[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aas2 ‹-a 23› ‹s›
harva v. lühiajaliselt üleujutuv lammirohumaa; looduslik rohumaa (hrl. heina- v. karjamaa). Haljendav, õitsev aas. Kari sööb aasal. Varsti algab aasal heinaniitmine. Heina tehti aasalt ja luhast.
▷ Liitsõnad: alpi|aas, jõe|aas, mägiaas.

agan ‹-a 2› ‹s›
‹hrl. pl.›
1. teravilja (ka heina-, linaseemnete) peksmisel ning tuulamisel terade (seemnete) hulgast eraldunud õisikute, kuparde, lehtede peenem, kerge osake, kõlutera jm. vrd kõlgas Tuul viib aganad eemale. Aganates on teri. Tuleb jälgida, et tera ei läheks agana(te)sse. Kerge nagu agan. Lehed lendlevad nagu aganad tuules. Vesi pikka piima jätku, aganad on leiva jätku, kaevukook on kalja jätku.
▷ Liitsõnad: kaera|agan, nisu|agan, odra|agan, rukkiagan.
2. piltl miski v. keegi tühine, tähtsusetu, kerge, kõlbmatu. Poisil pea aganaid täis. Artiklikogus on terade hulka sattunud ka aganaid.

heeder ‹-dri, -drit 2› ‹s›
põll heina- ja viljakoristusmasina osa, mis koosneb lõikeaparaadist ja lõigatud vilja edasitoimetavaist seadmeist

heina|korv
vankrile v. reele kinnitatav redelitest v. pulkadest kere heina vedamiseks

heina|maa
rohumaa, millelt tehakse heina. Looduslik heinamaa. Hea, vilets, madal, märg heinamaa. Loomad aeti sügisel heinamaale. Heinamaa on võssa kasvanud.
▷ Liitsõnad: aasa|heinamaa, kultuur|heinamaa, luha|heinamaa, metsa|heinamaa, ranna|heinamaa, sooheinamaa.

heina|niitja ‹1› ‹s›

1. heina niitev isik
2. heinaniidumasin. *Paar-kolm talu, niite ja väike peotäis põlde, kus vuriseb heinaniitja. R. Sirge.

heina|seljatäis
rehaga jala vastu tõmmatav kogus heina, mis reha abil seljas saadu kantakse

heina|tegu
heina niitmine ja koristamine. Kibekiire heinategu. Heinategu on täies hoos. Heinateoga alustati juba enne jaanipäeva.

hämm ‹-u 21› ‹s›
murd väike heina- v. viljahunnik. *Heinamaa viimases otsas istus Barbara hämmu otsas. J. Bergmann (tlk).

kaar ‹-e, -t 34› ‹s›

1. enam-vähem ühtlase kumerusega, sageli ringjoone osale lähenev joon v. joonjas moodustis. Saarte ahelik moodustab kaare. Jõgi, maantee teeb siin kaare. Tal on tihedad kaares kulmud. Kumera kaarega ukseava. Huulte kaar. Volta kaar 'elektrikaar'. *.. sakslased kuulukse kuskil eespool laias kaares läbi murdnud .. A. Hint. || mat kõverjoone osa tema kahe punkti vahel. Ringjoone, ellipsi kaar. Kaare pikkus.
▷ Liitsõnad: elektri|kaar, hamba|kaar, kulmu|kaar, meridiaani|kaar, õlakaar; ammu|kaar, aordi|kaar, lõpuse|kaar, roide|kaar, sarna|kaar, triumfi|kaar, viker|kaar, võidukaar.
2. liikuva keha suurema v. väiksema kumerusega kulgemistee. Sellest paigast mindi suures, kauges kaares, suure kaarega mööda. Mootorpaat tegi lahel uhke kaare. Talvine päike käib madalas kaares. Viige parem käsi kaarega ülalt vasakule! Viskab tarbetu asja suure kaarega minema. Kergitas kübarat kõrges kaares. Vanamees sülitas vihaselt laias kaares. *See [= jänes] oli kaari ja keerusid teinud .. ning jälle metsa kadunud. F. Tuglas. | piltl. Nendest probleemidest on kogu aeg kaarega mööda käidud 'on välditud, pole puudutatud'. *.. elab ja liigub laias kaares õige mitmelaadsete ja mitut liiki südamesõpradega .. M. Mõtslane.
▷ Liitsõnad: lennu|kaar, löögikaar.
3. ehit kõvera varda kujuline sildetarind (näit. hoonel, sillal). Kahe, kolme liigendiga kaar. Silla kaared.
▷ Liitsõnad: lame|kaar, terav|kaar, võlv|kaar, ümarkaar.
4. ‹hrl. pl.› laeva (v. paadi) ribi, mille külge on kinnitatud plangud v. plaadid. Laeva, paadi kaared.
▷ Liitsõnad: laeva|kaar, paadikaar.
5. ilmakaar; suund. Kust kaarest on täna tuul? Siit viivad teed mitmesse kaarde. Rahvast tuli igast kaarest. *.. ikka tihedamad pilved, ikka sagedamini päikest varjates, kuni taevas kaetud kaarest kaareni! M. Metsanurk. | piltl. *Ta lõi pilgu maha. Ta mõtted hüppasid mitmesse kaarde. P. Vallak.
▷ Liitsõnad: hommiku|kaar, ida|kaar, loode|kaar, loojangu|kaar, lõuna|kaar, lääne|kaar, põhja|kaar, vesi|kaar, õhtukaar.
6. niiduesi niitmisel (ka vastav niidetud riba). Kitsas, tasane, puhas kaar. Niitis laia kaare. Katkestas niitmise poolel kaarel. Niitmisel ei jõudnud keegi Matsile kaarega järele. Lõin veel mõne kaare.
▷ Liitsõnad: heina|kaar, niidukaar.
7. niiduee niitmisel mahajääv heina- v. viljaviirg. Paks, kõrge, õhuke kaar. Hakkas rehaga kaari lahti lööma, kokku riisuma. Kaared tõmmati hoburehaga kokku. Palju heina on kaares maas 'maha niidetud'. Hein on kaarde niidetud.
▷ Liitsõnad: heina|kaar, lookaar.

kaarutama ‹37›

1. kuivavat heina ümber pöörama. Heina, loogu kaarutama. Kolm masinat niidab, kaaruti kaarutab.
2. kaarekujuliseks, kaardu painutama. *.. ka künnil panevad peale nägusalt kaarutatud ja värvitud looga. M. Raud. *Tormid kõrsi kaarutavad .. B. Alver.
3. (laias) kaares liikuma panema v. liikuma. *.. ta naeris ja kaarutas salvrätikut lustakalt üles-alla. R. Janno. *.. lõpetati jutt ilusa kannal-lastud täispöördega keset libedat põrandat, nii et roheline kleit kaarutas avaneva langevarjuna üle tooliserva. R. Sirge.

kargutama1 ‹37›
murd (heina) kaarutama. *Loovõtjad talgulised kargutasid veel nobedasti muist ülejäänud poolniisket heina .. L. Koidula.

kogur|press
põll seade vaalus kuivanud heina v. põhu kogumiseks ja pallideks pressimiseks

kuhjasti ‹1› ‹s›
põll traktorile paigaldatav seade heina ja põhu kuhjastamiseks, ka teravilja, silo, sõnniku ja tükklasti laadimiseks

kuhja|tegija
heina- v. põhukuhja tegev isik (kuhja otsas)

kumariin ‹-i 21› ‹s›
keem värske heina lõhnaga taimne v. sünteeslõhnaaine

kõrval|kasutus
mets jur metsa, metsamaa kasutamine heina- v. karjamaana, marjade ja seente korjamiseks jne.

kõõpima ‹kõõbin 42›
terava esemega siledaks v. puhtaks kaapima. Kõõbib noaga rehavart. Vanamees kõõpis lõua (habemest) puhtaks, habeme maha. || hõredat, madalat, viletsa kasvuga heina niitma. Kõõbib põndakuid, niiduservi. *Rääkides kõõbib ta vikatiga viimase kui mättavahe hoolega puhtaks.. A. H. Tammsaare.

leht|hein
(laialehise heina kohta). Lambad armastavad lehtheina.

loo|võtmine
kuiva heina kokkuriisumine ja saadudesse ning kuhja panek. Hein on kuiv, algab loovõtmine.

lahti lööma

1. löögiga avama v. millestki, millegi küljest eraldama; hoogsalt, energiliselt lahti tegema. Lõi ukse jalaga lahti. Lööb pudeli lahti, nii et kork lendab. Lööge aknad lahti! Raamatut lahti lööma. Lööge lahti lehekülg 237. Lööb mantlihõlmad lahti. Äkki lõi haige silmad lahti. Vihmavarju lahti lööma. Roos lõi oma esimese õie lahti. || kaarde niidetud heina laiali lööma. Paksud heinakaared tuleb lahti lüüa, muidu hein ei kuiva. || käeandmisega sõlmitava kihlveo jm. suulise kokkuleppe osapoolte käsi teineteisest kerge löögiga vabastama. *Mehed ulatasid üle laua käed ja Kütt-Peeter lõi käemehena käed lahti. M. Aitsam.
2. (millegi küljest) lahti minema. Tapeet on mitmes kohas (liimist) lahti löönud. Jää oli kaldast lahti löönud. Pärast jüripäeva lööb pajukoor lahti. Vana haav lõi uuesti lahti. | ‹impers.› *Paneme nüüd rätiku tagasi, muidu lööb leival kooriku lahti ... K. Saaber. || puhkema. Õunapuudel löövad esimesed õied lahti.
3. hoogsalt alustama v. käima panema. Lööge laul, tants, trall, pidu, mürgel lahti. Hakkavad pahandama, löövad lärmi lahti. Tahtis oma poodi, pagariäri lahti lüüa. | ‹impers.› *Juba märtsi algul lõi suure sula lahti ja jää hakkas lagunema. L. Kibuvits.
4. lahku lööma, eralduma. Kas oled temast, tema kambast lahti löönud? *.. et teeme ühisuse, lööme ennast Tenga-isanda valitsuse alt lahti. A. Hint.
5. kõnek vallandama. Ta löödi päevapealt ametist, direktori kohalt lahti.

metsavahi|koht
metsavahi kasutada olev põllu-, heina- ja karjamaa. Kunagi ammu olnud seljandikul metsavahikoht.

muljur ‹-i, -it 2› ‹s›
põll niidetavat heina muljuv seade

niit ‹niidu 21› ‹s›

1. looduslik rohumaa, kust niidetakse heina, heinamaa. Põllud ja niidud. Niitudel lõhnab värske loog. Hein oli niidult küüni veetud. || bot mitmeaastaste rohttaimede kooslus
▷ Liitsõnad: alpi|niit, aru|niit, luha|niit, mägi|niit, puis|niit, ranna|niit, sooniit.
2. niitmine. Hommikul kastega algas niit. Ka varase niidu järel kasvanud ädal tehti heinaks. *Ainult Oskar ei vandunud talle [= Otile] alla, ei niidul ega aunategemisel. A. H. Tammsaare. *.. lõi ta möödaminnes jalaga laiali mutimullahunniku, et see ei segaks järgmist niitu. R. Sirge. *Aga kaar peab olema puhas, .. niit ei või karvane olla. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: heina|niit, rukki|niit, viljaniit.
3. niidetud kogus; niidetu. Päevane niit. Lutsern annab aastas kolm niitu. *Laupäeva lõunavaheajaks oli esimese päeva ja järgmise hommiku niit nõnda kuiv, et nõudis kibedalt kokkupanekut. M. Raud.

nukk ‹nuku 21› ‹s›

1. inimesekujuline (hrl. lapsekujuline) mänguasi; selline iluasi, meene vm.; nukunäitleja juhitav inimese- v. loomakujuline tegelane nukuteatris. Lapsed mängivad nukkudega. Tüdruk sai sünnipäevaks uue nuku. Puust, plastmassist, riidest nukk. Üleskeeratav, liigenditega, piuksuv nukk. Kunstnik kavandab iga nukulavastuse jaoks vajalikud nukud. Põgenes öösel kodunt, jättes petteks enda asemel voodisse riietest kokkukeeratud nuku. Lapsed on tal kenasti riides nagu nukud. Noorem tütar on neil mukitud nukk, kes oma kätt majapidamistööde külge ei pane. Tantsiti ja joosti nukku 'mängiti nukumängu (2. täh.)'. Teose tegelased nagu polekski elavad inimesed, vaid mingisugused veretud nukud. *Sa ei rääkinud minuga kunagi kui inimesega, ei pidanud nõu kui naisega.. Ma olin su majas nukk. L. Promet.
▷ Liitsõnad: kaltsu|nukk, kummi|nukk, paber|nukk, plastmass|nukk, puu|nukk, vahanukk; inim|nukk, loom|nukk, poiss|nukk, tüdruknukk; hüpik|nukk, käpik|nukk, liigend|nukk, marionettnukk; suveniirnukk; moenukk; taimenimedes nurme|nukk, sininukk.
2. zool nukustaadiumis putukas. Liblikate, sipelgate nukud. Vastne moondub nukuks ning nukust koorub valmik.
▷ Liitsõnad: muumia|nukk, tünnik|nukk, vabanukk.
3. murd väike ajutiselt kokkupandud poolkuiva heina hunnik. Loo panime õhtul nukkudesse, saadu ei saanud veel panna. *Aasadelt, kus hiline värske hein osalt loogus, osalt nukkudes, imbus karastavat lõhnaõhku. E. Vilde.

palli|kogur
põll heina- v. põhupalle põllult koguv ja veokile laadiv masin

ree|malk
etn heina- ja puudeveoks reele risti kinnitatud loogakujuline puu

riise ‹riisme 17› ‹s›

1. ‹pl.› järelriisumisel kogutud heina-, viljakõrred vms. *.. küla taga kõrgemail mail huikles ja undas juba masinaid, kui Taadermaal viimastele viljasardadele riismed otsa visati .. M. Raud. *Sulane kannab kaeraväljal parajasti hanguga riismeid rõugu juurde hunnikusse. M. Traat.
▷ Liitsõnad: heina|riise, risuriismed.
2. ‹hrl. pl.› väga vähene (ja seetõttu väärtusetu) järelejäänu; peale millegi v. kellegi hävimist, hukkumist, kadumist alles olev tühine tükike, osake; jäänus. Söömaaja riismed kuuluvad koertele. Toidumoonast on järel vaid riismed. Vaatas nukralt põlise mõisapargi väheseid riismeid. Vanast lossist on alles ainult kurvad riismed. Antiikse linna, lagunenud silla, kõdunenud tara riismed. Need põlenud notid on sauna riismed. Laeva riismed hulpisid veepinnal. Leidis metsa alt ärasöödud jänese riismed. See sõrmus oli nende varanduse viimane riise. Vene keele oskusest on ainult riismed alles. Mu koolitarkuse riismed ütlevad, et .. Võttis oma jõu viimased riismed kokku ja tõusis jalule. On kaotanud oma eneseväärikuse riismedki. Kiri võttis lootuse viimase riisme. Pühkis une riisme silmist. Ainult mõni üksik riise on vanaema pajatustest mällu jäänud. Nende kirjavahetusest on säilinud puudulikud riismed. Väeosa, garnisoni riismed andsid alla. Tolle suguharu riismed segunesid naaberrahvastega.
▷ Liitsõnad: jõu|riise, une|riise, väeriise.

rohu|maa
põll heina- v. karjamaa. Looduslikud rohumaad. Kõrgmäestiku rohumaad. Rohumaad väetama, niitma. Rohumaade tootlikkus. Rohumaadelt saadakse korralikku saaki. *Siin teretavad metsaladvad / nii lahkelt järvi, rohumaid. M. Veske. | piltl. *Jah, kui sõber poleks koorekihiga nugade peal, oleks temagi .. rammusaid rohumaid maitsta saanud. L. Promet.

ruloon ‹-i 21› ‹s›
(paberi-, tapeedi-, heina- vm.) rull. Põhk pressitakse ruloonideks, ruloonidesse.

rõuk1 ‹rõugu 21› ‹s›
heina, vilja, põhu vms. koreda materjali kuivatamiseks tehtav sisetoestikuga kuhilas; hrl. redelrõuk. Katusjas, koonusjas, kaarjas rõuk. Seina moodi rõuku kutsutakse sarraks. Peremees paneb, tõstab, kannab vilja rõuku. Hein on parajalt kuiv rõuku viia, rõugust koormasse tõsta. Neil vedeleb ristik talv läbi põllul rõugus. Rõuke tegema. Ootame tuult, et rõugud läbi kuivaksid. Kuivad rõugud peab ära vedama. Poisid pugesid rõugu alla vihmavarju. *Seljandikkudele.. kerkis rõuke nagu seeni, küll ridamisi, küll hajuvil. R. Sirge. *Iga päev.. lisas nurmile pikki, mitmele redelipaarile tehtud rõuke. M. Raud. || kõnek muu materjali virn v. hunnik. Turbaid, mättaid rõuku panema. *Rõuk pabereid, palve- ja kaebekirju lebas ta lähedal laual. F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: heina|rõuk, herne|rõuk, kaera|rõuk, nisu|rõuk, odra|rõuk, põhu|rõuk, ristiku|rõuk, tõuvilja|rõuk, viljarõuk.

saad ‹sao, saadu 21› ‹s›
kuivast (looduslikust) heinast tehtav ajutine inimesekõrgune kuhilas heina järelkuivatamiseks ja kokkuvedamiseks kuhja v. küüni. Heina saadu(desse) panema, kandma. Mehekõrgused saod. Mõni saad heinu. Kuiv loog saadi enne vihma saadudesse. Meil on hein juba saos, saadudes. Saad kerkib sao kõrvale. Kuivad saod veeti kuhjalava juurde kokku, küüni. Hein on vilets, üks saad huikab teist taga.
▷ Liitsõnad: heinasaad.

sard ‹sarra 23› ‹s›

1. lattidest vm. toestik heina, vilja, linakuparde kuivatamiseks (ka koos sellel kuivava heina v. viljaga). Hein, oder, linakuprad pandi sarda. Ristik, kuprad on sardades. *.. siis ei võidud mõelda muud, kui ruttu mõni sard otri või kaeru põllult ära, kas kohe parsile või muidu rehalasse ulualla. M. Raud.
▷ Liitsõnad: heina|sard, lina|sard, linaseemne|sard, ristiku|sard, viljasard.
2. zool kandev lubitoes. Korallide sarrad.
▷ Liitsõnad: korallisard.

segatis ‹-e 5› ‹s›
põll haljassööda, silo v. heina saamiseks kasvatatav üheaastaste põllutaimede segu. Viki ja kaera segatis. Segatis koristatakse haljana. || maa-ala, kus see kultuur kasvab. *.. viis nüüd Kaie põllule, kus asunikutalu tõukari oli rohelisel segatisel köies. A. Kivikas.
▷ Liitsõnad: haljassegatis.

sõõrd1 ‹sõõru 21› ‹s›

1. etn ale, mullaga katmata kütis. Sõõrdu tegema, põletama. Sõõruks raiuti palju metsa maha. || alemaa. Asus algelise adraga sõõrdu kündma.
2. murd väheldane kodulähedane taraga piiratud heina- v. karjamaa

tuulis|pask

1. maismaa kohal liikuv tugev tuulekeeris, tuulispea; meteor tromb. Tuulispask ja vesipüks. Väljas möllab tuulispask. Keereldes lähenes tuulispask. Tuulispask käis läbi küla, kihutas üle saare. Tuulispask kiskus puid juurtega üles. Keegi tormas mööda nagu tuulispask. Auto kihutas kui tuulispask. Poiss pühkis tuulispasana uksest välja. Kõik on segi, nagu tuulispask oleks üle käinud. | piltl. Peas keerles mõtete tuulispask.
2. müt eesti rahvausundis olend (inimese hing, paha vaim v. tehtud olevus), kes tuulekeerisena viib võõrastelt põldudelt vilja, heina vms., toob haigust ja teeb muud halba, tuulispea. Tuulispasaks käima.

maha tõmbama

1. millegi pealt, otsast v. küljest ära tõmbama, tõmmates maha, ära võtma; allapoole tõmbama. Laps tõmbas lina laualt maha. Kare nöör oli ta pihkudest naha maha tõmmanud. Tõmbasime põdral naha maha. Tõmbasin kotilt sildi maha. Mees tõmmati sadulast maha. || maha lõhkuma, lammutama. Vana sauna katus tõmmati maha. Ausammas tõmmati maha. || riietuseset seljast, jalanõusid jalast ära võtma; (pükste kohta ka:) alla laskma. Tõmba pintsak maha! Tõmmake tal saapad maha. Poiss, tõmba püksid maha, saad oma vitsad kätte! || (puude kohta:) langetama, maha võtma; (heina vms. kohta:) maha lõikama. Tõmbasime hulga puid maha. Pea kogu mets tõmmati maha. Las tõmbavad niidukiga heina maha.
2. (maa peale) pikali tõmbama. Tõmbasin oma väsinud kere puu alla maha. Mees tõmmati maha ja anti 50 vitsahoopi.
3. (tekstis) kriipsu peale tõmbama, kirjutatut maha kriipsutama. Tõmbasin käsikirjas mõned sõnad, terved lõigud maha. Numbrid olid musta tindiga maha tõmmatud. Üleliigne tõmmake maha! Siin on midagi maha tõmmatud ja uuesti vahele kirjutatud. Muudkui kirjutas ja tõmbas maha. Tõmba minu nimi sellest nimekirjast maha. || piltl olematuks tegema, kustutama. Need kaks aastat tõmbaksin oma elust hea meelega maha.
4. kõnek maha laskma (3. täh.) Pange nad seina äärde ja tõmmake maha! Tõmbas püssitoru ette jäänud metskitse maha.
5. kõnek vähendama. Meestel tõmmati palka maha.

vikat ‹-i 2› ‹s›
pika varrega riist heina ja vilja käsitsi niitmiseks. Terav, nüri vikat. Vikati tera, lüsi ehk vars, kand. Vikatit teritama, luiskama, pinnima. Käias vikati teravaks. Vikat on roostes. Mees tuli vastu, vikat õlal, seljas, käes. Peremees vihistab vikatit. Keerutas päev läbi heinamaal vikatit. Luhal vihisevad, välguvad vikatid. Vikat sahises läbi rohu. Aiaveered tuleb vikatiga üle käia. Lõuna ajaks löödi vikatid ja rehad vartpidi maasse. Riputas vikati puu otsa. Pani vikati varna. Räästa all ripuvad vikatid. Paneb vikatile uue löe (taha). Ta ei oska vikatit käeski hoida. Talupojad olid relvastatud kirveste ja vikatitega. Haigus niidab inimesi nagu vikatiga. || piltl (surma tööriistana). *Te nägite ise, et surm juba oma vikati meie elu järele välja sirutas .. A. Saal.
▷ Liitsõnad: käsi|vikat, sepavikat.

visa ‹11› ‹adj›

1. selline, kes kergesti alla ei vannu, takistusi ja raskusi võitev, järjekindel, püsiv; vastupidav, sitke. Tugev ja visa inimene. Poiss on hästi visa ja hakkaja. Õde on loomult visam kui vend. Ta on oma ettevõtmistes, töös, usus ülimalt visa. Abiellus, et visast austajast lahti saada. Väsimatu ja visa töömees. Visa vastane, võitleja. Mõnes asjas oli ta visa ega andnud kergesti järele. Saaremaa naine on alati visa olnud. Väike ja visa rahvas. Temas on isaisade visa verd. Visa vend see naabrimees! Vanamees on visa, ei ta nii kergesti sure. Vaesel inimesel on visa hing. Hobune oli halvasti toidetud, kuid visa hingega. || (taimede kohta:) selline, mis ka kehvades tingimustes hästi vastu peab v. mis kergesti ei hävine; (heina kohta:) kõva, vintske. Kask on vähenõudlik ja visa puu. Visa võilill tungib peale. Võsa on sama visa nagu umbrohi. || (nähtuse, tegevuse vm. kohta:) raugematu; järelejätmatu, pidev. Visa tahe, püüd edasi jõuda. Visa tööd kroonis edu. Visa treening, harjutamine viis sihile. Vaenlane osutas visa vastupanu. Projekt leidis visa vastuseisu. Käib visa võitlus, heitlus, lahing. Puhkes visa taplus. Sain oma tahtmise üksnes visa pealekäimise tõttu. Visa kinnipidamine vanadest tavadest. Eelarvamused on visad püsima. Käisid visad kuuldused, et .. Kerkisid esile järjest visamad kuulujutud. *Elu on visa. Ta ei kustu nii kergesti, kui teda ei kustutata vägivaldselt. P. Viiding.
2. aeglane, vaevaline. Kevad, uni, edu oli visa tulema. Kopsupõletik oli visa taanduma. Haav oli visa paranema. Umbrohi on visa kaduma. Mõtteviis on visa muutuma. Jutuks võeti töö visa edenemine. *Aga jutt oli õige visa siginema, sest kõigil kolmel oli oma kida keeles. M. Raud.
3. van kõva, vilets. Visa pea tõttu tuli õppimisele enneaegne lõpp.