[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

Leitud 2 sobivat artiklit.

hale6› ‹s
vaserooste, paatina

hale-da 2› ‹adj

1. (pisarateni) härras, kergesti kurvastav, kaastundlik; kurb. Haleda loomuga inimene. Meel, süda läheb haledaks. Mul hakkas, on sinust hale. Emal hakkas nii hale, et vesi tuli silma. Hale (meel) tuli peale. Seda on hale mõelda, meenutada, vaadata, näha, veelgi haledam ise kaasa teha. Pisut nagu hale on kodunt lahkuda. || kurbust, kahju- v. kaastunnet põhjustav, liigutav; kurbust v. kannatust väljendav. Hale jutt, lugu, raamat. Laste hale saatus. Laulu sõnad olid haledad. Nüüd tuli hale lahkumine. Ta nägu, näoilme, naeratus, muie on hale. Neiu vaatab mehele otsa haledate silmadega. Kostis hale hädaldamine, nutt, nuuksumine. Naise hääl oli üpris hale. Kajakate hale kisa. On kuulda kutsika haledaid niutsatusi.
2. vilets, kehv, haletsemisväärne, armetu. Hale koopia kellestki, millestki. Millegi haledad riismed, jäänused. See on kõige haledam enesekiitus, väljamõeldis, vale. Poissi narriti haledal kombel 'armetult, haletsusväärselt'. Sai haledal moel 'armetult, haletsusväärselt' petta. See on hale lohutus. Ruumid olid haledas seisukorras. *Ma hale narr, kel ausus paheks muutus! J. Kross (tlk).

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur