[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hapu ‹6› ‹adj›

1. maitselt jõhvikatele, sidrunitele, äädikale vms. iseloomulik. Hapud õunad, marjad, kreegid, kirsid, pohlad. Hapu mahl, morss, keedis. Viinamarjad olid võrdlemisi, üsna hapud. Kali on juba liiga hapu. Leivatainas on hapum kui tarvis. Kapsad, kurgid on väga hapud. Piim, koor on hapuks läinud. Hapu vein. Suus oli maomahla hapu maik. Ta soovis juua midagi haput. Ta armastab haput. Ma ei saa süüa haput. | (lõhnast). Köögist lõi vastu mingi hapu lõhn, hais. Ta kandis tubakasuitsust ja hapust higilehast läbi imbunud kuube. || hapnemise tõttu riknenud (hrl. ka hapu maitsega). Hapuks läinud kala, lihapirukad. Õlu on kuumaga hapuks läinud. Eilne puder, seenekaste, supp on juba hapu. | piltl. Hapuks läinud jutt, uudis. *..heidavad hapuks läinud nalja, kisuvad vägisi naeru, kui muidu ei tule.. E. Bornhöhe.
▷ Liitsõnad: kibe|hapu, magus|hapu, puru|hapu, tulihapu.
2. piltl (ebameeldivate elamustega seotud:) pahur, rahulolematu, mõru, viril vms. Hapu muie, naeratus, grimass. Poiss kuulas ema manitsusi hapul ilmel, hapu näoga. Tuju, meeleolu muutus järjest hapumaks. Äpardusest läks meel hapuks. Naine tegi oma virisemisega mehe elu hapuks. *Mina ütlesin selle peale hapu häälega: „Nojah.” V. Ilus.
3. van happeline. Hapud mullad.