[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 23 sobivat artiklit.

aara ‹6› ‹s›
zool pikasabaline kirju troopilise Ameerika papagoi, meil puurilind (Ara)

haa ‹interj›
väljendab ning rõhutab konstateerimist, märkamist, arusaamist, taipamist, meenumist vms. Haa, sa oled juba kohal! Haa, ma mäletan teid! Haa! Siis teie arvate nii. Haa! Sa salgad oma süüd.

hala ‹11› ‹s›
hädakaebus, halamine. *Ons see hala hingelt säälselt / või ehk mõnelt mullapäälselt / mahajäänult kaebehüüd? M. Under. *Paju lehestikust kostab / tuule kurba hala. E. Niit (tlk).

harf ‹-i 21› ‹s›
muus suur kolmnurkne keelpill

hari2 ‹harja 31› ‹s›

1. millegi ülemine, kõrgeim, tipmine osa. Mägede kõrged, lumised harjad. Künka, seljandiku, raudteetammi hari. Lainete valged, vahused harjad. Luidete veerjatel harjadel kasvasid männid. Päike kuldab metsade harju. Kartulikuhja, rõugu harjal istus vares. Porgandivagude harjad olid rohtu kasvanud. *Ent juba urbsete hangede harjult / langevad lumele roosakad varjud. U. Laht. || katusehari. Küün oli harjani heinu täis. Laudale pisteti punane kukk harja. *Ja siis nägi ta vastasmaja harjal pigimusta meest.. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: hange|hari, katuse|hari, laine|hari, mäehari; kõrgrõhuhari.
2. hari-, kõrgpunkt. Tõnisepäeval talv harja peal, leib pooleks, põhk pooleks. *Oktoober on pärissügisene kuu, meie sügise hari. K. Kalamees. *Jõulurõõmu hari oli [kooli jõulupuuga] möödas.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: suve|hari, talihari.
3. lihakas moodustis mõningate lindude pealael; miski seda meenutav. Kuke, kana, kalkuni punane hari. Kukeseene erekollane hari. Tanu hari. Lõkke punane hari. | piltl. *Jalad pakitsesid ning jookki kippus juba harja. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: kukehari.
4. biol luu väljaulatuv osa, millele kinnituvad lihased (crista)

hari läheb ~ lööb punaseks, harja punaseks ajama, hari on punane
(vihastamise, ägedaks saamise v. tegemise, äge olemise kohta). Ütled sõnakese, temal aga juba hari punane. *Poiste nurin ajas pootsmanil harja punaseks. H. Sergo.

harja (kinni) hakkama ~ kargama, harjas kinni olema, harjast kinni hakkama
käsitsi v. sõnadega kallale minema v. kallal olema, ründama. *Joogikohtade ees vaidlesid laevamehed suutäite pärast, valmis kargama üksteisele harja. A. Mälk. *Direktor karanud harja, et poiss, oled sa purjus või. E. Maasik.

harja turri ajama
vihaseks, ägedaks saama. Naised ajasid harjad turri ja süüdistasid üksteist.

ühte harja
ühte kasvu. *.. me nii ühte harja mehed ... A. Saar.

hark ‹hargi 21› ‹s›

1. harali asetsevate harudega (hrl. kahe haruga) ese v. esemeosa. Telefonitoru hargile asetama, panema, hargilt võtma, tõstma. Lõkke kohal, maasse löödud harkidele asetatud kepil rippus suur teekann. Hark all, paun peal, pauna peal rist, risti peal nupp, nupu peal mets '(= inimene)'. *Tugev noor mees lükkas [mootor]ratta hargile seisma.. O. Tooming. || ‹hrl. pl.› piltl (jalgade kohta). Pikkade harkidega mees. Vajus üle harkide lumme. Mõlemad sumasid harkideni poris. Laps seisis keset õue, hargid paljad. *..kuid mina polevat ärganud. Alles õhtusöögiks sai ta mulle hargid alla. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: ahju|hark, heli|hark, kaevu|hark, langetus|hark, poti|hark, võrguhark; tulehark.
2. kahe v. enama samas tasapinnas asetseva haruga põllutööriist millegi (peamiselt sõnniku) tõstmiseks, laotamiseks, kaevamiseks vms. Kahe-, kolme-, neljaharuline hark. Hargi harud, vars, näsa. Tõstab hargiga sõnnikut, heina, põhku. Kaevas hargiga maad.
▷ Liitsõnad: aia|hark, kartuli|hark, mulla|hark, sõnnikuhark.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb mitmes putukanimetuses
▷ Liitsõnad: kõrva|hark, nõel|hark, vesihark.

harsa ‹6› ‹s›
zool Aasia metsades elutsev suur nugis (Martes flavigula)

harta ‹6› ‹s›
pol mõnede ajalooliselt tähtsate dokumentide ja ürikute nimetus. 1941. a. augusti keskel tegid Roosevelt ja Churchill sõja eesmärkide kohta avalduse, mis sai Atlandi harta nime.

haru ‹11› ‹s›

1. mingist tervikust hargnev suhteliselt iseseisev osa. Maantee vasak haru. Teerada lahkneb siin kahte harru, mitmeks haruks. Igaüks läks ise harru. Emajõgi suubub Peipsi järve kolme haruna. Soome-ugri keelkonna ugri haru. Linnupesa oli puu harude vahel. Kahvli, ankru, ahingu, harpuuni harud. Küünlajala harud. Nelja haruga hang. Sõnnikuhark oli peente teravate harudega. Püksid olid harude vahelt lõhki. || ‹hrl. pl.› kõnek jalg, reis. Seisab harud laiali. Tuiskas nii, et hanged olid harudeni. *Tartumaal kästakse seda, kes luupainajat tahab näha, end kummargile lasta ja läbi harude vaadata.. M. J. Eisen.
▷ Liitsõnad: kõrval|haru, külg|haru, lisa|haru, pea|haru, põhi|haru, välisharu; hangu|haru, hargi|haru, juure|haru, jõe|haru, nooda|haru, ohja|haru, oksa|haru, püksi|haru, raudtee|haru, sirkli|haru, sugu|haru, suudme|haru, tangi|haru, tee|haru, võraharu.
2. mingi tegevuspiirkonna, teadusala, organisatsiooni jne. eri osa. Kergetööstuse harud. Keeleteaduse, matemaatika harud. Psühhiaatria on arstiteaduse haru. Loomakasvatus on üks põllumajanduse tähtsamaid harusid.
▷ Liitsõnad: elatus|haru, eri|haru, kaubandus|haru, kunsti|haru, käsitöö|haru, loomakasvatus|haru, maaviljelus|haru, majandus|haru, rahvamajandus|haru, spordi|haru, taimekasvatus|haru, teadus|haru, teenindus|haru, tegevus|haru, tootmis|haru, tööstusharu; humanitaar|haru, klassika|haru, kommerts|haru, reaalharu.

harv ‹-a 23› ‹adj›

1. hõre; hõredalt asetsev. Harv kamm, sõel, võrk. Harvad hambad, juuksed, udemed. Harvade pulkadega reha. Aed on harv, kanad poevad läbi. Harv mets, männitukk. Harv hein, vili, rukis, lina. Habe oli ruuge ja harv. Puu harvad oksad. Harv kotiriie. Õmble veelgi harvemate pistetega! Paks seeme kaotab, harv seeme kasvatab. *Kogu püksipõlv on harvaks kulunud – vaata vastu valget! H. Sergo.
2. mittesage, harva esinev, (ajaliselt) haruldane. Harv sündmus, nähtus. Harvaks muutunud külaskäigud, kohtumised. Valuhood jäid kord-korralt harvemaks. Mind paelub kõik, mis on harv. *Ta on umbes kolmekümneaastane.., aga elavate sõstrasilmadega, üks neist harvadest sõstrasilmalistest naistest, keda näinud siin maal.. R. Sirge.
3. ‹hrl. mitmuslikuna v. koos umbmääraste asesõnadega mõni, mõningas› üksik (nii ruumiliselt kui ka ajaliselt). Kostsid harvad püssipaugud, kellalöögid. Oli kuulda veel harvu hüüdeid ja siis vaikis kõik. Hakkas langema harvu lumehelbeid, vihmapiisku. Tee ääres oli näha mõni harv maja. Kohtasin tänaval mõnd harva inimest. Mart on üks minu harvadest sõpradest. Lausus ainult mõningad harvad sõnad. *..sookaskedest hoidsid veel harvad oma viimseid koltunud lehti raagus latvade tipul. A. H. Tammsaare.

harva ‹adv›
pikema vaheaja järel; ant. tihti, sageli. Mõnikord harva sõitsime mereranda. Vahel harva juhtus võõras siia metsakolkasse. Sel suvel sadas vihma üsna, võrdlemisi, hoopis harva. Seda juhtub harva, et äiksevihm nii kaua kestab. Väga harva nägin teda naermas. *Juhan polnud viinavõtja, harva, kui sõõmu õlut hinge alla pani. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: haru|harva, imeharva.

kara ‹11› ‹s›
ripnev, väljaulatuv ese, näit. kellatila || härjakara. *.. härra kõrval astus mõisa turjakas kubjas, pihus hirmuäratav kara. F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: kellakara.

lara ‹11› ‹s›
kõnek loba, plära. Naiste lara. Ajab niisama lara. Tema lara ei jõua keegi ära kuulata. Kirjutab mingi lara kokku ja arvab, et on kirjanik.

sara ‹11› ‹s›

1. kuur, lööv, küün. Ühekordsetest laudadest sara. Vankrid tõmmati sarasse, sara alla. Saagis saras, sara all puid. Tuli puusületäiega sarast, sara alt. Otsiti kõik rehealused ja sarad läbi. Turbapätsid kuivasid rabas sara all. *Ka pikad põlevkivi sorteerimise sarad seisid tühjalt, nagu mahajäetult. E. Männik.
▷ Liitsõnad: heina|sara, laud|sara, nooda|sara, turbasara.
2. kõnek (viletsa, külma elamu v. ruumi kohta). Meie tööruum on ju päris sara, võid end haigeks külmetada. Tuba on nagu sara, sooja ei pea. *Minul on peaasi, et ma siit kuradi sarast välja saaks. Kuradi rõske korter! O. Luts.
3. kõnek (auto kohta:) romu, rüsa. Sõidab mingi vana saraga ringi.

tara ‹11› ‹s›

1. maa-ala piirav tõke, aed. Karjamaa, kooliaia, naabermaja tara. Teivastest, palkidest, lattidest, raudvarbadest tara. Maja ümber tehakse, ehitatakse tugev tara. Saartel esineb palju lahtistest kividest laotud tarasid. Ehituskrunt piirati kõrge taraga. Muldvalli ja taradega ümbritsetud linnus. Karjaõu eraldati taraga puhasõuest. Murrab tarast, tara küljest roikaid. Koer hüppas üle tara. Vereurmarohtu otsi tarade äärest. Lapsed pugesid läbi tara naabri aeda. Pilliroog palistab jõge tiheda tarana.
▷ Liitsõnad: aia|tara, elav|tara, elektri|tara, kaitse|tara, karja|tara, kivi|tara, kuuse|tara, latt-|tara, lipp|tara, metall|tara, palk|tara, piht|tara, piirde|tara, pistand|tara, plank|tara, puit|tara, puu|tara, põim|tara, põõsas|tara, püst(and)|tara, raud|tara, roigas|tara, rõht|tara, varb|tara, võrktara.
2. aiaga piiratud ala karja jaoks. Lehmad lamavad taras ja mäletsevad. Tarast kostis määgimist. || (poollahtine) varjualune, suvelaut. Kari aeti ööseks tarasse. | (üldisemalt). *Kohviku ette ehitatud taras istus üksik mees .. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: karjatara.
3. ka meteor Kuu v. Päikese ümber nähtav rõngas. Öeldakse, et päikese tara tähendab head, kuu tara kurja. *Külmast ahtaks tõmbunud täiskuu oli oma sinakas taras täiesti taevasse tõusnud. J. Kross. || (üldisemalt:) ring, rõngas. Tema pea ümber nähti otsekui pühaduse tara. *Mu silmad vajusid auku ja nende ümber asetusid sinised tarad. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: valgustara.
4. karjaaed (2. täh.)

vara ‹adv›
ant. hilja
1. varajasel kellaajal, päeva alguses. Vara hommikul. Hommikul vara. Rong väljub väga, üsna vara. Saabusime vara, kõik magasid alles. Kohal oldi vara, juba enne päikesetõusu. Vabandust, et nii vara helistasin. Aja mind homme vara üles. On veel päris vara 'on veel varajane aeg'. Vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi. || ‹täiendina› varajane. Pidutseti vara hommikuni.
2. enne tavalist, määratud v. vajalikku aega; enneaegu; aegsasti. Läks õhtul vara magama. Kevad tuli tänavu vara. Vili tehti pisut liiga vara maha. Vara veel sul pensionile minna! Purjekas startis liiga vara. Kaotas oma vanemad vara. Vara vananenud naine. Vara avastatud haigus on hõlpsamini ravitav.

vara1 ‹11› ‹s›
ka maj jur kellelegi kuuluvad asjad ja rahas hinnatavad õigused ning kohustused; (laiemalt:) miski (v. keegi) väärtust omav, väärtuslik; varandus. Isiklik, riigi, kroonu, ühiskonna, rahva vara. Kiriku varad. Abielu kestel soetatud vara. Peremeheta vara. Aineline, maine vara. Vara müüma, pärandama, pantima, jagama, üles kirjutama, konfiskeerima, arestima. Liikumatu vara van kinnisvara. Liikuv vara van vallasvara. Kodust vara kindlustama. Ära siruta kätt võõra vara järele! Rikutud vara väärtus tuleb hüvitada. Põgeneti kogu vara maha jättes. Varata inimesed. Vennad kisklesid vara pärast. Kraapis eluaeg vara kokku. Ta hing on vara küljes kinni. Hoidis aidas vilja, karusnahku, vaipu ja muud vara. Emandal on kirstud vara täis. Kott soola oli rasketel aegadel kallis vara. *Aga mul oli vara küllalt võtta: suur peegel, igasugust toa- ja köögikraami ja söögikraami. Pesu, patju ja tekke. V. Ilus. *.. ühe suure kivi all [leiduvat] ennemuiste peidetud vara, terve laevalast kirikutest röövitud kulda ja hõbedat. H. Sergo. || (muu kui ainelise kohta). Rahva vaimne vara. Lapsed on ta ainus vara. Tervis on kalleim vara. Nüüd on ülemaks varaks uni. || ‹liitsõna järelosana› esiosaga märgitu kogu(m), näit. sõnavara
▷ Liitsõnad: alus|vara, kaasa|vara, katte|vara, kinnis|vara, lahus|vara, pankroti|vara, peit|vara, põhi|vara, põlis|vara, pärand|vara, tagatis|vara, tarbe|vara, vaibe|vara, vallas|vara, ühisvara; kiriku|vara, kodu|vara, kolhoosi|vara, maja|vara, muuseumi|vara, perekonna|vara, riigivara; raud|vara, taga|vara, vanavara; loodus|vara, maa(põue)vara; jaos|vara, riist|vara, tark|vara, vabavara; jaot|vara, jutu|vara, keele|vara, kirja|vara, kultuuri|vara, kunsti|vara, laulu|vara, lugemis|vara, raamatu|vara, romaani|vara, vaimuvara; harjutus|vara, sõnavara.

vara2 ‹11› ‹s›

1. kahe konksuga riist seinapalkidele joonte märkimiseks, seinakass, kiskraud, vararaud
2. palgi sisse pikuti raiutud lame renn. Palk toetub varaga alumisele palgile.