[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aare ‹aarde 18› ‹s›

1. (peidetud) väärisvara. Vaarao hauakambri aarded. Seiklusfilm aarete otsijaist. Mitmelt poolt on leitud Põhjasõja-aegseid aardeid. Aare koosnes peamiselt hõbemüntidest. Klaaskapis oli perekonna aare – vanaaegne lauahõbe ning kristallpokaalid.
▷ Liitsõnad: hõbe|aare, kuldaare.
2. piltl miski v. keegi väga väärtuslik, südamelähedane, eluliselt tähtis. Valgus, värske õhk, saastamata elukeskkond on hindamatud aarded. Emakeel on meie kalleim aare. Raamatukaante vahele on kätketud hindamatud aarded. Ta on väga kena tüdruk, tõeline aare.
▷ Liitsõnad: kunsti|aare, vaimuaare.

are ‹-da 2› ‹adj›
selge, selgesti eristatav, kindlate piirjoontega. Küllalt aredad reeglid. Piir murde- ja kirjakeele vahel polnud kuigi are. *.. kõik asjad muutusid aredaks ja hääled selgeks .. J. Kross.

haare ‹haarde 18› ‹s›

1. haaramine; haaramisel kujunenud (kinnihoidmis)seisund v. pigistus. Käte, sõrmede, lõugade haare. Kiire, energiline, kindel, raudne haare. Käsi kõverdub haardeks. Äkiline haare, ja liblikas on käes. Haare lõdveneb. Ta oli võtnud mu käe haardesse. Poiss rebis end vastase haardest lahti. Mees võttis ootamatu, tugeva, järsu haardega neiul kätest kinni. | piltl. Põgeneja sattus helgiheitjate haardesse.
2. sõj manööver vastase ümberpiiramiseks; ümberpiiramisseisund. Vaenlase väeosa oli sattunud peaaegu täielikku haardesse.
3. käsitletava v. tehtava ulatus, laius, sügavus. Teaduse haare avardub iga aastaga. Romaani ajaline haare. Mõtete, unistuste julge haare. Ehitustööde haare on lai. Laia haardega kunstnik, kirjanik. *Oleks mul raha või selle ekvivalente, oleks mul haaret, väljapeetust, siis korvaks see mu põlguse füüsilise töö vastu .. V. Vahing.

haare ‹haarme 17› ‹s›
‹hrl. pl.› zool peajalgsete haaramiselund. Kalmaari, kaheksajala, seepia haarmed. | piltl. *Salaluure sirutas aga haarmeid uute süüdlaste järele. J. Barbarus.

habe ‹-me 3› ‹s›

1. mehe näo alaosa karvkate. Tihe, hõre, harv habe. Hele, tume, must, ruuge habe. Pikk, lühike, tärkav habe. Tal on uhke, tore habe. Halli, valge habemega vanataat. Habet ajama, kärpima, piirama, kasvatama. Habe kasvab tal kiiresti. Mees oli habemesse kasvanud. Habe on härmas. Aja habe maha, ära! Habe itsis (ees). Ta silitab, silub habet. Habe on mehe au. || habemesse ebaselgelt; omaette. Ta pobiseb, ühmab, ümiseb midagi habemesse. Naerab, muheleb, muigab endale habemesse. Teise õnnetusest kuuldes itsitab, irvitab ta endale habemesse. || habemega piltl kulunud, kordumise tõttu oma mõju kaotanud. Habemega nali. See ju habemega jutt, lugu. || kõnek (habemiku kohta). Tere, habe! *Kuuled sa, habe, taltsuta oma keelt! A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: kikk|habe, kitse|habe, lõua|habe, moka|habe, pant|habe, põsk|habe, rõngas|habe, soku|habe, tutt|habe, täis|habe, vale|habe, võruhabe; hall|habe, piima|habe, punahabe.
2. habet meenutavate moodustiste kohta. a. pikkade karvade tutt mõnedel loomadel, hrl. lõua all. Kitse, soku, põdra habe. b. hrl piltl (muu kohta). Härmatisest habemes kuused, männid. *Üle veduri rinna aga valendab lumine habe. J. Semper.
▷ Liitsõnad: puuhabe.

habemesse andma, habemesse saama
(kellegi nahutamise, kellelegi pihta andmise v. pihta saamise kohta). *Mis te [= sõdurid] seal tolgendate, heitke maha, kuradid! Ja andke habemesse! J. Semper.

habemesse kargama
kellelegi peale käratama, sõnadega kallale tungima. *Ja neljakümne üheksandal, kui kulakuks tehti, ei saanud keegi Peedule habemesse karata, et on võõrast tööjõudu kasutanud. E. Maasik.

hale ‹6› ‹s›
vaserooste, paatina

hale ‹-da 2› ‹adj›

1. (pisarateni) härras, kergesti kurvastav, kaastundlik; kurb. Haleda loomuga inimene. Meel, süda läheb haledaks. Mul hakkas, on sinust hale. Emal hakkas nii hale, et vesi tuli silma. Hale (meel) tuli peale. Seda on hale mõelda, meenutada, vaadata, näha, veelgi haledam ise kaasa teha. Pisut nagu hale on kodunt lahkuda. || kurbust, kahju- v. kaastunnet põhjustav, liigutav; kurbust v. kannatust väljendav. Hale jutt, lugu, raamat. Laste hale saatus. Laulu sõnad olid haledad. Nüüd tuli hale lahkumine. Ta nägu, näoilme, naeratus, muie on hale. Neiu vaatab mehele otsa haledate silmadega. Kostis hale hädaldamine, nutt, nuuksumine. Naise hääl oli üpris hale. Kajakate hale kisa. On kuulda kutsika haledaid niutsatusi.
2. vilets, kehv, haletsemisväärne, armetu. Hale koopia kellestki, millestki. Millegi haledad riismed, jäänused. See on kõige haledam enesekiitus, väljamõeldis, vale. Poissi narriti haledal kombel 'armetult, haletsusväärselt'. Sai haledal moel 'armetult, haletsusväärselt' petta. See on hale lohutus. Ruumid olid haledas seisukorras. *Ma hale narr, kel ausus paheks muutus! J. Kross (tlk).

hame ‹6› ‹s›
murd särk. Puhas, valge, linane hame. Hame on ligi ihu, surm veel lähemal. *Ma kandsin takust hamet, / mu selts oli kerjuste kild. A. Sang.

hape ‹happe 18› ‹s›
keem ühend, mis lahuses laguneb vesinikiooniks ja aniooniks, alusega reageerides annab soola; aine, mille molekulid on võimelised prootoneid loovutama. Nõrk, tugev hape. Orgaanilised, anorgaanilised happed. Ühe-, mitmealuselised happed. Happes lahustuv, happes lahustumatu aine.
▷ Liitsõnad: ala|hape, amino|hape, arseen|hape, askorbiin|hape, bensoe|hape, boor|hape, etaan|hape, fosfor|hape, humiin|hape, huumus|hape, kloor|hape, klooris|hape, kroom|hape, kusi|hape, lämmastik|hape, lämmastikus|hape, metaan|hape, mineraal|hape, nikotiin|hape, nukleiin|hape, oblik|hape, oleiin|hape, park|hape, piim|hape, rasv|hape, räni|hape, salitsüül|hape, sidrun|hape, sini|hape, sipelg|hape, sool|hape, süsi|hape, viin|hape, või|hape, väävel|hape, väävlis|hape, õun|hape, äädikhape.

harev ‹-a 2› ‹adj›
hõre. *Ka kõige ilusamas viljas juhtub harevaid kohti ja keerasmikke. V. Ilus.

harf ‹-i 21› ‹s›
muus suur kolmnurkne keelpill

hari1 ‹harja 31› ‹s›

1. puhastamiseks, pühkimiseks, sugemiseks vms. kasutatav ese. Pehme, kõva, tihe, hõre hari. Liimitud, seotud hari. Harjastest, hobusejõhvist hari. Harjaga riideid, kingi puhastama. Pühib, küürib harjaga põrandat. Eit pesi harjaga pesu. Puhastab harjaga hobust. Soeb harjaga juukseid. Tegi harjale varre. Rohi oli tihe nagu hari.
▷ Liitsõnad: hamba|hari, hobuse|hari, juukse|hari, küüne|hari, küürimis|hari, lambi|hari, lina|hari, nõudepesu|hari, pea|hari, pesu|hari, poonimis|hari, pudeli|hari, põranda|hari, riide|hari, saapa|hari, sauna|hari, tuppimishari; harjas|hari, juur|hari, jõhv|hari, teras|hari, traathari.
2. el klots voolu ülekandmiseks elektrimasina pöörlevalt osalt paigalseisvale osale

hari2 ‹harja 31› ‹s›

1. millegi ülemine, kõrgeim, tipmine osa. Mägede kõrged, lumised harjad. Künka, seljandiku, raudteetammi hari. Lainete valged, vahused harjad. Luidete veerjatel harjadel kasvasid männid. Päike kuldab metsade harju. Kartulikuhja, rõugu harjal istus vares. Porgandivagude harjad olid rohtu kasvanud. *Ent juba urbsete hangede harjult / langevad lumele roosakad varjud. U. Laht. || katusehari. Küün oli harjani heinu täis. Laudale pisteti punane kukk harja. *Ja siis nägi ta vastasmaja harjal pigimusta meest.. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: hange|hari, katuse|hari, laine|hari, mäehari; kõrgrõhuhari.
2. hari-, kõrgpunkt. Tõnisepäeval talv harja peal, leib pooleks, põhk pooleks. *Oktoober on pärissügisene kuu, meie sügise hari. K. Kalamees. *Jõulurõõmu hari oli [kooli jõulupuuga] möödas.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: suve|hari, talihari.
3. lihakas moodustis mõningate lindude pealael; miski seda meenutav. Kuke, kana, kalkuni punane hari. Kukeseene erekollane hari. Tanu hari. Lõkke punane hari. | piltl. *Jalad pakitsesid ning jookki kippus juba harja. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: kukehari.
4. biol luu väljaulatuv osa, millele kinnituvad lihased (crista)

hari läheb ~ lööb punaseks, harja punaseks ajama, hari on punane
(vihastamise, ägedaks saamise v. tegemise, äge olemise kohta). Ütled sõnakese, temal aga juba hari punane. *Poiste nurin ajas pootsmanil harja punaseks. H. Sergo.

harja (kinni) hakkama ~ kargama, harjas kinni olema, harjast kinni hakkama
käsitsi v. sõnadega kallale minema v. kallal olema, ründama. *Joogikohtade ees vaidlesid laevamehed suutäite pärast, valmis kargama üksteisele harja. A. Mälk. *Direktor karanud harja, et poiss, oled sa purjus või. E. Maasik.

harja turri ajama
vihaseks, ägedaks saama. Naised ajasid harjad turri ja süüdistasid üksteist.

ühte harja
ühte kasvu. *.. me nii ühte harja mehed ... A. Saar.

hark ‹hargi 21› ‹s›

1. harali asetsevate harudega (hrl. kahe haruga) ese v. esemeosa. Telefonitoru hargile asetama, panema, hargilt võtma, tõstma. Lõkke kohal, maasse löödud harkidele asetatud kepil rippus suur teekann. Hark all, paun peal, pauna peal rist, risti peal nupp, nupu peal mets '(= inimene)'. *Tugev noor mees lükkas [mootor]ratta hargile seisma.. O. Tooming. || ‹hrl. pl.› piltl (jalgade kohta). Pikkade harkidega mees. Vajus üle harkide lumme. Mõlemad sumasid harkideni poris. Laps seisis keset õue, hargid paljad. *..kuid mina polevat ärganud. Alles õhtusöögiks sai ta mulle hargid alla. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: ahju|hark, heli|hark, kaevu|hark, langetus|hark, poti|hark, võrguhark; tulehark.
2. kahe v. enama samas tasapinnas asetseva haruga põllutööriist millegi (peamiselt sõnniku) tõstmiseks, laotamiseks, kaevamiseks vms. Kahe-, kolme-, neljaharuline hark. Hargi harud, vars, näsa. Tõstab hargiga sõnnikut, heina, põhku. Kaevas hargiga maad.
▷ Liitsõnad: aia|hark, kartuli|hark, mulla|hark, sõnnikuhark.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb mitmes putukanimetuses
▷ Liitsõnad: kõrva|hark, nõel|hark, vesihark.

haru ‹11› ‹s›

1. mingist tervikust hargnev suhteliselt iseseisev osa. Maantee vasak haru. Teerada lahkneb siin kahte harru, mitmeks haruks. Igaüks läks ise harru. Emajõgi suubub Peipsi järve kolme haruna. Soome-ugri keelkonna ugri haru. Linnupesa oli puu harude vahel. Kahvli, ankru, ahingu, harpuuni harud. Küünlajala harud. Nelja haruga hang. Sõnnikuhark oli peente teravate harudega. Püksid olid harude vahelt lõhki. || ‹hrl. pl.› kõnek jalg, reis. Seisab harud laiali. Tuiskas nii, et hanged olid harudeni. *Tartumaal kästakse seda, kes luupainajat tahab näha, end kummargile lasta ja läbi harude vaadata.. M. J. Eisen.
▷ Liitsõnad: kõrval|haru, külg|haru, lisa|haru, pea|haru, põhi|haru, välisharu; hangu|haru, hargi|haru, juure|haru, jõe|haru, nooda|haru, ohja|haru, oksa|haru, püksi|haru, raudtee|haru, sirkli|haru, sugu|haru, suudme|haru, tangi|haru, tee|haru, võraharu.
2. mingi tegevuspiirkonna, teadusala, organisatsiooni jne. eri osa. Kergetööstuse harud. Keeleteaduse, matemaatika harud. Psühhiaatria on arstiteaduse haru. Loomakasvatus on üks põllumajanduse tähtsamaid harusid.
▷ Liitsõnad: elatus|haru, eri|haru, kaubandus|haru, kunsti|haru, käsitöö|haru, loomakasvatus|haru, maaviljelus|haru, majandus|haru, rahvamajandus|haru, spordi|haru, taimekasvatus|haru, teadus|haru, teenindus|haru, tegevus|haru, tootmis|haru, tööstusharu; humanitaar|haru, klassika|haru, kommerts|haru, reaalharu.

harv ‹-a 23› ‹adj›

1. hõre; hõredalt asetsev. Harv kamm, sõel, võrk. Harvad hambad, juuksed, udemed. Harvade pulkadega reha. Aed on harv, kanad poevad läbi. Harv mets, männitukk. Harv hein, vili, rukis, lina. Habe oli ruuge ja harv. Puu harvad oksad. Harv kotiriie. Õmble veelgi harvemate pistetega! Paks seeme kaotab, harv seeme kasvatab. *Kogu püksipõlv on harvaks kulunud – vaata vastu valget! H. Sergo.
2. mittesage, harva esinev, (ajaliselt) haruldane. Harv sündmus, nähtus. Harvaks muutunud külaskäigud, kohtumised. Valuhood jäid kord-korralt harvemaks. Mind paelub kõik, mis on harv. *Ta on umbes kolmekümneaastane.., aga elavate sõstrasilmadega, üks neist harvadest sõstrasilmalistest naistest, keda näinud siin maal.. R. Sirge.
3. ‹hrl. mitmuslikuna v. koos umbmääraste asesõnadega mõni, mõningas› üksik (nii ruumiliselt kui ka ajaliselt). Kostsid harvad püssipaugud, kellalöögid. Oli kuulda veel harvu hüüdeid ja siis vaikis kõik. Hakkas langema harvu lumehelbeid, vihmapiisku. Tee ääres oli näha mõni harv maja. Kohtasin tänaval mõnd harva inimest. Mart on üks minu harvadest sõpradest. Lausus ainult mõningad harvad sõnad. *..sookaskedest hoidsid veel harvad oma viimseid koltunud lehti raagus latvade tipul. A. H. Tammsaare.

haue ‹haude 18› ‹s›

1. ‹hrl. liitsõna esiosana› haudumine. Haudele asunud lind, kana.
2. kuuma veega segatud linnase- jm. jahu, mis (nõu sees) ahjus küpsenud

haue ‹haudme 17› ‹s›
zool munade ja vastsete kogum kiletiivaliste (näit. mesilase), üraskite vm. putukate pesades ja käikudes. Lahtine, kaanetatud haue. Kärjekannudes oli juba hauet.
▷ Liitsõnad: lese|haue, töölishaue.

have ‹-da 2› ‹adj›
murd kergesti murduv, habras, mure, rabe. *..ning nende vahel, heites peeglihõppe / mustkurba varju, have siluett. M. Under.

hõre ‹-da 2› ‹adj›

1. üksteisest suhteliselt kaugel asetsevatest ühesugustest osadest koosnev, harv; üksteisest suhteliselt kaugel asetsev; ant. tihe, paks. Hõre mets, männik, põõsastik, vili, hein. Ta juuksed, habe ja ripsmed olid päris hõredad. Hõre kude, riie, sall, võrk. Hõredaks kulunud püksipõlved. Hari, kamm on hõre. Suur ja hõre käekiri. Hõre nagu sõelapõhi. Hõre haiglate, koolide, teede võrk. Hõre rahvastik, asustus, taimkate. Kõrgmäestiku hõre õhk. Väga hõre külv. Üpris hõreda võraga puu. Udu, suits muutus hõredamaks. Komeedi saba koosneb hõredast ainest. Sadas hõredat vihma, lund. Pilved olid nii hõredad, et kuuvalgus pääses mõjule. Hambad hõredad nagu rehapulgad. *Baraki hõredate, halvasti täidetud laudseinte taga nuttis tuul. P. Kuusberg. || selline, kus midagi esineb harvalt, kus osalevad vähesed vms. Viljapuude hõre istutus. Hoonete hõre paigutus. Hõre tulevahetus vaibus peagi. Lumesadu oli üsna hõredaks jäänud. Õhtul on tänavatel liiklus hõredam. Saalist kostis üksnes hõredat plaksutamist. Ooteruum oli rahvast, inimestest hõre. | piltl. Asusime teele, kui pimedus, hämarus juba pisut hõredamaks muutus. Mu pea on juba hõre, ei pea enam midagi kinni. *Mu enesetunne oli liiga hõre ja lünklik selleks, et tabada mingeid muutusi. V. Beekman.
2. piltl vähepakkuv, pinnapealne, lünklik. Laialivalguv ja hõre referaat. Näidend on ideelt huvitav, ent sisult hõre. Sõnaraamatu lõpuosa on hõre, nii et mõned harilikumadki sõnad puuduvad. *Meie kunstielu oli seni ikkagi hõre olnud. F. Tuglas.

kare ‹6› ‹s›
murd väike rannalähedane (kõrgveest üleujutatav) kivine, sageli taimkatteta saareke. Hiiumaad ümbritsevad laiud, rahud ja kared.

kare ‹-da 2› ‹adj›

1. (pinna kohta:) mittesile, kergelt krobeline; puudutamisel pisut torkiv. Männi kare koor. Enne hööveldamist on laud kare. Liivapaberi kare pool. Päike on lume, jää karedaks sulatanud. Kivi pind oli kare. Karedamad paberisordid. Tööst karedad käed. Näonahk on külmaga karedaks läinud. Kare riie, lina, tekk. Hõõrub end kareda rätikuga. Maapinda kattis kare rohi. Taimel on karedad lehed. Koeral oli kare karv. Karedad juuksed, harjased. Kare habemetüügas. Kareda villaga lammas. Kurk oli külmetusest kare. | (taimenimetustes). Kare kellukas, kõrkjas, piimohakas, seanupp, hunditubakas.
2. (loomult, olemuselt) karm, vali, järsk. Isa oli laste vastu kare. Sõdurielu on noormehe karedaks muutnud. Ta on kaunis kareda olekuga. Kareda südamega inimene. Väliselt kare ja tahumatu mees. Selja tagant kostis käskiv ja kare hüüe. Katkestas tema jutu karedate sõnadega. Karedaks muutunud naljad. Õppisime tundma elu karedamaid külgi. *„Mamma, sinu otsus on minu meelest liiga kare,” tähendas noor parun. E. Vilde.
3. (ilmastiku kohta:) karm, ebatervislik. Kare põhjatuul. Kare ja vilu sügis. Siberi kare talv, kliima. *Ei olnud hea haigele see kare mereõhk .. R. Roht. *Väljas oli kare aastaaeg, ööd pikenesid, sajud kestsid mõnikord nädalaid .. E. Krusten.
4. (hääle kohta:) mittemeloodiline, kähe, kähisev. Külmetusest kare hääl. Joobnute karedad hääled. *Pääsukese laul on meeldiv vidin, mõnel liigil (näiteks kaldapääsukesel) kare kädistus. H. Veromann.
5. ka keem (vee kohta:) rohkesti kaltsiumi- ja magneesiumisooli sisaldav, kalk; ant. pehme. Kare vesi pole pesemiseks sobiv. Põhjaveed on sageli karedad.

kare ‹karge 18› ‹s›
murd kündmata, rohtunud, sööti jäänud maa, sööt. Meri tapab noore mehe, kare katkestab noore härja. *Raunadevahelised põllud kasvavad uuesti kargesse .. D. Vaarandi.

tare ‹illat -sse e. tarre 6› ‹s›

1. (talu)hoone, peam. elumaja. Tahutud, tahumata palkidest tare. Roogkatusega, õlgkatusega tare. Vennastekoguduse tare ehk palvemaja. Vana tare madalad kambrid. Tares oli üksainuke tuba ja tilluke köök. Külarahvas kogunes kõige ruumikamasse taresse. Mardisandid käivad tarest tarre. Ehitas kodutallu uue tare ja sauna. Noored lähevad meelsasti tare peale 'pööningule' magama. || (tares olijate kohta). *Ja kui tare kuulas hingpakil, ümmardajad ja sulased ühteviisi kallutatud päi ja ammuli sui [isamehe] head juttu sisse ahmimas .. A. Kalmus.
▷ Liitsõnad: ala|tare, kodu|tare, kooli|tare, küla|tare, moona|tare, moonaka|tare, popsi|tare, sauna|tare, suitsu|tare, sulase|tare, talutare.
2. murd (rehe)tuba. Tares elati ja kuivatati vilja. Läks tarre magama. Tarest ühele poole jäi rehealune, teisele poole jäid kambrid.
▷ Liitsõnad: rehetare.

vare ‹6› ‹s›
hunnik, lade, virn. Pikk vare suuri kivimürakaid. Oraval oli talvemoonaks suur vare kuusekäbisid. Raamatuid vedeles igal pool, terved vared olid isegi põrandale kuhjatud. Kiviaedade ja varede peal kasvab põldmarju. Põllult korjati kive ja laoti varedesse.
▷ Liitsõnad: kivivare.

vare ‹-me 3› ‹s›
põlenud v. purunenud ehitise jäänused. Endise uhke mõisa asemel on nüüd vana vare. Külast jäid järele paljad varemed. Süngete varemete asemele kerkivad uued hooned. Vabatahtlikud käisid varemeid koristamas. Kirik jäi pärast põlengut varemeisse. Teatrihoone, loss, talu, tehas seisab varemeis. Sild tulistati varemeiks. *Külmast lõdisedes oli ta seisnud rusude keskel, varemete mäel .. I. Jaks. | piltl. Mehe väärikusest olid jäänud vaid varemed. Antiikkunsti varemeil, varemeile tekkis uus kunst. Impeerium varises varemeiks. Riigi majandus oli täielikult varemetes. *Kõik hõisatud laulud on varemeis maas .. H. Visnapuu. || piltl vana, kurnatud, armetu inimene. Vanamees pole sugugi selline vare, nagu aastate järgi võiks arvata. Endisest elurõõmsast naisest oli järel ainult vilets vare. Narkomaania muudab inimese mõne aastaga varemeks. *Ta oli haualine – paljas inimese vare. Veidi toekam tuul lükkab ta ümber, tormi pole vajagi. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: aher|vare, lossi|vare, templivare; inimvare.