[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hein ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. niitudel, põldudel vm. kasvav rohi, mida kasutatakse tavaliselt loomasöödana. Suur, paks, tihe hein. Pikk, lühike, kõva hein. Hein kasvas hea, halb, vilets, kidur. Osa põlde on heina all. Heina niitma. *Nende kõigiga pidi jõudma mäele veel enne, kui vikat sai heina. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: aasa|hein, aru|hein, kultuur|hein, lamba|hein, luha|hein, maa|hein, metsa|hein, niidu|hein, põld|hein, põllu|hein, sega|hein, soohein; kulu|hein, leht|hein, ristikhein; alus|hein, pealis|hein, seemnehein.
2. ‹hrl. pl.› loomasöödaks mahaniidetud ja tavaliselt ka kuivatatud rohi. Kuiv, märg, haljas, värske, toores hein. Sületäis, koorem, saad, kuhi heinu. Heina tegema. Heinu, heina kaarutama, riisuma, kokku panema, kuivatama, laiali laotama, hanguma. Heinad veeti metsast koju. Heinu, heina saadu, kuhja, küüni panema. Hobusele pandi heinu ette. Sel aastal saadi heintega läbi. *..kus varajase niidu tõttu kasvas nii ilus ädal, et teda oleks võidud heinaks teha. A. H. Tammsaare. || ‹hrl. väliskohakäändeis adverbilaadselt› heinategemine, heinategu, heinatöö. Heinal käima. Heinale minema, sõitma. Nad tulid heinalt koju. Olime terve nädala soos heinal. *..milline värviderikkus valitseb siin juuni alguses ja enne heina.. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: aasa|hein, aru|hein, kultuur|hein, lamba|hein, lehma|hein, luha|hein, maa|hein, metsa|hein, niidu|hein, press|hein, põld|hein, põllu|hein, ristik|hein, sega|hein, soo|hein, vitamiinhein.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb paljudes rohttaimede nimetustes
▷ Liitsõnad: aru|hein, (h)eller|hein, huul|hein, härg|hein, juss|hein, kaste|hein, kera|hein, lõik|hein, maarja|hein, meri|hein, nälg|hein, oras|hein, rebas|hein, täht|hein, vesi|hein, võtme|hein, ängelhein.