[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

haav ‹-a 23› ‹s›

1. naha v. limaskesta ning nende aluste kudede mehaaniline vigastus. Suur, lahtine, värske, veritsev haav. Sügav, pindmine haav. Haav on kerge, ohtlik, paranematu, surmav. Haava puhastama, siduma. Haav teeb valu. Ta käed ja jalad olid haavades. Mees suri lahingus saadud haavadesse. Haavas on põletik. Haav mädaneb, on halvaks läinud. Haavast jookseb verd, mäda. Arst kõrvaldas haavast mürsukillu. Haavale tuleb panna steriilne side. Ta ravib kodus oma haavu. Haav on paranenud, kinni kasvanud, armistunud. Koer lakub oma haavu. | piltl. Autoratas on jätnud rohukamarasse inetu haava. || taime välispinna ja selle aluste kudede mehaaniline vigastus. Vaigu saamiseks lõigati mändidesse haavad.
▷ Liitsõnad: killu|haav, kuuli|haav, laske|haav, lõike|haav, lömastus|haav, muljumis|haav, noa|haav, operatsiooni|haav, puremis|haav, pussi|haav, põletus|haav, raie|haav, rebimis|haav, riivamis|haav, söövitus|haav, torkehaav; kõhu|haav, külje|haav, liha|haav, naha|haav, pea|haav, rinnahaav.
2. piltl tugeva hingelise vapustuse, raske elamuse, kahjustuse vm. jälg. Esimese armastuse nurjumine lõi ta hinge, südamesse valusa haava. Pole tarvis vanades haavades urgitseda. Milleks minevikku meenutada ja vanu haavu lahti käristada. Aeg parandab haavad, aga jätab armid.
▷ Liitsõnad: armu|haav, hinge|haav, sõjahaavad.