[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

haljas ‹halja 19› ‹adj›

1. noore rohu värvi roheline, taimeroheline. Haljas rohi, oras, mätas, oks. Haljas aas, küngas, org. Mets oli kevadiselt haljas. Maa, muru läheb päev-päevalt haljamaks. Loomad olid halja rohukamara mullale tallanud. Noored haljad kased. Vili põllul on alles haljas 'valmimata, mitteküps'. *Järsku lõpeb rukis – ees on pehme haljas linaväli kui roheline järv. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: hali|haljas, igi|haljas, kevad|haljas, suve|haljas, vihmahaljas.
2. (hõbedaselt) läikiv, hiilgav (metalli v. metalleseme kohta). Haljas hõbe, teras. Haljas vikat, adratera. Haljas mõõk, oda, tääk. Haljas plekk kiiskas päikese käes. Haljaste nööpidega mundrikuub. Käiasin noa haljaks. Haljaks hõõrutud vasknõud. Üks metallmüntidest oli teistest uuem ja haljam. *Vana põrand naksus tantsijate all ja haljaks kulunud naelapead läikisid vastu valgust. M. Traat. | piltl. *Siis oli mul veel hääl ergem ning hammas haljam, nii mõnigi konkurent peaks seda hästi mäletama. J. Tuulik.
▷ Liitsõnad: hõbe|haljas, terashaljas.
3. kõnek selge, klaar (vee v. muude värvuseta vedelike, eriti viina kohta). Haljas allikavesi, viin, märjuke. Haljas mahl nirises klaasi. Kulistas alla klaasitäie haljast valget. Veeretas haljast pudelit käes. *Kuid ämbris polnud enam supp, vaid haljas, tulisoolane ookeanivesi. H. Sergo. || ‹substantiivselt› valge viin, puskar. Pudel, toop haljast. *Terve laudkond vaatas parajasti pealt, kuidas Oolup kümnetoobisest plaskust vana haljast kruusi vulksutas .. R. Sirge.
4. piltl noor, elukogemusteta, roheline. Sa oled veel liiga noor ja haljas, et elu mõista. Siin oli nii vanu kui haljast noorust. *Välk oli veel haljas nooruk; ammuks see oli, kui tuli põllutöökoolist. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: verihaljas.

haljale oksale jõudma ~ pääsema ~ saama, haljal oksal olema vt oks