suure kilkamise ja laginaga õue. *Nii paljude luiskude laginast kaikund / ei ole need kaasikud kunagi veel. K. Merilaas.
▷ Liitsõnad: naerulagin.

laul-u 21› ‹s

1. laulmine. a. inimese muusikaline eneseväljendus oma hääle abil; vastav muusikaharu ning eriala muusikaõppeasutustes. Pulmaliste laul ja trall. Kõlav, kaunis, puhas laul. Armastab laulu ja pillimängu. Lööme, laseme laulu. Laskem laulul kõlada. Seltskonnas läks iseenesest lauluks. Tuju oli nii hea, et laul kippus peale, suhu. Laul teeb rinna rõõmsaks. Sünnipäevalised alustasid laulu, võtsid laulu üles. Saal rõkkab laulust. Teeme laulu, mis me vaikselt istume! Saalist kostis mitmehäälset laulu. Õpib muusikakoolis laulu. b. laululinnu iseloomulik häälitsusviis, mis tekib laulukõri läbiva õhuvoolu võnkumisest, linnulaul. Ööbiku, lehelinnu, vindi, laulurästa laul. Taevaalune rõkkab lõokeste laulust. c. (mõnede putukate tekitatud helide kohta). Sääskede pinisev laul. Kilgi, rohutirtsu laul. d. piltl (loodushäälte jms. kohta). Tuule, tormi, tuisu, lainete, põlislaane laul. Mootori monotoonne laul. *Maa laul on see, kui soristaks / eit lüpsisooja piima. H. Suislepp. *Aga sellest üle kajab / sae laul ja kirve kaik. V. Sõelsepp.
2. see, mida lauldakse, lauldav pala. Rahvalikud, vaimulikud laulud. Ta oskab, teab palju sõdurite, meremeeste laule. Laulame õige ühe lõbusa laulu. Laulu sõnad, tekst, viis, refrään. Koor õpib uusi laule. Komponeerib, kirjutab, loob laule. Kontsert Mart Saare lauludest. Soovikontserdis kõlasid „ABBA” laulud.
3. kirj. a. hrl. salmides ning refrääniga (lauldav v. laulmiseks sobiv) luuletus; van luuletus. Vanasti tegid küla värsisepad pikki laule. Juhan Liivi laulud. *Siin see oli – ainus laul, mis Emmile oli meeldinud, selle kogu esimene luuletus .. K. Ristikivi. b. eepilise luuleteose (umbes peatükile vastav) osa, lugu. „Kalevipoeg” koosneb 20 laulust.
4. hrl hlv jutt, lugu, joru. Püüab lipitseda ja võimumeestega ühte laulu laulda. Mis laulu sa siis laulad, kui naine sellest kuulda saab? Ikka vana laul: keegi ei viitsivat midagi teha. Algul kiitis uut ülemust, nüüd laulab teist laulu, nüüd on tal teine laul. Kelle leiba sööd, selle laulu laulad.
Omaette tähendusega liitsõnad: ahel|laul, aja|laul, ansambli|laul, armastus|laul, armu|laul, ava|laul, hälli|laul, isamaa|laul, joogi|laul, jooma|laul, jõulu|laul, kaebe|laul, kammer|laul, karjase|laul, kiidu|laul, kiige|laul, kiriku|laul, koori|laul, koos|laul, kordus|laul, kunst|laul, küla|laul, lahkumis|laul, laste|laul, leina|laul, lemmik|laul, loodus|laul, lori|laul, lugu|laul, lõpu|laul, löök|laul, mardi|laul, marsi|laul, massi|laul, matka|laul, matuse|laul, meeste|laul, moe|laul, mängu|laul, nutu|laul, palve|laul, pilke|laul, pop|laul, protesti|laul, pulma|laul, rahva|laul, rahvus|laul, revolutsiooni|laul, ringi|laul, ringmängu|laul, rivi|laul, rõõmu|laul, soolo|laul, sõduri|laul, sõja|laul, tantsu|laul, tavandi|laul, tervitus|laul, töö|laul, une|laul, vahe|laul, õhtu|laul, ühis|laul, ülem|laul, ülistuslaul; kukelaul

laulmalaulan 43

1. hääleelundite abil teat. rütmi ja kõrgusega helide jada kuuldavale tooma. a. (inimese kohta:) oma häälega muusikalisi, hrl. sõnadega seotud helisid moodustama; laulu (2. täh.) v. helitööst laulja partiid esitama. Vaikselt, tasa, kõvasti, ilusasti, kõlavalt, kähinal, heleda häälega laulma. Ta laulab hästi, kindlalt, vaimustunult, innuga. Laulab metsa poole 'viisilt kõrvale kaldudes, valesti'. Lapsed, laulame midagi kevadest! Lauldi hümni, „Gaudeamust”, vanu laule. Sopranit, alti, tenorit, baritoni, bassi laulma. Laulab ooperis, operetis. Kes laulab selles etenduses Toscat? Laulab soolot, kooris, ansamblis, kvartetis. Käib poistekooris laulmas. Tulime laulmast. Laulab noodist, klaveri saatel, orkestriga. Ümiseb, joriseb, lällutab, põrutab, üürgab, rõkkab, lõõritab, kõõrutab laulda. | piltl. Süda laulab õnnest, rõõmust. *.. mu ümber sala laulvad vaiksed leinad. E. Enno. b. (lindude kohta:) hrl. laulukõri abil liigiomaseid häälitsusi v. kindlat häälitsuste jada moodustama. Linnud laulavad, nii et mets kajab. Ööbik laksutab laulda. Kukk laulis kolmandat korda. c. (putukate kohta:) sumisti, siristi vm. abil liigiomast heli tekitama. Emamesilane laulab tarus. Sääsed laulavad. Kilk laulab ahju taga. d. piltl (loodushäälte jms. kohta). Raielangil laulavad saed. Kumedalt laulavad telefonitraadid. Meri, torm laulab oma ürgset viisi. Vagunirattad laulavad monotoonset rütmi. Teekann laulab pliidil.
2. midagi luulendama, luules ülistama. L. Koidula on laulnud isamaast. Eeposes lauldakse vägilasest. *Siis laulda tahan ajaks igaveseks / su ilu, mis on antud üürikeseks. H. Visnapuu.
3. hrl hlv rääkima. Seda juttu, sellest asjast ei maksa küla mööda laulda. Pugeja laulab järele, mis suured saksad ees ütlevad. Võimumeestele, võimule kiitust, kiidulaulu, ülistust laulma 'võimumehi kiitma, ülistama'. Avalikult laulavad ühte, südames mõtlevad teist. Küll siis laulad teist laulu 'räägid teist juttu', kui tegelikku olukorda näed. Reeturiga pikka laulu ei lauldud 'reeturi saatus otsustati kiiresti'.

login-a 2› ‹s

1. loksuda andmine, lõnkumine. Tooli loginast saab lahti, kui kruvid kõvemaks keerata. | piltl. Mõnes luuletuses häirib värsimõõdu login.
2. vankri vms. (lõnkuval, loksuval) liikumisel tekkiv ebarütmiliste helide jada. Vankri lähenev, kaugenev login. Vanker hakkas loginal, loginaga liikuma. *Äkki kuulis Eeva karjakrappide korratut loginat, mis .. ligines piki tanumat. A. Jakobson.
3. kulin (1. täh.) Valab loginal pudelist vett. Jõi pudeli loginal tühjaks.

luksuma42

1. vahelihase kramplike kokkutõmmetega kaasnevalt järsult ning iseloomulike kõõksatustena sisse hingama. Summutatult, valjusti luksuma. Laps luksub, tal on vist külm, mähkmed märjad. Nutab nuuksudes ja luksudes. Luksudes ja kõõksudes naerma. || luksatustega, nende vahel v. saatel rääkima. *„Ta ise tun... tunnistas mulle ... üles!” luksus Anni ja pühkis pisaraid .. A. Hint.
2. piltl. a. (lindude häälitsuste kohta). *Sarapikus lööb ööbik luksuma, jätab aga viisi äkitselt katki .. E. Vilde. b. (mingi eseme tekitatud helide kohta). *Flööt luksub naerda teispool taevakummi .. B. Alver. *All söögitoas aga hakkas kell, mis lõi kesköötundi, äkki luksuma ja vaikis, nagu oleks ta millestki ehmunud. K. Ristikivi.
3. hrv mulksuma, vulksuma. *Ja jões sulksub ja luksub vesi, jäätükid tulevad kiiruga pärivett .. L. Kibuvits.

muusika1› ‹s

1. kunstiliik, mille kunstilisi kujundeid luuakse helidega ning tajutakse helidena, helikunst; muusikateos(ed), helind(id); (igapäevases keeles hrl.:) selle kunstiliigi instrumentaalne vorm. Instrumentaalne, vokaalne muusika. Klassikaline, rahvalik, moodne, kerge, tõsine muusika. Homofooniline, polüfooniline, tonaalne, atonaalne, dodekafooniline, stereofooniline, programmiline muusika. Armastab, harrastab sümfoonilist muusikat. Minoorne, mažoorne, nukker, lõbus muusika. Kõlab sütitav, haarav, kaasakiskuv muusika. Eesti, soome, ungari, vene, prantsuse muusika. Sibeliuse, Tubina, Ernesaksa muusika. Muusika väljendusvahendid, liigid. Muusikat looma, kirjutama, kuulama, nautima. Kes on selle(le) filmi(le) muusika loonud? Poisid lõid oma bändi ning hakkasid muusikat tegema. Ostis heliplaate ja -linte kõige uuema muusikaga. Raadiost tuleb, saalist kostab muusikat. Muusika mängib ning tants käib. Võimeldi muusika saatel. Keera muusika vaiksemaks.
▷ Liitsõnad: ajaviite|muusika, barokk|muusika, biit|muusika, džäss|muusika, elektron|muusika, estraadi|muusika, filmi|muusika, folk|muusika, grammofoni|muusika, heliplaadi|muusika, instrumentaal|muusika, kammer|muusika, kantri|muusika, kiriku|muusika, kontserdi|muusika, kooli|muusika, koori|muusika, kunst|muusika, laste|muusika, lava|muusika, leina|muusika, levi|muusika, lindi|muusika, magnetofoni|muusika, maki|muusika, marsi|muusika, masina|muusika, meelelahutus|muusika, meeleolu|muusika, mustlas|muusika, neegri|muusika, nüüdis|muusika, ooperi|muusika, opereti|muusika, orkestri|muusika, plaadi|muusika, pop|muusika, raadio|muusika, rahva|muusika, rokk|muusika, rütmi|muusika, saate|muusika, salongi|muusika, suve|muusika, taidlus|muusika, tantsu|muusika, taust|muusika, vanatantsu|muusika, vokaalmuusika; arvuti|muusika, flöödi|muusika, kandle|muusika, klaveri|muusika, leierkasti|muusika, oreli|muusika, puhkpilli|muusika, torupilli|muusika, viiulimuusika.
2. piltl miski muusikat (1. täh.) meenutav v. muusikana mõjuv. a. (häälte, helide, kõla, ka müra jms. kohta). Rohutirtsude muusika. Linnulaulu rõkatav muusika. Lainete kohin on mere muusika. Tormi sünge muusika. Vagunirataste monotoonne muusika. Etleja võlub esile sõnade, värsside muusika. Neiu naer kui sulnis muusika. *Ei enne, ei pärast pole ma iial kuulnud kellegi hääles sarnast muusikat, kui kõlas selle tundmatu naise sõnus. O. Luts. b. (millegi harmoonilise v. meeltülendava kohta). Vaikuse muusika. *Ajutine koht saada! See oli muusika Kaja Soomäe kõrvadele. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: tuleviku|muusika, värvimuusika.

müra11› ‹s
ka füüs mitmesuguste kõrguselt ja valjuselt erinevate (pidevate) helide (ebakorrapärane) segu; tahkete kehade vibreerimisel v. gaaside pulseerival liikumisel (näit. mootoreis) tekkiv pideva v. peaaegu pideva spektriga heli. Müra valjus foonides. Masinate, mootorite, rongi, autode müra. Kopsimise, kolkimise müra. Kõrvulukustav, vaikne, ühtlane, hooglik müra. Müra paisub, vaibub, vaikib, läheneb, kaugeneb. Pidime töötama müras ja vibratsioonis. See masin teeb töötades vähe müra, töötab peaaegu mürata. Kuulsin esiku poolt mingit müra, vist tõmbas tuul vaheukse kinni. Poisid jooksid suure kära ja müraga tuppa. || (raadiotehnikas:) signaalide vastuvõtmist häirivad juhuslikud võnkumised elektriahelais || (informatsiooniteoorias:) infoedastust moonutavad protsessid v. nähtused. Trükivead, mõõtevead jm. müra infoedastuses. Müra summutab informatsiooni.
▷ Liitsõnad: auto|müra, lahingu|müra, liiklus|müra, linna|müra, masina|müra, mootori|müra, tootmis|müra, transpordi|müra, tänava|müra, tööstusmüra; põrgumüra.

ohkamaohata 48

1. kurbusest, murest, kuid ka kergendustundest vm. põhjusel läbi suu sügavalt ja kuuldavalt välja hingama. Raskelt, sügavalt, väsinult, kurvalt, kahetsevalt, murelikult, kergendatult ohkama. Naine ohkas tasa ja pühkis silmi. Haige ajas end ohates püsti. Ohkab südamest, südame põhjast. *Kõik ohkasid, otsekui koorma alt pääsedes. F. Tuglas. || piltl (looduse samalaadsete helide kohta). Mets ohkab tuuleiilides. Tasa ohates loksuvad lained randa.
2. ohke saatel rääkima, hrl. kurtma ja hädaldama. „Mis nüüd küll saab!” ohkas ema. Ohati halbade heinailmade pärast. *Lähed tormi ette – hea teada, et keegi kodus ohkab lae poole su nime .. A. Mälk.

ohkimaohin 42

1. korduvalt ohkama. Haige ohib asemel. Vihtlejad ohkisid mõnutundest. Ohkides ja ähkides kanti kott kuuendale korrusele. Üllatusest jäi ta keeletuks: ainult ohkis ja puhkis. || piltl (looduse samalaadsete helide kohta). Akna taga ohib sügistuul. *Sel hetkel hakkas ohkima ja ägisema käbidega seinakell, enne kui aega teatas. L. Promet.
2. korduvate ohete saatel rääkima, hrl. kurtma, hädaldama. Vanaisa ohib seljavalu. Naised ohkisid, et maailm on hukas. Ära ohi midagi, küll me toime tuleme. Kes tõbist teab, kui ta ei ohi. *Kõik ohkisid taliteede ja madalamal maal asuvate rukkioraste pärast .. A. H. Tammsaare.

oja11› ‹s

1. kitsas jõeke. Madalate kallastega, kitsas, veerohke, selgeveeline, kiire vooluga, liivase põhjaga oja. Oja lookleb läbi heinamaa. Põuaga oli oja kuivanud. Oja voolab jõkke, järve. Hüppas üle oja. Üle oja viis purre. || kindla sängita veevool. Pärast paduvihma voolasid piki mäekülge vahused sogased ojad. || piltl (helide, ka kõnevoolu kohta). *Nõnda on jooksmas laulu / ilus tuline oja. K. J. Peterson. *..nüüd pääses tulvana vana naise hädalduste ahastav oja. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: mägioja.
2. nire. Piimatass läks ümber ja ojad jooksid üle laua. Ta nuttis nii, et pisarate ojad valgusid üle põskede. Higi, veri voolas ojana.
▷ Liitsõnad: higi|oja, pisara|oja, vereoja.

pehme1› ‹adj

1. survele kergesti järeleandev; vetruv, painduv, ka kergesti töödeldav; ant. kõva. Pehme pinnas, soo, heinamaa. Madalate, pehmete kallastega järv. Järve põhi on mudane ja pehme. Teerada muutus poriseks ja järjest pehmemaks. Kohev, pehme muld, lumi. Kuumusest pehme asfalt. Pehme ja pude liivakivi. Pehme kivim, metall. Haava puit on pehme. Kurgid on tünnis pehmeks läinud. Rukkitera on alles pehme. Pehme liha 'kontideta liha'. Pehme muna 'keetmisel vedelaks jäänud kollasega muna'. Pehme 'pehme südamikuga' pliiats. Kartulid, herned keesid pehmeks. Liiga pehmeks haudunud puder. Värske ja pehme sai, leib. Pehmed juustud. Pehme, kergesti määritav või. Pehmete kaantega raamat. Pehmest nahast käekott. Pehmed tuhvlid, kingad, saapad. Pehme krae 'tärgeldamata krae'. || istumisel, lamamisel vetruvuse, painduvuse vms. omaduse tõttu mugav. Pehme ase, voodi. Pehme kušett, tugitool, iste. Pehme padi. Keeldus pehmest küljealusest. Kas oli hea pehme magada? Pane endale midagi pehmet istumise alla. Heintel, mättal oli pehme istuda. Pehme mööbel 'polstri ja kattematerjaliga mööbel'. Pehme vagun 'pehmete istmetega vagun'. || paindlik, painduv, mittejäik (liikudes, liigutustel). Saun teeb ihuliikmed, luud-kondid pehmeks. *.. läheb kuulama, kas pill juba hüüab, et võiks pehmeks tantsida tööga kangenenud keha. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: pool|pehme, vahapehme.
2. puudutamisel sile, mittetorkiv, õrn; ant. kare. Täissiid on pehme ja voogav materjal. Pehmed mähised. Pehme tekk, vaip, sall. Pehme rohi. Pehme villaga lambad. Silitas kassi pehmet karva. Lapse pehmed juuksed. Vihad on kuumas vees hästi pehmeks hautatud. Õrn ja pehme näonahk. Väikese lapse pehme käsi. Ümarad, pehmed puusad, õlad. Pehme kõht. Pehmed huuled. Kassil on pehmed käpad. Pehme jahu 'peen jahu'. Pehme suulagi 'suulae tagumine, ainult pehmeist kudedest koosnev osa'. Pehme šanker 'teat. suguhaigus'. Pehme koht, kehaosa kõnek istmik. Ihu on pehme kui siid. Pehme kui samet, vatt. *Mine Mari juurde! .. Tema on samuti tüdruk ... ümarik ja pehme... F. Tuglas. | (taimenimetustes). Pehme kibuvits, luste, madar, kurereha, koeratubakas. Pehme nisu.
▷ Liitsõnad: ime|pehme, padi|pehme, samet|pehme, sammal|pehme, siid|pehme, sulg|pehme, vatt|pehme, villpehme.
3. (haigusest, väsimusest, purjutamisest) lõtv (ja jõuetu); ebakindlate liigutustega. Jalad, põlved on pehmed, ei kanna hästi. Viimane pits tegi mehe üsna pehmeks. Oled juba päris pehme poiss! Kedagi pehmeks kloppima, taguma, tegema 'läbi peksma'. *Kaks gallat katsusid teda püsti upitada, aga ta oli pehme ja lontis nagu riidest nukk. A. Ravel (tlk).
4. (hrl. inimloomuse ja selle väljenduste kohta:) heasüdamlik, leebe; mitte (liiga) karm v. range; järeleandlik. Ta on pehme iseloomuga, loomult pehme. Uus peremees oli eelmisest pehmem. Lapse nutt tegi, võttis ema (südame) pehmeks. Ka kõige kõvem süda võib pehmeks minna, muutuda. See mees on pehme ja tahtejõuetu. Poiss pole pehmest puust (visa, sitke poisi kohta). Ta on laste vastu liiga pehme. Kedagi sõnadega pehmeks tegema 'ümber veenma; järeleandlikuks muutma'. Küll ma ta pehmeks 'järele andma, nõustuma' räägin! Pehme naeratus näol. Tal on pehmed näojooned, head ja pehmed silmad. Pehme pilk, ilme. Pehme huumor. Loobus teravustest ja kasutas pehmemat tooni. Pehme märkus, etteheide. *.. aastatelt juba viiekümne ligi, pehme näoga, hea loomuga mees.. G. Helbemäe. || (üldisemalt:) talutav, kerge. Palun pehmemat karistust, kohtuotsust. Mõnes paigas olnud orjus pehmem. *Muidugi oli see [raha]puudus mõnikord pehmem, teinekord teravam olnud.. E. Krusten.
5. meeldivana tajutav, rahulikult mõjuv. a. (häälte, helide kohta:) mahe, tasane, mitte terav. Tal oli madal pehme hääl. Pehme alt, bariton, bass. Eesti keele pehme kõla. Räägib pehmes kodumurdes. Kostis pehme mütsatus. *Nendega [= Toomkiriku kelladega] seltsivad madalamast Niguliste tömptornist tagasihoidliku Maarjakella pehmed vesperihelid. H. Salu. b. (valguse, värvide kohta:) mahe, õrn. Öölambi pehme valgus. Pehmed rohelised toonid. Hilissuve värvid on pehmemad. Pehmetes pastelltoonides maal. Veele langes loojuva päikese pehme helk. c. (joonte, vormide kohta:) ümar, mittenurgeline; vabalt langev. Keha pehmed kumerused. Pehme õlajoonega mantel. Pehmed voldid 'pressimata voldid'. *.. [Inglismaa] mäed olid aga palju pehmemad kui Norras. A. Hint. d. (liigutuste kohta:) sujuv, paindlik, graatsiline. Astus pehmel kassikõnnakul. *.. ta [= dirigent] juhatas graatsiliselt, pehmete löökidega, peaaegu et tantsiskledes.. A. Liives. e. (maitse kohta:) mitte terav v. vänge. Pehme maitsega juust. Pehme tume õlu. Jook meenutas samagonni, kuid oli pehmem.
▷ Liitsõnad: imepehme.
6. (ilma, ilmastikunähtuste kohta:) suhteliselt soe, mahe; mitte karm. Ilm muutus, läks, pööras pehmemaks. Jaanuaris püsisid pikemat aega pehmed ilmad. Talved on siin üldiselt pehmed. Hiline ja pehme sügis. Vahemeremaade pehme kliima. Oli pehme talvepäev, varakevadine hommik. Pehme suveöö. Puhus pehme tuul. Õhk oli pehme ja soe. Pehme kevadine vihm.
7. ka keem (vee kohta:) vähe kaltsiumi- ja magneesiumisooli sisaldav; ant. kare. Pehme veega pesemisel kulub vähem seepi. Pehme vihmavesi.
8. kõnek (klusiilide kohta:) nõrk. Pehme b, d.

pirin-a 2

1.sputukate tekitatud kõrge vibreeriv heli. Ämblikuvõrgus sipleva kärbse pirin. Haiget saanud mesilase pirin. Tasane, ühetooniline pirin. Sääsed oma tüütu ja ärritava pirinaga ei lase magada. Sääsk tiirutas pirinal magaja kohal. || (eluta looduse ning esemete helide, harva ka inimhääle kohta). Telefoni summeri pirin. Spinningurulli pirin. Ta laulis kõrgelt ja ühetooniliselt ning see pirin ei tahtnud kuidagi lõppeda. *Kostis pikkade pasunate kähisevat tuututamist ja vilepillide pirinat. L. Metsar (tlk). *Ja kui möödus tramm, vabises majagi ja üks lahtine aknaklaas saatis teda kerge pirinaga.. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: kärbse|pirin, sääsepirin.
2.s(nutune) virin, vingumine, hädaldamine, kurtmine. Laste nuttu ja pirinat oli tuba täis. Laps pistis pirinal nutma. Küll on plika: nagu näpuga puutud, kohe pirin lahti. Jäta oma pirin, sa käid juba närvidele. *Populus aga oli tüdinud Eeva pirinast ja kodu taganutmisest.. L. Promet.
▷ Liitsõnad: jonni|pirin, nutupirin.
3.adjviril, pirisev, virisev, hädaldav. Pirin laps. Ta on niisugune pirin inimene, kes viriseb iga tühja asja pärast. *Kuid Mitja polnud üksnes plikaliku väljanägemisega – ta oli arg, tundlik, pirin, aldis hüsteerilistele raevupursetele.. M. Lott (tlk).

pirisema37

1. pirinat (1. täh.) andma, seda kuuldavale tooma. Kärbsed pirisevad liimipaberil, aknal, ämblikuvõrgus, lae all. Ei saa magada, kui sääsk kõrva ääres piriseb. Parm piriseb. Rohus pirises viga saanud mesilane. Herilane piriseb tigedalt ümber pea. || (eluta looduse ning esemete helide kohta). Soine maa piriseb ja poriseb vihma ajal. Kuuldetorus pirises nõrk signaal. Raadio piriseb: on jaama pealt ära. Koolikell pirises lapsed tundi. Siis hakkasid viled pirisema. *.. ainult kuskil üksiku akna taga pirises mandoliin ja põnksus kitarr.. E. Kippel. *Pliidil piriseb vorstipann. O. Anton. || (tasase, nigela häälega rääkimise, laulmise kohta). Naine pirises midagi ebamäärast vastuseks. *Orel mängis ja „saksad” pirisesid laulda. A. Kitzberg. | piltl. Ta sõnad pirisesid tüdrukul hoiatavalt kõrvus.
2. virisema, virisedes nutma; hädaldama, kurtma, vinguma. Haige laps on rahutu ja piriseb. Laps kätkis hakkas pirisema. Jäta nutt, kes siis tühja asja pärast piriseb! Sa juba suur mees, mis sa ometi pirised. Muudkui piriseb nutta. Perenaine iriseb ja piriseb iga asja peale. Mis sa pirised mu kallal! Ära pane vanameest tähele, las piriseb! *„Pole meil midagi oma elu üle piriseda. Elame päris hästi,” kinnitas Alma.. E. Rängel.

priim-i 21› ‹s

1. mat märk ' ülemise indeksina. Sirge punktist P punkti P'.
2. muus helistiku esimene aste; noodijoonestikul samale kõrgusele märgitud samanimeliste helide intervall. Puhas, suurendatud, vähendatud priim.

pugin-a 2› ‹s
vaiksete, summutatud, (nagu) popsuvate helide jada. Mootorpaadi ühtlane pugin. Naerab puginal. *Ta püüdis naerda .. aga välja tuli ainult pugin. H. Lepik (tlk).

pöörepöörde 18› ‹s

1. ühekordne pöördumine ümber telje v. keskpunkti. Võti tegi lukuaugus kaks pööret. Tsentrifuug pöörleb kiirusega neli tuhat pööret minutis. Maa üks pööre ümber oma telje. Hammasratas lisas pöördeid 'hakkas kiiremini pöörlema'. *Mootor käis aeglastel pööretel, podisedes sõbralikult.. M. Traat. | piltl. Ajalooratas tegi veel ühe pöörde. || mat tasandi v. ruumi paigal püsiva punktiga liikumine
▷ Liitsõnad: pool|pööre, ring|pööre, täispööre.
2. ka sport enese keha v. sõiduriista pööramine, selle asendi v. suuna muutmine, kääne. Pööre paremal kannal. Pööre paigal, liikumisel. Pööre 90°, 180°. Kere pöörded. Pöörded poomil. Salto, kaarhoog pöördega. Kettaheide pööretega. Kiire pööre kõrvale päästis teda löögi eest. Rebis end äkilise pöördega vastase haardest lahti. Tantsib järskude pööretega. Suusatajad, uisutajad harjutasid pöördeid. Jooksja, suusataja komistas ja kukkus pöördel. Ujuja, jaht sooritas ebaõige pöörde. Julgelt võetud pöörded tõid võidusõitja esikohale. Sa pead enne pööret teise sõiduritta asuma. Auto tegi pöörde ja tagurdas paraadukse ette. Pääsukeste pöörded õhus.
▷ Liitsõnad: hoog|pööre, kere|pööre, pea|pööre, pool|pööre, salto|pööre, ümberpööre; lehvik|pööre, paigal|pööre, paralleel|pööre, sahk|pööre, tõstepööre; parem|pööre, vasakpööre.
3. pöörak, käänak. Tee teeb siin järsu pöörde. Raudtee tegi pöörde. Kõrge, pöördega trepp.
4. piltl mingi protsessi, sündmuse üldsuunas v. sisus toimuv (suur, otsustav) muutus; murrang. Sügav, põhjalik pööre ühiskondlikus elus. Sotsiaalne, poliitiline, revolutsiooniline, demokraatlik, majanduslik pööre. Galilei avastused tekitasid astronoomias, tõid astronoomiasse suure pöörde. Pööret tekitav avastus, leiutis, sündmus. Elu on teinud ootamatu pöörde, elus esineb alatihti ootamatuid pöördeid. Jutt, vestlus võttis uue, teise pöörde. Me ei tea veel, missuguse pöörde asi võtab. Lugu võttis ebameeldiva, halva, soovimatu, kurja pöörde. Selles majas kipuvad kõik naljad tõsist pööret võtma. Neiu hinges sündis suur pööre. Haigus võttis halva pöörde, pöörde paremusele. See lahing tõi sõja käiku pöörde. ||adessiivissajandi v. aasta(kümne) üleminek teiseks, nende vahetumine. 1960. aastate pöördel muutus olukord vastupidiseks. Sajandi pöördel võib juhtuda nii mõndagi.
▷ Liitsõnad: palee|pööre, riigipööre.
5. tagakülg. Foto pöördel on pühendus. Tiitellehe pöördel olevad andmed. Postkaardi pöördele oli pliiatsiga midagi kirjutatud. Vaata pöördel! (märkus lehekülje alumisel äärel viitena järgmisele leheküljele).
6. keel grammatiline kategooria, mis tähistab lauses öeldiseks olevate pöördsõna muutevormide isikut. Eesti keeles on kolm pööret ainsuses ja mitmuses.
7. muus intervalli v. kooskõla helide asetuse muutus

rabe-da 2› ‹adj

1. kergesti murduv, murenev v. katkev, habras, pude (mingi aine, eseme vm. kohta). Malm on kõva ja rabe sulam. Põlevkivi, kivisüsi, liivakivi jt. rabedad kivimid. Lepp on rabe puu. Rabe karusammal. Leib oli nii rabe, et pudenes sõrmede vahel laiali. Rabe lõng, niit. Vana rabe riie kärises katki. Rabe paber. Külma käes läheb kautšuk rabedaks. Vanas eas muutuvad luud rabedaks. Päike on jää rabedaks sulatanud. Külmaga on lumi rabe ja tuhkjas. *Aga karjamaapoolnegi kallas on rabe raba .. M. Raud. | (taimenimetustes). Rabe remmelgas. | piltl. Rabedad mõtted. Ärkasin tihti, uni oli rabe. Jutt muutus kord-korralt rabedamaks, katkes üksikuteks lauseteks. Ajapuudus muutis maletaja mängu rabedaks. Romaani kompositsioon on rabe. *Ning taevas on hall ja rabe, pudendades tuisku ja vihma. A. Gailit. || piltl (hääle, helide kohta:) murduv, katkendlik. Vanadusest rabe hääl. Rabe, hapravõitu naisehääl. Nooruki hääl muutus rabedaks, katkendlikuks. Puhkes rabedal häälel naerma, mügises rabedat naeru. *.. eemal hakkas undama karusselli väntorel, paisates oma rabedaid kriiskavaid helisid õhtuvaikusse. O. Kuningas (tlk).
2. kärsitu, rahutu, peru, tormakas, rabelev. Rabedate liigutustega naine. Küll sa oled rabe ja tormakas! Kannatust, ära ole nii rabe! Ilmar ei mallanud oodata, ta oli rabedam kui õde. Tema tegutsemine, esinemine oli kuidagi rabe. Hobune kohkus ja muutus rabedaks. *.. vaenlase pealekäimine on rabedam, kui ta veel kuu alguses oli. J. Kross.
3. murd väle, kärmas, nobe. *.. ega mina puutöö kallalt palju liigutada ei saa. Rabe ja kasin naisterahvas peab ta olema .. L. Koidula.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur