[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

augu|kaevaja ‹1› ‹s›
hrl piltl kellegi vastu halva sepitseja. *.. ja kes hinge põhjas näeb oma poolehoidjaiski endale augukaevajaid .. M. Jürna.

augu|kaevamine ‹-se 5› ‹s›
hrl piltl kellegi vastu halva sepitsemine. *Teie ei karda kellegi poolt jälitamist, kimbutamist, augukaevamist ..? E. Vilde.

eba|liiges
med luumurru halva paranemise korral tekkiv luuotste püsiv liikuvus

eba|loetav ‹-a 2› partits
halva käekirja, kustunud trüki vm. tõttu mittearusaadav v. raskesti loetav. Ebaloetav käekiri, tekst.

halva|kõlaline
halva kõla v. tähendusega. Halvakõlaline nimi, sõna.

halva|maiguline

1. halvamaitseline. *Ainult leib jäi, tavaline, vesine ja halvamaiguline vangla leib.. R. Kaugver.
2. ebameeldiv, halva varjundiga. Halvamaiguline mälestus piinlikust vahejuhtumist. „Kraavihall” oli halvamaiguline sõna.

halvavõitu ‹adj adv›
halva poole kalduv, pisut halb. Halvavõitu nägi ta välja. Mu tervis, sinu asjad on halvavõitu. Ta on halvavõitu kuulmisega.

(oma) hinge kuradile ~ saatanale müüma
end millegi (halva) küüsi, meelevalda andma. Jood iga päevaga ikka rohkem ja rohkem ja müüdki nõnda oma hinge saatanale.

hüper|aktiivne
ka med üliaktiivne, halva keskendumisvõimega ja püsimatu. Hüperaktiivne laps.

jooma|punker
halva kuulsusega joomakoht

kaas|tunne
kaasatundmine kellegi halva olukorra, raskuste, murede vms. puhul. Poisi armetu kössis kogu äratas kaastunnet. Nad vaatasid meid ilmse, sügava kaastundega. Ta tegi seda üksnes kaastundest. Avaldan sulle kaastunnet ema kaotuse puhul! *.. hääles enam uudishimu ja pilget kui sooja kaastunnet. R. Sirge.

kahju ‹part kahju e. kahjut 6› ‹s›

1. aineline kaotus, varanduse vähenemine v. hävimine. Majanduslik, materiaalne, varaline kahju. Kahju kannatama. Kauples, müüs kahju(de)ga. Kahju ulatus üle 2000 krooni. Teeme kahjud pooleks. Kahjude katmiseks tehti laenu. Tal tuleb hüvitada ettevõttele tekitatud kahju. Huntide, metssigade põhjustatud kahju. Sain selle tehinguga kahju. Tulekahju märgati üsna pea, nii et kahju polnud eriti suur. Kui saak rikneb, kus selle kahju ots. Kes kahju kardab, see kasu ei saa.
▷ Liitsõnad: avarii|kahju, ikaldus|kahju, praagi|kahju, suurvee|kahju, sõjakahju; tulekahju.
2. häda, viga, kahjustus, halbus. Külm tegi õunapuudele kahju. Torm tegi metsadele tõsist kahju. Mutt teeb juurviljaaias palju kahju. Teeb raske tööga oma tervisele kahju. Asjatundmatu ravi võib kasu asemel kahju tuua. Lahkhelid tõid ühisele üritusele kahju. Temast on siin rohkem kahju kui kasu. Mis ühele kasuks, see teisele kahjuks. *.. nüüd võis ta päevas need mõned kilomeetrid vabalt maha joosta, ilma et sellest ta hingele või ihule kahju oleks olnud. E. Krusten.
3. [kelle, mille] kahjuks ‹postpositsioonilaadselt› kellegi, millegi suhtes ebasoodsalt v. halvasti. Matši seis oli 6:10 tallinlaste kahjuks. Asi oleks võinud tema kahjuks lõppeda. Need asjaolud räägivad sinu kahjuks.
4. rahulolematus, nukker meel vms. millegi pärast (viisakusväljendites täh. vahel nõrgenenud). Sellest on tuline kahju. Tal oli natuke kahju, et see nii halvasti välja kukkus. Ta tundis kahju, tal hakkas kahju raisatud ajast. Kahju kodust, sõpradest lahkuda. Sinu heaks pole mul millestki kahju. Emal oli kahju noort lehma ära müüa. Hakkas rahast kahju ja raamat jäigi ostmata. Mul on hirmus kahju, et ma tema vastu karm olin. Kahju küll, aga nüüd pean ma minema. Väga kahju, et sa eile ei tulnud. Kahju, et ma seda varem ei teadnud. Kahju, et tal rohkem kooliharidust pole. *Ei olegi lugenud! Kahju, lugege kindlasti. A. Hint.
5. kaas-, osavõtu- v. haledustunne (teise inimese) kurvastuse, õnnetuse, halva olukorra puhul. Mul on sinust pööraselt, südamest kahju. Tuline kahju, et see just sinuga pidi juhtuma. Isal hakkas lastest kahju ja ta jättis nad karistamata. Kahju nendest, kes sellise ilmaga peavad teele minema. Tüdruk oli nii õnnetu näoga, et mul hakkas temast päris kahju.

kahju|rõõm
rõõm teise inimese halva olukorra, ebaõnne v. äparduse üle. Kahjurõõmu tundma. Jälgis kahjurõõmuga oma võistleja allakäiku. Poisid irvitasid kahjurõõmust: nüüd Eedi alles sai sauna! Vanamehe näol oli varjamatu kahjurõõm.

kahtlane ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. kahtlusi äratav, kahtlema v. kahtlustama panev; mitteusaldatav v. umbusaldust äratav. Kahtlane üritus, ettevõtmine. Kahtlased faktid. Kahtlase puhtusega anum. Enam kui kahtlase väärtusega kaup. Äärmiselt kahtlane isik, tüüp. Kahtlase välimusega mees. Tema käitumine tundub kahtlasena. Iga kahtlane sõiduk peeti kinni. Eksperiment andis kaunis, üsnagi kahtlasi tulemusi. Ukse tagant kostis kahtlasi hääli, kahtlast krabinat. Kogu lugu, asi näis kahtlane olevat. Ma ei märganud midagi kahtlast. Ilm on nii kahtlane – äkki hakkab veel sadama. Kahtlane, kas ta tuleb. See, et ta kooli lõpetab, muutub päev-päevalt kahtlasemaks. Kahtlane 'midagi halba oletama panev' köha. Kahtlased sümptomid, haigusjuhud. *Sild oli kahtlane – katteks tahutud propsid paistsid küll uued, aga talad seevastu üsna pehkinud. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: haigus|kahtlane, vähikahtlane.
2. (moraalses mõttes) halva kuulsusega v. taunitav. Viibib kahtlases seltskonnas. Kahtlaste elukommetega naine. Tema pool käisid musta äri ajajad ja muud kahtlased mehed. See oli kahtlase kuulsusega kõrts. *Siis aga kuulsin, et ta ühes kahtlases afääris oli vahele jäänud .. J. Semper.
3. van kahtlev; kahtlustav. *Mida kahtlasem ja kartlikum mõni [raha] andma oli, seda enam tungis juut vasta .. J. V. Jannsen.

kanaline ‹-se 5› ‹s›, kanalised pl
zool selts hrl. maapinnal tegutsevaid halva lennuvõimega linde (Galliformes). Kanaliste hulka kuuluvad metsis, teder, laanepüü.

karistus ‹-e 5› ‹s›
kuriteo, üleastumise, halva käitumise vms. puhul rakendatav kasvatus- v. mõjutusvahend, nuhtlus; süüdi oleva isiku suhtes kohtulikult rakendatav sanktsioon. Kehaline karistus. Ränk, raske, karm, range, kerge karistus. Õiglane, ülekohtune karistus. Kurjategija sai teenitud karistuse. Mõisnik võis määrata ihunuhtlust ja muid karistusi. Mehi ähvardati mitmesuguste karistustega. Pääses seekord veel karistuseta. Poiss jäeti karistuseks söömata. Karistuse mõistmine, määramine. Karistuse täitmine, täideviimine. Karistuse määr, alammäär, ülemmäär. Karistusest vabastamine. Kannab varguse eest karistust parandusliku töö koloonias. Kurjategijatele mõisteti karistuseks viis aastat vabadusekaotust. *„Taeva karistus! Issa rist!” kasutab sõber Paul hurjutamiseks tädi sõnavara. J. Rannap.
▷ Liitsõnad: administratiiv|karistus, distsiplinaar|karistus, haldus|karistus, kriminaalkaristus; peksu|karistus, vanglakaristus.

keskmine ‹-se 5 või -se 4›

1. ‹adj› ruumiliselt millegi keskkohas, keskel v. vahel paiknev. Raba keskmine osa on kõrgem. Toa keskmine aken. Akna keskmine ruut. Pea kolmest mehest keskmist silmas! Hõõrus pöialt vastu keskmist sõrme. Viljakestas võib eristada pealmist, keskmist ja seesmist kihti.
2. ‹adj› (hrl. kolme üksuse v. indiviidi korral:) ajaliselt (v. vanuselt) vahepealne. Keskmine kiviaeg, rauaaeg. Noorem, keskmine ja vanem kooliiga. Vanem põlvkond mäletab neid aegu hästi, keskmine vaid juttude järgi. (Vanuselt) keskmine vend, poeg. Keskmistes aastates 'keskeas' mees.
3. ‹adj› omadustelt v. näitajatelt kahe äärmuse (hea ja halva, suure ja väikese, raske ja kerge, kõrge ja madala vms.) vahepealne. Keskmise kvaliteediga toodang. Keskmise headusega maa. Tervis on tal keskmine. Lauluhääl on Juhanil alla, üle keskmise. Näitlejate mäng oli keskmine. Koolis oli ta keskmine õpilane. Keskmise piimaanniga lehm. Kartulisaak on tänavu keskmine. Sissetulek, palk, hind on keskmine. Olen keskmist kasvu. Keskmise kaldega katus. Sõitis keskmise kiirusega. Keskmise karedusega vesi. Keskmine remont. Mehed olid päris keskmises tujus. Keskmise keerukusega, raskusega ülesanne. Maavärinad jagatakse nõrkadeks, keskmisteks ja tugevateks. Keskmise astme õppused. Keskmine register (muusikas). *..pole virk ega pole laisk, ka on tema vaimuanded keskmised.. O. Luts. | (taime-, putukanimetustes jm.). Keskmine teeleht, maran, värihein, ristik. Keskmine vesimardikas. || mitte millegi poolest eriti silmatorkav, tavaline. Ta oli keskmine, enesega rahulolev ametnik. Elab keskmise kodaniku keskmist elu. Keskmine tallinlane. Keskmine ameeriklane. Välimuselt ja olemiselt on ta täiesti keskmine inimene.
4. ‹adj› matemaatilist, statistilist keskmist (5. täh.) osutav v. väljendav. Keskmine kasum. Toodete keskmine omahind. Keskmine kuupalk, töötasu. Palk oli keskmisest madalam, kõrgem. Aasta, kuu, ööpäeva keskmine temperatuur. Mäestiku keskmine kõrgus. Järve, India ookeani keskmine sügavus. Vastsündinute keskmine raskus. Keskmine eluiga. Keskmine külvipind. Osavõtjate keskmine vanus oli 43 aastat. Koolitunnistuse keskmine hinne 'hinnete keskmine'. Rahvastiku keskmine tihedus 'mingi territooriumi rahvaarvu ja pindala suhe'.
5. ‹s› mat tase, mille ümber uuritava tunnuse väärtus kõigub. Aritmeetiline, geomeetriline, harmooniline keskmine. Statistiline keskmine.
▷ Liitsõnad: ruutkeskmine.

kinni|mätsimine ‹-se 5› ‹s›
hrl piltl millegi halva varjata püüdmine. Vigade, puuduste, vastuolude kinnimätsimine.

kirju ‹6 või 1› ‹adj›

1. läbisegi mitmest värvusest, mitmevärviline. Kirju rätik, seelik, kleit, pesu, riie, kangas. Kirju lehm, koer, liblikas. Rähnil on kirju sulestik. Kirjude õitega lilled. Sügisene mets läks kirjuks. Võsaalune oli sinililledest ja ülastest kirju. *Laiaõlaline mees, kellel polnud seljas muud kui punase, sinise ja kollase kirju lilleline rätt puusade ümber .. U. Masing. | (taime- ja loomanimetustes; viimastes hrl. kokkukirjutatuna). Kirju liilia, püvilill, lõosilm, sarikhernes. Kirju võikala. || põhivärvusest erinevate laikude, täppide, kriipsudega vms. kaetud. Lauapaber oli tindiplekkidest kirju. Käsikiri muutus parandustest üsna kirjuks. Püksid olid paikadest kirjud. Nägu oli kriimustustest kirju. Vihmapiisad lõid kõnnitee kirjuks.
▷ Liitsõnad: halli|kirju, kollase|kirju, musta|kirju, musta-valge|kirju, pruuni|kirju, punase|kirju, rohelise|kirju, sinise|kirju, valgekirju; sügis|kirju, värvikirju.
2. koostiselt v. üldilmelt väga erinev ja ebaühtlane, väga eripalgeline; kirev. Päritolult, haridustasemelt, huvidelt kirju seltskond. Riigi elanikkond on rassiliselt, rahvuslikult kirju. Reisiseltskond juhtus üpris kirju. Laulja repertuaar oli kirju: klassikast kuni rahvalauludeni. Arhitektuuriliselt kirju vanalinn. Mulluse luule üldpilt on kirju ja kunstiliselt ebaühtlane. Tema elulugu on kirju seiklusrida. Kirju (ees)kava 'segaeeskava'. Kirju rida 'rida, kus mees- ja naissoost isikud on vaheldumisi'. || oma kirevuses halva v. kahtlase kuulsusega asjaolusid ja momente sisaldav. Kirju minevikuga seikleja. || kirevuse, mitmekesisuse tõttu segane, ebaselge. Asi, lugu on kirju, kirjumast kirjum, läheb järjest kirjumaks. Ajad olid kirjud ja järjest kirjumaks nad läksid.

kroon ‹-i 21› ‹s›

1. valitseja võimu tähistav kullast (v. hõbedast) ja kalliskivide ning pärlitega kaunistatud võrukujuline sakkidega peaehe. Keisri, kuninganna kroon. Troonipärijale pandi pidulikult kroon pähe. Kuningal oli kuldne kroon peas. Kolmeharuline kroon ja kuueharuline täht Rakvere vapil. | piltl. Lainetel on peas valged kroonid. *.. terava otsaga sarved oleksid põdrale kaugelt kasulikumad kui see haraline kroon, mida ta peab kandma. H. Rajandi (tlk).
▷ Liitsõnad: au|kroon, keisri|kroon, kuld|kroon, kuninga|kroon, paavsti|kroon, vürstikroon; juukse|kroon, kibuvitsa|kroon, märtri|kroon, võidukroon.
2. monarhistlik valitsus v. valitseja. Briti krooni alamad, asumaad. Saar kuulutati Hispaania krooni valduseks. *Siis vannu truudust tema kõrgusele / kui rüütel, et ei lakka sõna kuulmast / ja et ei tõsta mässu krooni vastu.. G. Meri (tlk).
3. mitme Euroopa riigi suurem rahaühik. Eesti, Rootsi, Norra, Taani, Islandi, Tšehhi kroon. Sai viissada krooni honorari. Kaup maksis 15 krooni 25 senti. Mõne(d) krooni(d) ju sealt ikka teenis.
4. piltl tipp(saavutus); kõrg- v. haripunkt. Pidustuste, kangelastegude krooniks oli.. Inimest nimetatakse sageli looduse krooniks. J. Straussi loomingu krooniks võib pidada operetti „Nahkhiir”. *Ja tänase päeva krooniks oli Neptuni ning kuradite pidu muusikasalongis. J. Smuul. || mingi äärmusasjaolu kogu eelnenu halva, ebameeldiva tipuna. See oli kõikide hädade ja õnnetuste, kõigi äparduste kroon. Kõigele krooniks hakkas veel hammas valutama.
5. võra. Kuuskede tihedad kroonid. Tamme lai, võimas roheline kroon. Kahara krooniga pärn, vaher. Puude kroonid on üksteisesse põimunud. Läbi puuhiiglase paksu krooni ei tungi maapinnale ainsatki päikesekiirt.
▷ Liitsõnad: puukroon.
6. bot sisemine, kroonlehtedest koosnev õiekatte ring, mis ümbritseb emakaid ja tolmukaid, õiekroon
7. (loomulik v. tehislik) hambakroon. Hammas koosneb kroonist, kaelast ja juurest. Hammaste kullast, metallist kroonid. Hambale pandi uus kroon.
8. astr Päikese atmosfääri kõige hõredam osa, mis on täieliku päikesevarjutuse ajal nähtav hõbedaselt hiilgava pärjana
9. etn kaunistuseks lakke riputatud õlgedest, roost jm. moodustatud ese. *Eriti Lääne-Eestis ja saartel olid pidulikul puhul toa ehteks söögilaua kohale riputatud, õlgedest ja roost valmistatud kroonid. T. Habicht.
▷ Liitsõnad: nääri|kroon, pulmakroon.

kuri ‹kurja 32›
I. ‹adj›
1. (loomu poolest) õel, tige, halastamatu, pahatahtlik. Kuri mõisahärra, kubjas, sundija. Kuri nõid. Deemonid ja muud kurjad jõud. Perenaine, võõrasema oli väga kuri. Tal on kodus kuri ämm. Vanas eas läks ta üha kurjemaks. Eidel oli kuri süda, kuri ja terav keel. Kes kaitseb mind kurja maailma eest? Viin on tema kurjem vaenlane. Poisil on kurjad silmad. Kuri kahjurõõmus muie. Kurjad keeled kõnelesid 'levisid kuulujutud', et raamatupidaja armastab vägijooke pruukida. || (pahasoovliku plaani, teo vms. kohta). Kuri kavatsus, plaan. Nad peavad kurja nõu. Haub kurje mõtteid, kurja kättemaksu. Sa mängisid mulle kurja vembu. Temaga tehti kurja nalja. *..halastamatu on tema süda ja kurjad ta teod. J. Sütiste. || (loomade kohta:) kallale, hammustama v. lööma kippuv. Kuri elajas, pull. Vana isahani on hirmus kuri. Lapsed on kuke, jäära kurjaks õpetanud. Kuri koer õue hoiab.
2. vihane, (väga) pahane. Nüüd sai isa päris kurjaks. Ega sa minu peale väga kuri ole? Miks oli ta kõigi vastu nii kuri? Ära ole lapsele nii kuri. Mart ei olnudki eriti kuri, kui juhtunust kuulis. Ta heitis naisele kurja pilgu. Kes seal räägib kurja häälega? Õpetaja nägu, ilme läks iga hetkega kurjemaks. Ma ei lausunud ühtegi kurja sõna.
3. (millegi kohta:) halb, paha; kehv; hull vms. vrd kuri (4. täh.) Algasid sügisesed kurjad ilmad. Kurjad aimused, ended, kuuldused. Tal on kuri kuulsus. Ajad on kurjad. Kohtuasi võttis kurja pöörde. Olen oma elus näinud nii häid kui kurje päevi. Noored läksid, sattusid kurjale teele. Kurjemaks ei või see asi, lugu enam minna. *Ööd muutusid pikemaks ja meri kurjemaks. A. Mälk.
4. (millegi suurust, tugevust, ägedust vms. rõhutades) vrd kuri (3. täh.). a. ränk, raske; ohtlik; piinav, raskesti talutav. Tuli kallale kuri köha, palavik. Isal oli kuri haigus, tõbi, kasvaja. Meest kardeti kui kurja katku. Võlad tegid emale kurja muret. Sulle tehti kurja ülekohut. b. suur, hirmus, kõva, kange. Kõige kurjem külm oli möödas. Tüdruk nägi õppimisega kurja vaeva. Tekkis kuri kiusatus ujuma minna. Tal tekib kuri kahtlus, et midagi on korrast ära. Mul on kuri kavatsus, plaan sind maale kaasa võtta. Haige piinles kurjal kombel 'väga, hullusti, hirmsasti'. See kõik tüütas mind kurjal moel 'väga, hullusti, hirmsasti'. *Aga kurjaks prassimiseks on viimasel ajal läinud ikka küll – juba teist ööd on ta ühtejärge joobnud. E. Kippel. c. karm, range. Kuri käsk, korraldus, ettekirjutus. Sai kurja karistuse. Kord on siin väga kuri. Korra säilitamiseks võeti tarvitusele kõige kurjemad abinõud.
II. ‹s›
1. kurat, saatan, vanaõelus, vanasarvik. Kuri kiusab, ahvatleb. Sipleb kurja võrgus. Mehel õnnestus kurja küüsist pääseda. Kõik tormasid, nagu oleks neil kuri kannul. *Ja lävesse oli hobuseraud naelutatud, et kuri jalgupidi kinni jääks. F. Tuglas. || kõnek (kergelt kirudes, pahandades, vahel ka naljatades:) põrguline, kurivaim, sunnik. Vaata, näe kurja, tema ka kohal! Kes kurja teab, mis nad loomale sisse söötsid. *..ema vaatab mesilaste järele, need kurjad võivad küll tänase ilmaga peret heita. E. Krusten. *Kuri võtku, mõtles ta, see peremeheseisus ei ole naljaasi. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: vanakuri.
2. halb asi v. tegu, halb; halbus, kurjus; ant. hea. Kellelegi kurja tegema. Kurja ära hoidma. Ära tasu kurja kurjaga! Me tasume neile kõige kurja eest kätte. Mu hing aimab kurja. Neil on midagi kurja mõttes. Meeste näod kuulutavad kurja. Haub südames mehe vastu kurja. Viin on kõige kurja juur. Proovisin küll heaga, küll kurjaga. Kui ei lähe heaga, siis läheb kurjaga. Ega küll küllale kurja tee. *Et sa ka muidu ei kuula, kui ikka kurjaga. A. H. Tammsaare. *Ta on täna püsti kurja täis, see Andres... A. Jakobson. || ‹omastavas koos postpositsioonidega peale, peal, pealt, harvemini väliskohakäändeis› kõnek (mingisse keelatud kohta minemise, seal olemise vm. halva lubamatu teo, toimingu kohta). Lambad läksid kurja peale. Kari on kurja peal. Karjane ajas loomad kurja pealt ära. Poiss oli sellise näoga, nagu oleks ta kurja pealt, kurjalt tabatud. *Sellistel kordadel viis Priidu loomad lausa kurjale – kas riigimetsa või naabrite heinamaale. P. Vallak.
▷ Liitsõnad: tulekuri.

kuri|kuulus
millegi halva poolest üldtuntuks saanud, halva kuulsusega. Kurikuulus röövel, naistevõrgutaja. Kurikuulus joogikoht, salaurgas. Kurikuulus kurv, kus on juhtunud palju liiklusõnnetusi. Kurikuulsaks saanud loosung, poliitika, organisatsioon.

kätte|maks [-u]
halbade tegude, halva kohtlemise, ebaõigluse, alanduse, solvangu vms. tasumiseks sooritatud tegu v. teod. Karm, halastamatu, verine, ränk kättemaks. Nad vandusid vaenlasele kättemaksu kõigi julmuste eest. Veretegu nõudis kättemaksu. Hirmutati kättemaksuga. Sõdalased haudusid, himustasid, ihkasid kättemaksu. Kättemaksuks levitasid naised meie peale laimujutte. Kättemaks on magus.

laeva|tuled pl
mer laeva asukohta, liikumissuunda, tegevust v. olukorda märkivad rahvusvaheliste eeskirjadega kindlaks määratud tuled, mis öösel v. halva nähtavuse ajal peavad laeval põlema

lokkama ‹lokata 48›

1. lopsakalt kasvama, lopsakas olema. Lina, ristikhein lokkab põldudel. Oras, vili lõi lokkama. Kui korralikult väetad, läheb aias kõik lokkama. Paks mahlakas hein lokkab põlvini. Varemetes lokkavad nõgesed. Raiesmikul lokkab noor võsa. *Kõik põllud lokkasid sinavalt lihavas viljas. M. Raud. || (karvakasvu kohta). Lokkav karvkate, karvakasv. Paksud lokkavad juuksed. *Metsik habe lokkas ümber Kollanäo põskede. A. Sang (tlk).
2. (hrl. millegi halva kohta:) rohkesti esinema, vohama, õitsema. Altkäemaks, onupojapoliitika, spekulatsioon lokkas. Pahed kipuvad lokkama. *Noil kaugeil ajul, mis seal [= Kreekas] lõuna päikese all kultuur, kunst ja kirjandus lokkas .. F. Tuglas. *Aga imelikul viisil just siis [= ärkamisajal] lokkas meil kadakasakslus ja pajuvenelus. A. H. Tammsaare.

lommis ‹adv›
lömmis. Lommis ämber, piimanõu. Lommis ninaga poksija. || piltl (halva enesetunde kohta). Õhtul sai kõvasti viina võetud, täna on lommis olek. *.. kurvalt roidunud ümmarguste silmadega, alandliku lommis näoga .. M. Pau (tlk).

looma|kaitse [-kaitse]
loomapiinamise, loomade halva kohtlemise vastu suunatud tegevus; vastavad kaitseabinõud; vastavad organisatsioonid

loppis ‹adv›

1. mõlkis, lömmis, lopergune. Vana loppis ämber. *Varsti kerkis päike üle horisondi, pikergune ja loppis nagu merest tõustes ikka. H. Sergo.
2. piltl magamatusest, väsimusest või muust halva enesetunde v. väljanägemisega. Nutust loppis nägu. Loppis näoga joodikud. Mul on hirmus loppis tunne, olek. Ta on täna kuidagi loppis.

lörts ‹-i 21›

1. ‹s› märg lumi, lobjakas. Sajab, tuleb lörtsi. Tänavad, kõnniteed on lörtsi täis.
▷ Liitsõnad: lumelörts.
2. ‹s› lahja vedel toit v. jook, lake, lurr. *Ah, nüüd olen mina süüdi, et supp niisuke lörts ja lake? A. H. Tammsaare. *.. ei see [viin] ole mõni sakste lörts, vaid puhas vabariigi valge. B. Alver.
▷ Liitsõnad: supilörts.
3. ‹s› vilets, halva kvaliteediga riie vm. Sellest lörtsist ei tasu ülikonda õmmelda.
4. ‹adj› vilets, kehv. Lörts riie, paber.
5. ‹adj› lörtsine. Lörtsi ilmaga on jalad ja rõivad märjad.

madala|tasemeline
tasemelt madal, halva kvaliteediga. Madalatasemeline kirjandus, film. Ettekanded olid üsna madalatasemelised.

kätte maksma

1. kellelegi kuritahtliku, halva, ülekohtuse teo eest samalaadsega vastama, kätte tasuma. Vaenlasele maksti veriselt, julmalt kätte. Rahvas ihkab rõhujatele, okupantidele kätte maksta. Poeg maksis mõrtsukatele isa surma eest kätte. Küll ma temale kõik ta nurjatused kätte maksan. Maksis solvamise, laimamise eest kätte.
2. ebameeldivalt, valusalt tunda andma, halbu tagajärgi omama. Lohakus, hooletus, tähelepanematus maksis (end) valusasti kätte. *Tema sõidud, joodud, külmetused, tema räpakas iseloom maksid vanaduses kätte. R. Roht.
3. hrv ära v. tagasi maksma. *Jüri korraldaski asja, .. maksis härrale lubatud kaks tuhat viissada kätte .. Madde Kalda. *Põld maksab kõik kuhjaga kätte, mis talle kevadel laenati. O. Luts.

nahk ‹naha 23› ‹s›

1. hulkraksete loomade keha väliskeskkonna mõjustuste eest kaitsev, väliskeskkonnast ärritusi vastu võttev ning hingamises ja ainevahetuses osalev õhuke tihe väliskate. a. (inimesel). Sile, elastne, pehme, õrn nahk. Rauga kortsus, kare, krobeline nahk. Tal on hele, valge, tume, tõmmu, punakas nahk. Kuiv, rasune, normaalne nahk. Vistrikuline, villiline, sügelistest kahjustatud, nahavähist haavandunud nahk. Kollatõbisel läheb nahk kollaseks. Nahk külmast sinakas, lilla. Haige hall, tuhakarva, kahvatu nahk. Torkab süstlanõela nahast läbi, naha alla. Naha alla on kogunenud mäda. Verevalum naha all. Nahale korjunud tolm, mustus, higi tuleb maha pesta. Nahka hooldama, ravima. Lööve lõi nahale. Pigmendilaigud, sünnimärgid nahal. Nahk punetab, sügeleb, kiheleb, kipitab, praguneb, lõheneb, kestendab, ketendab, kõõmetab. Okkad kriimustasid nahka. Nahk on katki, marraskil, haudunud. Hoia jalgu nii kuumas vees kui nahk vähegi kannatab. Proovime, kelle nahk rohkem leili kannatab. Ülestõusnud talupoegi peksti nii, et nahk narmendas. Selg, turi ajab nahka 'marrasknaha sarvkiht eraldub helbekestena'. Tööga läks nahk soojaks, kuumaks, palavaks, märjaks, higiseks, leemendama. See töö võtab päris naha märjaks. Nahk seljas märg. Ära mine kuuma, märja, higise nahaga külma, tuule kätte. Lõhub tantsu, tantsida, nii et nahk aurab, suitseb, tolmab. Noor nahk venib, vana rebeneb. b. (loomal). Elevandil on paks nahk. Muti nahk on lühikese tiheda sametja karvaga. Kass sõi hiire koos naha ja karvadega. Hobune väristab nahka. Maod ajavad nahka. Vihmaussi limane nahk.
▷ Liitsõnad: alus|nahk, marrask|nahk, pärisnahk; ihu|nahk, kõhu|nahk, lima|nahk, näo|nahk, pea|nahk, suunahk.
2. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnedes nahkjate moodustiste nimetustes
▷ Liitsõnad: ees|nahk, lennu|nahk, neitsi|nahk, sõba|nahk, trummi|nahk, ujunahk; mao|nahk, põienahk.
3. kõnek nahkjas, kilejas kattekiht, kest, koor. Supile, kissellile, pudrule, keedetud piimale tuleb jahtumisel nahk peale. Lapsed ei taha nahaga putru, naha peab pealt ära võtma. Vorstil tuleb enne seibideks lõikamist nahk ära tõmmata. Seenekübara limane nahk. Paksu nahaga oad, karusmarjad. Marjade seemned ja nahad kipuvad mahlapressi ummistama.
▷ Liitsõnad: piima|nahk, pudru|nahk, supi|nahk, vorstinahk.
4. piltl. a. (inimese ihu ja hinge kohta; vt. ka fraseoloogiaosa). Ajasid mul eksamiga hirmu naha vahele, nahka. Tal on hirm nahas, nahk hirmu täis. Külm hakkas naha vahele tikkuma. Ma tean, olen seda omal nahal tunda saanud, omal nahal proovinud. Meie teame oma naha peal, mis sõda tähendab. Igaühele on oma nahk armas, kõige lähemal. Kui midagi juhtub, siis sinu nahk vastutab, sa vastutad oma nahaga. Mõtles päris nupuka vale välja, et oma nahka päästa. Seekord pääsesid terve nahaga. Tähtsad tegelinskid värisevad oma naha pärast. b. hrl hlv (halva v. väga kõhna inimese kohta). On üks kuradi nahk, käis meie peale kaebamas! Kiidad seda, kes parajasti võimul – müüdav nahk selline! Eesti sõjaväes hüüti vanasti üleajateenijaid nahkadeks. *Ema pesi tütre selga. „Halasta küll, missugune nahk sa oled, nagu silguniisk.” J. Madarik. c. ‹partitiivis koos ase- v. omadussõnalise täiendiga› kõnek väljendab laadi v. liiki. Direktor paistab hoopis teist nahka mees olevat kui endine. Heino on niisugune minu nahka pehme loomuga mees.
▷ Liitsõnad: kuri|nahk, saatana|nahk, sindri|nahk, sunnikunahk.
5. looma keha väliskate nülituna, pargituna v. nahkesemeteks töödelduna (mõnikord ka kunstnaha ja sellest esemete kohta). Parkimata, pargitud nahk. Nahka nülgima, (maha) võtma. Õhuke pehme, paks jäik nahk. Nahalt eemaldatakse enne parkimist karvkate, marrasknahk ja nahaalune sidekude. Karuslooma nahk on karusnahk. Naha värvimine, viimistlemine. Nahk on moes, nahast tehakse igasuguseid rõivaid. Nahast jalatsid, portfellid, kindad, rakmed, rihmad. Nahka köidetud raamat. Mis nahka sa kraeks tahad, mis nahka kraed sa tahad? Kas see on ehtne nahk või imitatsioon?
▷ Liitsõnad: ahvi|nahk, hermeliini|nahk, hobuse|nahk, hundi|nahk, hõberebase|nahk, härja|nahk, hülge|nahk, inim|nahk, jänese|nahk, kala|nahk, karakull|nahk, karu|nahk, kassi|nahk, kitse|nahk, koera|nahk, kopra|nahk, kotiku|nahk, krokodilli|nahk, küüliku|nahk, lahitsa|nahk, lamba|nahk, lehma|nahk, linnu|nahk, looma|nahk, lõvi|nahk, mao|nahk, metslooma|nahk, metssea|nahk, morsa|nahk, mullika|nahk, muti|nahk, naaritsa|nahk, nirgi|nahk, nugise|nahk, nutria|nahk, ondatra|nahk, orava|nahk, piibri|nahk, piisoni|nahk, pulli|nahk, põdra|nahk, rebase|nahk, roti|nahk, rästiku|nahk, saarma|nahk, sea|nahk, sinirebase|nahk, soku|nahk, soobli|nahk, susliku|nahk, talle|nahk, tiigri|nahk, tšintšilja|nahk, tuhkru|nahk, uluki|nahk, ussi|nahk, varsa|nahk, vasika|nahk, veise|nahk, viigrinahk; antiik|nahk, glassee|nahk, jalatsi|nahk, juht|nahk, karus|nahk, kasuka|nahk, katte|nahk, krae|nahk, kroom|nahk, kunst|nahk, kübara|nahk, lakk|nahk, laust|nahk, läik|nahk, marmor|nahk, naturaal|nahk, park|nahk, pastla|nahk, pealse|nahk, peen|nahk, pinsoli|nahk, praak|nahk, pronks|nahk, raag|nahk, rakme|nahk, rihma|nahk, rõiva|nahk, saapa|nahk, safian|nahk, seemis|nahk, šagrään|nahk, ševroo|nahk, talla|nahk, tehis|nahk, toor|nahk, veluur|nahk, voodri|nahk, väärisnahk; riidesordid ahvi|nahk, kuradi|nahk, tondinahk.

paha|loomuline
med halvas suunas kulgev, halva prognoosiga, raskesti v. üldse mitte ravile alluv; ant. healoomuline. Pahaloomuline kasvaja. Rakkude pahaloomuline vohamine. Pahaloomulise kuluga endokardiit.

läbi paksu(st) ja vedela(st)
läbi hea ja halva, kõigest läbi, mis ette tuleb. *Nii läbi vedela ja paksu / mind elu viis.. A. Sang (tlk).

palakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. murd voodilina. Linane, takune palakas. Puhtad palakad voodis.
2. etn halva ilmaga või sõitudel kasutatud kahelaidne linane v. takune naiste ülerõivas

patu|oinas
piltl see, kellele v. millele süü veeretatakse. Patuoinast otsima, leidma. Patuoinas olema. Temast tehti patuoinas. Keegi pidi ju patuoinaks jääma. Patuoinaks peeti külma talve. *Alates ajast, mil Silvia .. kodust pikemateks aegadeks lahkus, polnud Kristiinel peale mehe muid patuoinaid.. E. Krusten. || (tõeline) süüdlane, millegi halva v. ebameeldiva põhjustaja. Sealt see patuoinas ise tulebki. *Korraga virrab kelk.. „Saatus!” pomisen patuoinana ja aitan Miilit üles. H. Raudsepp.

pesa ‹8› ‹s›

1. loomade (eriti lindude, imetajate v. putukate) valmistatud ehitis, milles nad kasvatavad järglasi v. elutsevad. Lõokese, kotka, toonekure, lepalinnu pesa. Saarma, orava, siili pesa. Metsmesilase, herilaste pesa. Ogaliku kerajas pesa. Pesa tegema, ehitama. Linnud punuvad pesa. Okstest, samblast, kuivadest lehtedest pesa. Rähn teeb pesa puuõõnde, orav puu otsa. Kana on, istub, haub pesal. Kurg seisab pesal. Sulgedega vooderdatud pesas oli neli linnupoega. Kana läks pesale (munele). Kajakas laskus pesale. Emalind tõusis pesalt lendu. Sügiseks olid pojad pesast välja lennanud. Värvuke on pesast välja kukkunud. Põldhiired koguvad pesasse toiduvarusid. Ega hunt pesa ümbert ei murra. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi. | piltl. *Ja tuul keerutab, otsib endale pesa. A. Kaskneem. *Kuidas küll võis säärane mõte minus pesa teha..? B. Kangro. || piltl magamisase, magamiskoht. Ja nüüd poeme pessa 'lähme magama', on juba hilja. Ronis aluspesus oma soojast pesast välja. *..mina leidsin pesa kõrges tihedas rohus – pehmeimal voodil, millel ma enam kuid polnud maganud. H. Heinoja (tlk).
▷ Liitsõnad: haraka|pesa, herilase|pesa, hiire|pesa, hundi|pesa, kana|pesa, karu|pesa, kimalase|pesa, kotka|pesa, kure|pesa, linnu|pesa, mesilas|pesa, orava|pesa, pardi|pesa, pääsu(kese)|pesa, rebase|pesa, sea|pesa, sipelga|pesa, varesepesa; avas|pesa, kuhik|pesa, kuhil|pesa, sulus|pesa, tehis|pesa, ujupesa; tuulepesa.
2. piltl eluase, kodu; asupaik. Kaks tuba vanas puumajas, see on nende lihtne pesa. Püüdis paari uue mööbliesemega oma viletsat pesa mugavamaks muuta. Noorpaar tahab oma pesa ehitama hakata. Sul on aeg oma pesa peale mõelda. Noortel on pesa punumise 'kodu rajamise' aeg kätte jõudnud. Tütred lendasid pesast välja: nad läksid mehele. Kahju oli lahkuda kodust, vanast hubasest pesast. *Härrased kolisid teise pessa, mõis jäi tühjaks. E. Krusten (tlk). *Ka mina ei ütleks soojast pesast kuskil tagalaosas ära. P. Kuusberg.
3. piltl kolgas. Mina sinna pessa ei sõida, jään pealinna. Tollal oli Värska veel armetu pesa. *Ning mida ilusam koht ja mida puutumatum, seda pimedam pesa oma mõtteviisi poolest.. A. Kaal.
4. hrl. millegi halva, ebameeldivuste asupaik, pesapaik. Röövlite, intrigantide, bürokraatide, ässitajate, riigivastaste pesa. Korruptsiooni, saksa militarismi pesa. Lastekodu peeti ulakate pesaks. Teater on igavene intriigide pesa. See jutulõksutajate pesa tuleks laiali puistata. Vargad olid põgenenud, pesa tühi. See siin on vaesuse, viletsuse pesa. *.. ise heast perekonnast, aga naiseks võtab niisuguse punasest pesast tüdruku.. V. Ilus. *„Seal on külalisi koos,” ümises ratsanik lossi poole vaadates, „nüüd oleks kerge kogu pesa hävitada. ..” E. Bornhöhe. || haiguslik moodustis, kolle. Juurepess levib pesadena tüves ülespoole. Põletikulised pesad organismis.
▷ Liitsõnad: haigus|pesa, katku|pesa, mäda|pesa, nakkuspesa; lutika|pesa, röövli|pesa, tule|pesa, ussi|pesa, vargapesa.
5. lohutaoline süvend milleski, kuhu mingi asi sisse käib. Peitluku pesa. Tappide, tullide, süüteküünalde pesad. Spindli kooniline pesa. Vedru hoiab lukukeelt pesas. Lükkas padrunipideme pessa. Keeras pirni pesasse, pesast välja. Tõmbasin pistiku pesast välja. Sahtli põhjas on ruudukujulised pesad müntide jaoks. Tööriistakast vastavate vahede ja pesadega. Uksepiidale ja -raamile raiutakse peitliga pesad hingede tarvis. Mast oli pesast välja karanud. Nihestuse puhul väljub liigesepea oma pesast. Igasse pesasse istutati mitu taime.
▷ Liitsõnad: küünla|pesa, laagri|pesa, lambi|pesa, luku|pesa, padruni|pesa, pistiku|pesa, pooli|pesa, spindli|pesa, sütiku|pesa, tapipesa; peo|pesa, pihupesa.
6. sõj kaevik laskuri v. kollektiivtulirelva ja seda teenindavate võitlejate jaoks. Raskekuulipildujate pesad. Võitlejad hakkasid endile kiiresti pesi kaevama.
▷ Liitsõnad: kuulipilduja|pesa, laske|pesa, laskuripesa.
7. bot sigimikus, viljas v. tolmukapeas olev õõs. Piprakauna viljaõõs jaguneb 2–4 pesaks. Tolmukotis on kaks pesa tolmuteradega.
8. tehn elektronarvuti mäluseadme osa, kuhu salvestub üks sõna. Arvuti nummerdatud pesad.
9. sport pesapalli mänguväljakul koht, mida jooksja peab läbima ja kus ta on vastase visete eest kaitstud
▷ Liitsõnad: kodu|pesa, mängupesa.
10. millegi lähestikku asetseva v. omavahel kokkukuuluva kogum. a. (üheliigiliste taimede, eriti nende mugulate v. sibulate kohta). Varajase kartuli pesa. Igas pesas oli paarkümmend kartulimugulat. Sibulal oli suur pesa all. Mitme tütarsibulaga krookuse pesa. Pesadena kasvavad seened. b. ühe aine kogum teises, hrl. kivimis v. maagis. Peeneteralise korundi pesad kvartsiidis. Kulda leidus kivimis üksikute pesadena. c. keel rühm ühest tüvest tulenevaid v. morfoloogiliste ja semantiliste seoste alusel omaette kogumikuks koondatavaid sõnu
▷ Liitsõnad: eos|pesa, kartuli|pesa, kristalli|pesa, sibulapesa.

pime|maandumine ‹-se 5› ‹s›
õhusõiduki maandumine halva nähtavuse korral v. pimedas. Lennuk pidi udus sooritama pimemaandumise.

rühitu ‹1› ‹adj›
halva, lõdva rühiga; ant. rühikas

salmi|taguja ‹1› ‹s›
(halva luuletaja kohta). Tõelist poeeti temast ei tulnud, jäi kesiseks salmitagujaks.

surnud ‹-nu, -nut 2› ‹adj›
‹eestäiendina indekl.›
1. elamast lakanud, hukkunud. Surnud inimene, loom, lind, taim. Surnud okstega puu. Vanaema leiti hommikul surnuna. Lõi, materdas rästiku surnuks. Kedagi surnuks pidama, tunnistama, kuulutama. Jäi lamama kui surnud. Oli sügavas vapustuses, ei surnud ega elav. Oli hirmust rohkem surnud kui elus. Koer lamas kangena, surnud, mis surnud. Ei elusalt ega surnust peast, surnuna. Pidime surnuks, ehmatama, vihastama. *.. olen ma surnum kui kõik teie surnud. A. Kerge (tlk).
2. eluavaldusteta, elutu. Surnud asjad, esemed, metall. Talvel on loodus surnud. Pompeji on surnud linn. Taime elusad ja surnud koed. Linnusulg on füsioloogiliselt surnud moodustis. *Täna lendasin esimesed 1300 kilomeetrit Antarktise surnumast surnuma mandri kohal .. J. Smuul. || tühi, vaikne, hääletu. Kõndisime surnud linnas tühjade hoonete vahel. Leitsakuline surnud vaikus. || liikumatu, muutumatu; vahelduseta. Nägu tardunud surnud maskiks. Vaatas teist surnud pilguga, surnud ilmel. Elu on siin surnud. Surnud 'liikumatu' liiv, luide. Surnud 'mitte kinni libisev' aas. Surnud 'muutumatu' ring, seis. Surnud laine 'ummiklaine'. || tuim, puine; elastsuse kaotanud, jäik. Liikumatusest surnud sõrmed, varbad, käed. Oli oma jala surnuks istunud. Surnud 'elastsuse kaotanud' vedru, pesukumm, villakiud. Surnud dogma, faktide kogum. Vana surnud õpetamisviis. Elu ei mahu surnud skeemidesse.
3. toimimast lakanud, toimimatu. Raadiolevi surnud tsoon, piirkond. Kuulipilduja surnud 'tulistamisele kättesaamatu' ala. Hingamisteede surnud 'gaasivahetusest kopsudes mitte osavõttev' ruum. Surnud 'halva helijuhtivusega' koht näitelaval. Surnud 'suulises käibes mitte enam kasutatav' keel. Seltsi surnud 'passiivsed, töös mitte osalevad' liikmed. || kasutu, rakenduseta. Surnud raha, vara, kapital. Surnud teadmised. See eeskiri on jäänud surnud paberiks, kirjatäheks. Surnud 'tühi (kasuliku) tegevuseta' päev, aeg. Surnud 'kättesaamatu' veevaru mullas. *Oli niisugune surnud silmapilk, mil kellelgi polnud õieti midagi teha. K. Ristikivi. || olemast lakanud, kadunud; märkamatu. Tahtis seda sündmust, oma eksimust surnuks vaikida. Ta teened vaikiti surnuks. Ajakirjandus vaikis sündmuse sihilikult surnuks. Teos arvustati surnuks. Staar mängis laval teised näitlejad surnuks. Oli kõik oma raha surnuks löönud. Tema oma suuvärgiga võib igaühe surnuks rääkida. || kustunud, vaibunud, mitte põlev. Tuli, tukid on surnud. Puhus tule, tiku surnuks. Tee tuli surnuks! Leegid materdati surnuks. Surus, astus sigareti surnuks.

sügav ‹-a 2› ‹adj›

1. ümbruse üldisest pinnast, ümbritsevast äärepinnast tugevasti allapoole ulatuv; ant. madal (3. täh.) Sügav jõgi, järv, laht, sisemeri. Vaikne ookean on ookeanidest kõige sügavam. Jões on sügavaid hauakohti. Mõni meeter kaldast eemal läheb järsku sügavaks. Raba sügavad laukad. Mägedevaheline sügav org. Vasakul haigutab sügav kuristik. Maapinnas oli sügav lohk, auk. Sügav kaev, kraav, koobas, haud. Sügav kelder, varjend. Sügavad künnivaod. Väga sügavad rattarööpad. Lumme on tallatud sügav rada. Sügav taldrik, kauss, kast. Mees istus sügavas tugitoolis. Tõmbas jalga sügavad kalossid. Sügav ja soe müts. Paksude seintega sügav linnupesa. Sügavast taskusopist leidis mõned sendid. Vaga vesi, sügav põhi. Kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem. | piltl. Läkitaksin ta kõige sügavamasse põrgusse. Oma sügavaimas sisimas, sügavas südame põhjas ta kahetses oma tegu. Eluraskused on tema hinge jätnud sügavad jäljed. *Ja siis visatakse inimkond jälle aastakümneid tagasi, allapoole, sügavamasse, pimedamasse. F. Tuglas. || hrl. koos vastava arvulise suurusega osutab konkreetsele ulatusele. Kraav on 3 m sügav. Paar meetrit sügav liivaauk. Järv on saare ümber kuni 6 m sügav. Siin on nii sügav, et põhi ei paista. || (mingi ainekihi paksuse, ulatuse kohta). Vesi jões on sügav. Sumasime sügavas lumes. Sügava rähkmullaga põllud. Õues oli sügav pori. *Ja talv oli sügav. Kui astusid teerajalt kõrvale, siis olid põlvini ja üle sellegi sees. E. Krusten. || (liigutuste kohta:) keha normaalasendist kõvasti allapoole suunatud. Sügav kummardus, peanoogutus. Tegi sügava reveransi, kniksu. Keha sügav painutus ette, kõrvale. *Jälle sügav küürutamine, jälle põlvepaitus, ja uus kuue-päeva-peremees poeb [paruni] toast. E. Vilde.
2. eesmisest pinnast v. alast pikalt sisse- v. tahapoole, kaugemale ulatuv. Seinas on sügav nišš. Sügav kapp, riiul. Teatril on sügav lava. Puu tüves on sügav õõs. Rebasepojad pugesid uru sügavamasse soppi. Põllud ulatuvad sügava kiiluna metsade vahele. Jõudsime oma käiguga sügavasse agulisse. Sõja ajal evakueeriti meid sügavasse tagalasse. Sinine ja sügav taevas. Sügava väljaastega samm. Sügav pragu laes. Sügav uure, lõige, sälk. Tõugurikked võivad olla pinnapealsed või sügavad. Sügav dekoltee. Sügava kaelaauguga alussärk. Seeliku sügavad voldid. Seljas, kintsus on sügav haav. Sügav korts kulmude vahel. Vanakese nägu katsid sügavad kortsud. Nägu oli sügavais kortsudes. Sügavad vaod suunurkades. || (suure, laia metsaala kohta). Ümberringi oli sügav mets. Varjati end sügavas metsatihnikus. Sügavas laanekurus oli väike hurtsik. || (suure ulatusega tsükloni kohta). Sügav tsüklon liigub üle Skandinaaviamaade kagusse.
3. (pikkade tugevate hingetõmmete, ohete vms. kohta). Sügav sissehingamine. Kuulab magaja sügavat rahulikku hingamist. Kostsid mehe sügavad hingetõmbed. Tema rinnast tungis sügav ohe. Oli kuulda sügavat köhimist. Tõmbas piibust mõne sügava mahvi. *.. läitja ulatas sigareti mehele, kes hakkas seda sügavate, närviliste sõõmudega mahvima. M. Veetamm.
4. (mitmesuguste tunnetuslike muljete kohta). a. (madala, täidlase, kumeda, kõmiseva hääle v. heli kohta). Mehel oli sügav bassihääl. Räägib sügava häälega. Laulis sügaval kurguhäälel. Laulja sügav bass, bariton, alt. Löömisel annab trumm sügava kumeda hääle. Orelilt kõlasid sügavad akordid. *Õhk lõi kumisema. Näis, nagu oleks isegi vesi värisenud nende [= kirikukellade] sügavast kõmast. A. Kalmus. b. (silmade, pilgu kohta:) väga väljendusrikas, tundeküllane, hingestatud. Jäid meelde tüdruku sügavad sinisilmad. Tal olid nii sügavad kurvad silmad. Suurtes sügavates silmades mängles vallatu pilk. *„Jah, nõnda ta ütles,” vastas Astrid ja ta pilk muutus mõtlikuks ja sügavaks. K. A. Hindrey. c. (värvuste, ka lõhnade kohta:) tugev, küllastatud. Sügavad värvitoonid. Sügavates värvides maalitud pilt. Eha heitis veepinnale sügavat purpurit. Tüdruku nägu kattus sügava punaga. Pargi sügav rohelus. Sügav taevasina. Sügav meeldiv aroom. *.. ninna tungis puukoore sügavat mõrkjat ja vaigust lõhna. V. Krimm (tlk). d. (pimeduse, varjude kohta:) tugev, tume, läbitungimatu, sünge. Metsas valitses sügav öine pimedus. Jõudis koju alles hilisõhtul sügavas pimeduses, sügava pimedusega. Väljas oli sügav videvik. Õhtupoolne tuba oli juba sügavates varjudes. *Tal oli majapidamises iga päev mingi töö käsil. Varavalgest sügava hämarikuni välja. V. Gross.
5. oluline, olulise tähtsusega, märgatav, märkimisväärne. Sügavad muutused majanduses, ühiskondlikus elus. Suhtumises rahvakultuuri on toimunud sügav murrang. Sügavad nihked ainevahetuses, närvitalitluses. Sügavad erinevused vaadetes. Lahkhelid, vastuolud muutusid järjest sügavamaks. Sügavad kontrastid elanike toimetulekus. Tegeleb sügavate filosoofiliste probleemidega. Sel nähtusel on ilmselt sügavamad põhjused. Asjal on sügav mõte sees, pole sügavamat mõtet. Ta ei mõistnud ütluse sügavamat tähendust. Sügav elutõde. Sügava alltekstiga teos. Tema loomingu sügav omapära, originaalsus. Ta on oma tegevusega jätnud teatriajalukku sügava jälje.
6. oma (ajalises) arengus teat. kõrgpunkti saavutanud. Väljas on sügav talv. Septembri teine pool on siin sügav sügis. Oli juba sügav öö ja tänavail liikumist vähe. Keset kõige sügavamat ööd aeti mind üles. See juhtus sügaval öötunnil. Magati sügava keskhommikuni. *Mees oli sügavas keskeas, suurt kasvu .. T. Kallas.
7. väljendab millegi intensiivsust. a. (mingi mõju, mõjustuse kohta:) tugev, võimas, tõhus. Loetud teos avaldas temasse sügavat mõju. Norra maastikud jätsid turistidele kõige sügavama mulje. Etendus jätab sügava mulje. b. (une, teadvuseta oleku, mõtete vm. kohta:) kedagi täielikult vallanud, ümbritsevast täielikult välja lülitanud, raske. Uni oli sügav ja rahulik. Kõik magasid sügavat und, olid sügavas unes. Haige uni on muutunud sügavamaks. Karud on alles sügavas talveunes. Sügav minestus, teadvuse kadu. Ta on nii sügava(i)s mõtte(i)s, et ei märka kedagi. Vanaisa on jäänud sügava(i)sse mõtte(i)sse. Mehed olid nii sügavas vestlushoos, et ei märganud endi ümber toimuvat. Tütarlaps ärkas sügavaist unistusist. Taimedel on talvel sügav puhkeperiood. c. (halva, väga raske olukorra, seisundi kohta). Maad, majandust vapustas sügav kriis. Impeerium on sügava languse seisundis. Elati sügavas viletsuses. *Vanaisa, see hobuseparisnik, sattus lõpuks vangi ja talu vajus sügavatesse võlgadesse .. R. Põder. *.. see sündis kolmsada aastat tagasi, sügaval orjaajal .. H. Saari. d. (rahu, vaikuse vms. seisundi kohta:) suur, häirimatu, rikkumatu, täielik. Majas, ümbruses valitses sügav vaikus. Sügavas vaikuses oli kuulda ainult seinakella tiksumist. *Kõikjal valitses veel sügav pühapäevarahu .. A. Jakobson. *.. valitses maal tükk aega sügav rahu. Näis, nagu oleksid inimesed sõdadest ja taplustest tüdinud. A. Kalmus. e. (tundeist ja nende avaldustest:) südamest, sisimast tulev, tugev, ehtne, tõsine, tõeline. Sügav rõõm, mure, nukrus, kurbus, hingevalu, nördimus. Tunneb sügavat viha, kadedust, meelepaha, pahameelt, kahetsust. Sügav armastus, vihkamine. Neid seob sügav sõprus, kiindumus. Nentis seda sügava heameelega. Sügavaim tänu kõikidele abistajatele. Kõneleb meist sügava poolehoiuga, lugupidamisega, aupaklikkusega. Temas on sügav kaastunne õnnetute vastu. Omaksed on sügavas leinas. Sügavas häbitundes, häbis kahetseti oma tegu. Väljendas oma sügavat rahulolematust. Kuulajad olid sügavas hardumuses. Nuttis sügavas härduses. Lapse silmad olid täis sügavat imestust. Viibis sügavas meeleheites, ahastuses. Langes sügavasse pessimismi, apaatiasse. Sügav hingeline vapustus. Rääkis lastest sügava õrnusega. Loodrisse suhtuti sügava põlgusega. See on minu sügav veendumus. Tema olek tekitas sügavat võõristust. Asi äratas sügavamat huvi. Hurraatati sügavast vaimustusest. Tema häälest kostis sügav erutus. Sügav patriotismitunne. Humanisti sügav ning kõigutamatu usk inimesesse. Pisarad tulid sügavast meeleliigutusest silma. Sügava emotsionaalsusega kirjutatud värsid. Sügavad inimtunded. Sügava tundeeluga inimene.
▷ Liitsõnad: tundesügav.
8. asja, nähtuse olemusse, selle tuumani ulatuv v. tungiv, põhjalik. Sügav haridus. Tal on füüsikast ja keemiast sügavad teadmised. Maletaja sügav teooriatundmine. Nähtuse olemuse sügav mõistmine. Olukorra sügavam uurimine, analüüs selgitas nii mõndagi. Probleemide sügav üksikasjaline käsitlus. Matemaatikas ootaks küll õpetajalt sügavamaid selgitusi. Sügav elutarkus, tõde, elutundmine, arusaam. Sügava sisuga romaan, näidend. Sügav kunstiteos.
▷ Liitsõnad: mõtte|sügav, sisusügav.
9. (inimese olemuse kohta:) rikka sisemaailmaga, sisukas, tuumakas. Sügav kunstnik, poeet, filosoof. Tal on sügav hing, loomus. *Moekirjaniku stsenaarium oli nagu sügav inimene – mida rohkem tuttavaks saad, seda huvitavam on. A. Beekman. *Sügav naine, temas on palju peidus. E. Vetemaa.

toime saama

1. mingit ülesannet v. tegevust tulemuslikult täitma, sellega valmis saama, millegagi hakkama saama. Sai oma tööga hiilgavalt toime. Lapsed saavad juba kõigi koduste töödega kenasti toime. Küllap saaksin minagi peenrakaevamisega toime. Mati sai ülesandega palju rutem toime kui Jaan. Prantsuse keelega ei saa ta hästi toime. Kas naisterahvas saab nii suure ettevõtte juhtimisega toime? Oli palju tegemist, aga kuidagi sain toime. *Peremees pakkus ennast abiks sõudma, aga Villiku arvas, et saab sellega üksi toime. M. Aitsam. || (halva teo kohta:) korda saatma, toime panema. Oli mingi vargusega toime saanud. Sai hullu teoga toime: pani endale nööri kaela. || kokku leppima. Valige aga kaup välja, küll me ka hinnaga toime saame.
2. kellegagi suheldes hakkama saama, toime tulema. Kui ametnikega tahad toime saada, pead oskama neid meelitada. Nooruke õpetaja sai lastega hästi toime. Tüdruk ei saanud hellitatud koeraga kuidagi toime. *Naine viis mu kõrvaarsti juurde, sest kurt ei saa arsti juures üksi toime. J. Jaik.

tuim ‹-a 22› ‹adj›

1. puudutuse vm. füüsilise ärrituse vastu tundetu (v. vähese tundlikkusega). Külmunud ninaots, halvatud kehapool oli täiesti tuim. Liikumatusest, pikaajalisest seismisest on jalad lausa tuimad. Varbad läksid jääkülmas vees tuimaks. Liigutab tuimaks jäänud sõrmi, et veri jälle käima hakkaks. Süst võttis lihase kiiresti tuimaks. Kõige hirmsamgi haav muutub kunagi tuimaks armiks. Leinaja seisis tardunult, tuimana vihma ja külma suhtes. Ühel on närvikava tuimem kui teisel. Olin väsimusest tuim kui ront. *Mõned vanemad hobused, .. kelle nahk oli tuim ohjalõngi ja malakagi vastu, jäid maha. A. Mälk.
2. meeltele nõrgalt mõjuv, mitte tugevat aistingut tekitav. a. (valu vm. negatiivse tundega seoses:) pakitsev, mitte eriti intensiivne, nüri. Tuim valu ristluis, rinnus. Pikapeale muutus kõhuvalu tuimemaks. Hamba tuima tuikamist võis esialgu välja kannatada. Tuim nälg puurib sisikonda. Teda valdas tuim roidumus. Tundis peas tuima raskust. Temas tõusis tuim viha. *Ta ei mänginud [kaarte] mitte tuima tüdimusega nagu tema partner, vaid puhanud värskusega. P. Viiding. b. (toidu kohta:) mahlatu, maitsevaene. Mida vanem rabarber, seda tuimem. Külmutatud kala on võrdlemisi tuim. Turult ostetud loomaliha oli tuim ja puine. Porgandid jäid talve jooksul tuimaks kui saepuru. c. (hääle, heli kohta:) tuhm. Tuima kõlaga klaver. *Tuimade paugatustega lendasid [auto]uksed kinni. L. Metsar (tlk). d. (värvuse v. valguse kohta:) ilmetu, tuhm, ähmane. Maali tuim hall koloriit. Ruumi sisekujundus oli värvilahenduselt tuim. Tuppa hakkas immitsema tuima koiduvalgust. Sügispäikese tuimad kiired.
3. (meelte ja vaimse suutlikkuse kohta:) kehvavõitu, tönts, vilets, raske taibuga. Vanakese kõrvakuulmine on juba üsna tuim. Ränk töö tegi meeled tuimaks. Poiss oli võrdlemisi tuima peaga 'õppimiseks halva mäluga'. Oskab kõige tuimemalegi õpilasele aine selgeks teha. *Peastrehkenduses on Arnold aeglasem, tuimem. M. Traat.
4. loomult võrdlemisi tundetu, vähese innukusega, külm, osavõtmatu, ükskõikne; vaimselt loid, huvi(de)ta, mitte ergas. Hingelt, loomult tuim inimene. Armastuses tuim naine. Peab küll väga tuim olema, kui selline asi ei eruta. Ta on hea õpilane, ainult hirmus tuim: miski ei näi teda huvitavat. Oled sina ka alles tuim tükk! Jäi teiste õnnetuse suhtes väliselt täiesti tuimaks. Valitseja pidas rahvast tuimaks massiks. Aja jooksul muutume ikka tuimemaks ja tölbimaks. Mis muudab särtsaka neiu tuimaks naiseks? Raske saatus on ta südame tuimaks teinud. Sõjamöllus tuimaks kulunud närvid. Hobune seisab liikumatuna ja tuimana kui puutükk. Tuim pilk, vaade, ilme, käepigistus. Tegime pähe tuimad näod, nagu poleks midagi juhtunud. Millest võib nii tuim suhtumine tingitud olla? Talus kõike tuima ükskõiksusega.
5. (üksluisuse tõttu) väheelamuslik, igav, ebahuvitav; väljendusvaene, ilmetu. Viiuli tuim saagimine. Esines uinutavalt tuima kõnega. Peab raamatupidamist tuimaks tööks. Tuli ette tuima tuupimistki. Seekord kujunes kokkutulek eriti tuimaks. Kuulsa pianisti mäng oli täna kuidagi tuim. Miira laseb tööhobuse tuima sörki. Mõni elu või asi, tühipaljas tuim vindumine! Tuim vihmapäev venis lõpuks õhtusse. Kunst pole looduse tuim kopeerimine. Pilt mõjus elutu ja tuimana. Tuim maastik, arhitektuur.
6. halb, jäik, kõva, ebamugav vms. Tuim vikat ei lähe ka käiates paremaks. Ahi oli pärast ülevärvimist märksa tuimemaks 'vähem soojendavaks' jäänud. See riie on tuim ja kange, osta mõni pehmem ja langevam. Magada tuli tuimal lavatsil. Toolid olid istumiseks kuidagi tuimad. Suusarada võib suurest sõitmisest tuimaks muutuda.

udu|signaal
mer halva nähtavuse korral ohutu meresõidu tagamiseks antav helisignaal. Laevade udusignaalid. Udusignaali, udusignaale andma. Ärkas udusignaalide peale. || kõnek vahend selle signaali andmiseks. Seati valmis udusignaal.

umbne ‹-se 2› ‹adj›

1. selline, mis takistab liikumist, pääsu v. kulgu; täis v. kinni olev, läbiulatuva avata. Tuisk ajas kõik teed umbseks. Sumpas umbses 'sügavas' lumes. Umbne 'teisest otsast väljapääsuta' teesopp, jõeharu. Umbne 'majadega ümbritsetud' hoov. Umbne 'sisse- ja väljavooluta; ka: kinni kasvanud' tiik, järv. Põld on ohakaist lausa umbne. Jõuluõhtul on kirik rahvast umbne. Umbsed lõõrid, torud. Umbse 'ilma õõnsuseta' varrega võti. Sünteetika on umbne 'õhku mitteläbilaskev' materjal. Haukas suure tüki õuna ja hakkas siis umbse suuga seletama. Umbse nina tõttu ta ainult nohises. Mandlipõletik ajas kurgu limast umbseks. Üksluine toit tegi kõhu umbseks (kõhukinnisuse kohta). Umbne 'avadeta' sein, torn. Umbne 'ilma mädapeata' paise. Umbne 'kinnises mädapõletikus' sõrm. *Potid-pannid seest [mustusest] umbseks kasvand, pliit nagu roostehunnik. H. Sergo.
2. (õhuvahetuse puudusel) lämmatav, rõhuvana tunduv. a. (ruumi, keskkonna kohta:) õhu- v. hapnikuvaene. Umbne buss, lift. Avatud akendest hoolimata oli majas umbne. Täistuubitud vagunis oli lämmatavalt umbne. Tuba on nii umbne, et kas või lämbu. Umbset keldrit tuulutati suvel põhjalikult. Kohvik oli umbseks suitsetatud. Kalad siin ei ela, tiigivesi on väga umbne. *Ta tunneb, kuidas ahastus vajub üle tema nagu umbne kott, mis hingata ei anna. L. Hainsalu. b. (õhu, ilmastiku vm. kohta:) hingamiseks ebasoodne; sombune. Tuulutamata ruumide umbne õhk. Äikese eel oli õhk umbne ja raske. Juulikuu ilm oli umbne nagu sepikojas. Umbne, niiske ja soe troopikaöö. Saun täitus umbsete aurupilvedega. Bussi umbne kuumus mattis hinge. Hall ja umbne taevas. *Hapuks läinud vesi lehkas jälgilt ja kogu tuba oli täis umbset läppa .. H. Lepik (tlk). c. (hapnikupuudusest tingitud halva enesetunde kohta). Kopsuhaigel oli umbne olla. Mul hakkas talumatult umbne, läksin üleni higiseks. Pea oli õppimisest umbseks läinud, vajas tuulutamist. *Hakkas köhima, nagu tahaks tõestada, et rinnus tõepoolest on umbne, kitsas .. O. Tooming.
3. (tunde kohta:) ängistav, rusuv; seda väljendav. Südant vaevas umbne raev, mida ei saanud kuhugi välja valada. Hinges tärkas vahel umbne aimus, kahtlus, rahutus. Umbsed mõtted painasid eriti öösiti. Isa heitis mulle raske umbse pilgu. *Viha .. oli nüüd muutunud umbseks tusaks ja veel umbsemaks teadmatuseks. R. Janno. || (helide, häälte kohta:) tume, summutatud. Tuppa kostis umbset tänavamüra. „Mis siis ikka,” vastas ta kuidagi umbseks muutunud häälel. *Esimese tardunud vaikuse järel kajas rahvamurrust umbne, lämblik sumin. See oli haavatute oigamine ja surijate viimne ägamine. E. Vilde.
4. piltl (hirmu, suletuse, väljapääsmatuse jne. tõttu) ängistavalt mõjuv. Umbne okupatsiooniaeg. Ärevad ja umbsed küüditamispäevad. Need olid rasked ja umbsed aastad. Elu raudse eesriide taga tundus talle hingematvalt umbsena. Kloostri umbne õhkkond. Ühiskondlik olukord muutus veelgi umbsemaks. Tüli oli seniste sõprade vahel tekitanud umbse vaikuse. Umbne tinahall värvus.
5. rumal, juhm. Volikokku ei valita mingeid umbse peaga mehi. *„Kas see on su umbse aru järjekordne jama?” küsis emm Pupult. L. Vaher. *Kõige esimene, kes aru jälle pähe sai, oli Tiio ise. Teised vahtisid veel .. umbseil silmil üksteise otsa .. L. Koidula.

ussi|seeme
piltl (kellegi v. millegi halva v. vihatava kohta). Külvas mässamise ussiseemet rahva hulka. *.. kaheksateistkümnendal [aastal] topiti mõisnikke elevaatorisse, aga lahti ussiseemnest ei saadud. P. Kuusberg.

vohama ‹37›

1. (liiga) jõudsasti kasvama; lokkama. Aias vohab umbrohi. Peenramaal vohas malts. Kõnniteede ääres vohasid võililled. Pärast vihma hakkas oras, vili vohama. Hästi väetatud juurvili vohab kasvada. Järves lõid vohama vetikad. Niiske metsa all vohavad sõnajalad. Soe sügis on söögiseened vohama pannud. Keldris lõi vohama hallitus. Peenardel vohasid orhideed. Maja taga vohas võsa. Kunagiste külade kohal vohab džungel. Vohav loodus, rohelus. *Pool luhta oli värskes loos, teine vohas alles kõrges tarnas. A. Kalmus. || (juuste ja karvade kohta). Vohav karvakasv, habe. *Mis pani mu pässi villa küll sedamoodi vohama .. A. Raud. || (seoses haiguslike protsessidega:) jõudsalt levima v. paljunema. Vohav sidekude, kasvaja. Vähk tekib siis, kui rakud hakkavad kontrollimatult vohama.
2. (hrl. millegi halva kohta:) rohkesti esinema, lokkama. Linnas vohab kuritegevus, tööpuudus. Ministeeriumis vohas korruptsioon. Ümberringi vohab vägivald. Lühikese ja täpse väljenduse asemel vohab kantseliit. Segastel aegadel hakkavad vohama pseudoteadused. Noores vabariigis vohas tõusiklus. Lavastuses vohab eklektika. Luules vohab epigoonsus. *Tollal vohas Hiiumaal kõiksuguseid usulahke. U. Toomi.
3. ülevoolav, külluslik olema. Kujutlusvõimel on omadus vohada. Vohav fantaasia. Emotsioonid vohavad. *.. [näitleja] optimism oli nii vohav, et see võis märkamatult üle minna kergemeelsuseks. V. Panso.
4. voogama, tulvama. Lained vohavad üle parda. Köögist vohasid talle tuttavad lõhnad vastu. *Viha, valu, häbi ja alandus vohavad kordamööda tuliste laavahoovustena minust üle. H. Rajamaa.

vurhv ‹-i 21› ‹s›
kõnek (klanitud) välimus; olek, laad. Preili on siin vurhvi poolest number üks. Naine oli peenema vurhviga, peenemat vurhvi. Uued kingad andsid vurhvi juurde. Tüdrukuid leidus seal igat vurhvi. Hommikul oli poiss täiesti vurhvist väljas 'korratu, halva välimusega'. Kipud ikka rohkem vanaisa vurhvi võtma. Poiss tahab kangesti täismehe vurhvi 'mõõdu' välja anda. Linnahärra, talutaadi vurhvi vanamees. *Ranitsad olid meil saksa vurhvi – vasikanahksete lakkadega. J. Peegel.

öö|binokkel
binokkel, mida kasut. pimedas v. halva nähtavuse korral, infrapunabinokkel