[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

heli ‹11› ‹s›

1. inimkõrvaga tajutav õhuvõnkumine; füüs elastses keskkonnas lainena leviv võnkumine. Terariistade metalne heli. Suveõhtu helid. Kostis läbilõikav, terav, krigisev, monotoonne heli. Sireeni, vabrikuvile pikk undav heli. Kose kohin summutab kõik muud helid. Heli tekitama, salvestama. Heli tugevus, intensiivsus, vältus, neeldumine. Heli edastamine, ülekandmine, jäädvustamine. Madal-, kõrgsageduslik heli. Kuuldav heli. Kõrvaga kuuldamatu heli. Inimene kuuleb heli, mille sagedus on 16–20 000 hertsi. *Tükk aega pidi ta teraselt seda heli kuulatama, enne kui mõistis, et katusel löödi sindleid. E. Männik.
▷ Liitsõnad: hüper|heli, infra|heli, ultraheli.
2. muus akustiline nähtus, mida tekitab heliallika ühtlane perioodiline võnkumine, teatava kindla kõrgusega toon erinevalt mürast. Oreli võimsad helid. Valsi, leinamarsi, tuttava meloodia helid. Saalis kõlasid Eesti hümni helid. Iga klaveri klahv annab kindla kõrgusega heli.
▷ Liitsõnad: fanfaari|heli, flöödi|heli, kandle|heli, klaveri|heli, laulu|heli, muusika|heli, viiulihelid; põhiheli.