[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

harjas ‹-e 4› ‹s›

1. ka zool tugev pikk jäik karv (mõnedel loomadel), ka jäik karvjas, niitjas v. nõeljas moodustis; (kogumõistena:) harjastik. Sea seljast võeti harjaseid keeva veega. Põrsa harjas on pehme. Harjastest valmistatud hari, vahupintsel. Juuksed on, seisavad, tõusevad, kerkivad harjastena püsti. || piltl (hrl. lühikeste juuste v. lühikese habeme kohta). Harjased nina all. Ajamata habeme tihe harjas. Ta pealael seisid hallid harjased püsti.
▷ Liitsõnad: habeme|harjas, juukse|harjas, seaharjas.
2. harjade jõhv, tehismaterjalist karv vms. Kaardu kuivanud harjastega pintsel. *Ta lemmikuks oli aga varretu, kulunud harjastega põrandahari.. L. Kibuvits.
3. ‹hrl. pl.› van vistrikud, vinnid. Lapsel on harjased. Harjaseid võtma 'lapse nahalt vistrikke kaotama pärmi ja kliitaignaga võidmise ning järgneva vihtlemise teel'.

harjaseid püsti ajama
vihastuma, ägedaks muutuma, oma pahameelt näitama