[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

bibliofiilne ‹-se 2› ‹adj›
bibliofiiliale omane, sellest lähtuv, selle kriteeriume järgiv, bibliofiiliasse kuuluv. Raamatu, trükise bibliofiilne hindamine. J. H. Rosenplänteri bibliofiilsed harrastused. See raamat on muutunud bibliofiilseks harulduseks. Bibliofiilne väljaanne 'erilise kujundusega (mõnikord ka numereeritud) väikeses tiraažis väljaanne'.

deduktsioon ‹-i 21› ‹s›
loog üksiku v. erilise tuletamine üldisest, järeldamine konkreetse üksikjuhu kohta üldise põhjal; ant. induktsioon

enese|armastus

1. endast lugupidamine, hrl. seotud erilise tundlikkusega teiste arvamuse suhtes enda kohta. Teiste vaimustus kõditas ta enesearmastust. Ta enesearmastus oli puudutatud. Seda ta enesearmastus ei luba.
2. iseenda huvide esiplaanile seadmine, egoism. Kalk, hoolimatu, laiutav enesearmastus.

eri|kujuline
erilise v. spetsiaalse kujuga; erinev. Erikujulised sepistatud uksehinged. Nääriks küpsetati erikujulist leiba. Erikujulised (ümmargused, kolmnurksed, rombilised) võileivad, koogid.

läbi hammaste, hammaste vahelt
vihaselt, raevu maha surudes, erilise rõhuga (rääkima, ütlema). *„Ah nii arvad sina,” venitas Sass läbi hammaste, nagu läheks tal kõnelemine äkki raskeks. A. H. Tammsaare.

hõõg|sukk
tehn erilise seguga immutatud kotikesekujuline kõrgel temperatuuril heledat valgust kiirgav keha, näit. gaasilambis

iidol ‹-i, -it 2› ‹s›

1. puuslik, ebajumalakuju. Paganlikud, idamaised iidolid.
2. erilise austamise v. jumaldamise objekt, ebajumal. *Mis teadsid nad, et ma poeg Hansus oma iidolit olin näinud.. K. A. Hindrey.

induktsioon ‹-i 21› ‹s›

1. loog üksiku v. erilise põhjal üldise järeldamine. Täielik, mittetäielik induktsioon.
2. el elektriline v. magnetiline mõju teatava vahemaa taha (otsese kontaktita). Elektromagnetiline, magnetiline, vastastikune induktsioon.
▷ Liitsõnad: eneseinduktsioon.
3. füsiol erutuse ja pidurduse vastastikune (teineteist toetav) toime närvisüsteemis

indutseerima ‹42›

1. loog üksiku v. erilise põhjal üldist tuletama, üksikjuhtumite põhjal üldise kohta järeldama
2. el induktsiooni teel tekitama. Indutseeritud pinge, elektromotoorjõud.

kalestama ‹37›

1. kaledaks (hrl. 3. täh.) tegema. Sõda oma koledustega on kalestanud tema hinge, südame. Argimured polnud naist kalestanud.
2. tehn erilise töötlemisega metalli v. sulami tugevust ja kõvadust suurendama ning ühtlasi plastsust ja sitkust vähendama. Kalestatud teras.

kangelas|linn
nõuk NSV Liidu Suures Isamaasõjas erilise kangelaslikkusega silma paistnud linnale antud aunimetus

kardiograafia ‹1› ‹s›
med südametegevuse graafiline registreerimine erilise aparaadi abil
▷ Liitsõnad: elektrokardiograafia.

kaste|kann [-u]
toruga (ja hrl. selle otsas oleva erilise sõelaga) kann taimede kastmiseks, kastmiskann. Kastekannuga, kastekannust kastma. Valab kastekannust lilledele vett. Kandis kastekannuga kapsataimedele vett.

ega ~ või kedagi
(erilise tähenduseta, üksnes rõhutab eelnevat väidet). See pole jutt ega kedagi. *.. ikkagi seisab Vargamäe Eespere piim hea, ei hakka venima ega kedagi. A. H. Tammsaare. *„Nüüd sooja ajaga uudist või kedagi,” venitan mina. H. Sergo.

keteldama ‹37›
tekst kootud eseme silmuseid erilise õmblusega ühendama

kiirlõike|teras
tehn erilise struktuuriga kõrglegeeritud teras metallilõikeriistade valmistamiseks

kingston ‹-i, -it 2› ‹s›
mer erilise klapiga ava laeva veealuses osas vee võtmiseks

kombe|täide
ilma erilise sisuta, niisama moepärast tegutsemine, ütlemine vms., kombetäitmine. See oli pigemini kombetäide kui tõeline abistamine. Ka mind kutsuti lõunalauda, kuid see oli öeldud rohkem kombetäiteks.

kopeer|paber
ühelt küljelt erilise värvikihiga kaetud õhuke paber ärakirjade valmistamiseks. Sinine, must kopeerpaber. Läbi kopeerpaberi, kopeerpaberi abil kirjutatud tekst.

korv|pudel
hrl. (suurem) erilise korviga ümbritsetud pudel (näit. veini, kemikaalide, arstimite hoidmiseks)

kõhu|tüüfus
med erilise bakteri tekitatud äge soolenakkus, mis võib kulgeda ka taudina. Kõhutüüfusse haigestuma, nakatuma, surema. Põdesin kõhutüüfust.

poole ~ ühe ~ teise kõrvaga kuulama, poole ~ ühe ~ teise kõrvaga kuulma
ilma erilise tähelepanuta, möödaminnes, muuseas, vaevu v. kõrvalt kuulama; juhuslikult, juhtumisi, muuseas, kõrvalseisjana, asjast mittehuvitatud isikuna kuulma. Ta oli kogu aeg ühe, teise kõrvaga kuulanud naaberlaua mehi. Kõnelejat kuulati viisakusest, poole kõrvaga. Ma olin sellest ühe kõrvaga juba varemalt kuulnud. Tahaksin poole kõrvagagi kuulda, mida nad otsustavad.

luule ‹18› ‹s›

1. värsskõne, seotud kõne, teksti erilise liigendusega, rütmil rajaneva struktuuriga sõnakunst, poeesia; (mõnikord ka:) lüürika. Vabavärsiline, klassikaline, modernistlik, modernne luule. Eepiline ehk jutustav luule. Paljud inimesed ei mõista, armasta, loe luulet. Juhan Liivi, Marie Underi luule.
▷ Liitsõnad: aja|luule, antiik|luule, armastus|luule, isamaa|luule, isiku|luule, juhu|luule, karjuse|luule, kodaniku|luule, kodu|luule, kunst|luule, laste|luule, lembe|luule, loodus|luule, murde|luule, mõtte|luule, nüüdis|luule, rahva|luule, rüütli|luule, tunde|luule, tõlke|luule, tähtpäeva|luule, värssluule.
2. piltl (salapärane) võlu, romantika, hingestatud tunnetus. Metsade, kõnnumaa, looduse luule. *.. kõlavaid sõnu võib koguda, aga luule, elu muinasjutt põgeneb pakku. A. H. Tammsaare. *Armastus sääl ehtis elu – / oli vaikne, püha luule / vaikses, lihtsas eesti talus. A. Haava.
3. piltl fantaasia(looming), väljamõeldis; pettus, vale. Kes teab, mis siin on tõsi, mis luule. *Nõnda kogunes tõetera ümber paks kord luulet .. E. Vilde. *Jutt vangimaja põlemisest oli luule – kellegi ahnuri või ulaka väljamõeldis .. R. Sirge.

(nii) et maa must
(kirumise vms. erilise ägeduse kohta). Mehed vannuvad, sajatavad, kiruvad nii et maa must. *Nojah, pikk möirgab vihast, et maa must, ja tõstab uuesti noa. V. Pant.

madeira ‹6› ‹s›
erilise laagerdusega valmistatud kange suhkruvaene vein. Pudel madeirat.

maniakaalne ‹-se 2› ‹adj›
med maaniaga seotud, hulluslik; maania all kannatav, hullumeelne. Maniakaalne seisund, sündroom med seisund, mida iseloomustavad haiguslikult kõrgenenud meeleolu ning enesetunne, kiirenenud ja hüplev sihipäratu mõtlemine, normaalsest elavamad liigutused ja suurem tegutsemistung. Maniakaalne rahutus, suurusluul. Lausa maniakaalne puhtusearmastus. Pürgis eesmärgile maniakaalse 'erilise, äärmusliku' visadusega.

ega midagi
(erilise tähenduseta, üksnes rõhutab eelnevat väidet). Ei olnud meil tüli ega midagi. Ei pandud palka juurde ega midagi. See pole jutt ega midagi. *Kella üheteistkümne ajal polnud veel koosolekut ega midagi. O. Anton.

mutt|ader
põll
1. kerge kahehõlmaline aia- ja põllutööriist vagude sisse- ja lahtiajamiseks ning taimeridade muldamiseks
2. erilise maa all liikuva osaga riist õõsdreenide tegemiseks

naasama ‹adv›
kõnek niisama. a. ilma erilise põhjuseta, muuseas. Ta ei mõelnud sellega midagi, ajab naasama lora. Kõndisin naasama metsa all ringi. Või sa, noor inimene, naasama seista kärsid! Lihtsalt naasama, igavuse pärast hakkasin kuduma. b. sama. Sajab naasama kõvasti kui enne. c. samuti. Loom tunneb valu naasama kui inimenegi. Võta kindad naasama, ma raha ei tahagi.

niisama ‹adv›

1. ilma erilise põhjuse, tagamõtte v. eesmärgita, muidu; muuseas; ilma erilise otstarbeta. Ma niisama (jutujätkuks) mainisin, küsisin. See oli niisama suusoojaks öeldud. Lobiseti niisama tühja-tähja. Hulgub niisama ringi, tööd ei viitsi teha. Tee midagi, ära istu niisama. Oota ja vahi siin niisama, asja ees, teist taga. Ega ta niisama tulnud, tal oli asja ka. Auto seisab niisama, keegi temaga ei sõida. Võta spinning endale, mis ta niisama vedeleb. Ega naisevõtt ole niisama 'lihtne, keerukuseta' asi. *Ega see kõik niisama pole, et võtad ohjad pihku ja aidaa. E. Rängel. || midagi erilist ette võtmata v. muutmata. Ei kutsunud arsti, ei võtnud mingit rohtu, valuhoog läks niisama mööda. Kas kaevata kohtusse või jätta niisama? Seda asja ma niisama ei jäta! Heitis niisama koos riiete ja kingadega pikali. Ära pane lampi põlema, näeb niisamagi. Elas mehega niisama, registreerimata. *Niiskevõitu heina ei tohi niisama küüni panna. Ta rikneks, läheks kopitama .. H. Kiik. || vastutasuta. Võta niisama, sinu käest ma raha ei tahagi. *Niisama ei saa midagi, tappagi ei saa enam ilma eest. M. Traat.
2. (võrdlustes:) sama. Poeg on tal niisama pikk ja sihvakas kui ta ise. Tervis on tal niisama vilets kui minulgi. Midagi ei selgunud, olen niisama tark kui ennegi. Vihm lakkas niisama järsku, nagu oli alanudki. Tean sellest niisama vähe kui teisedki. Neil on 3 hobust ja niisama palju lehmi. Kutsikas oli niisama pikk kui lai. *„Jah, siin on ilus!” vastan niisama tasa. O. Luts. || (võrdluseta:) nii. Sellest loost sa niisama lihtsalt välja ei rabele. Niisama paljukest see masin vastu pidaski. *„Siis niisama kaugele saimegi!” sosistasid mehed .. H. Sergo.
3. samuti. Kui teised jõuavad, siis jõuan mina niisama. Käed on väsinud, jalad niisama. Jaanipäevast hakkas sadama, niisama nagu möödunudki aastal. Ta ei näe looduse ilu, niisama ei kuule ta linnulaulu. Ta õpetused ajavad naerma niisama kui anekdoodid. Lapsed – üks niisama kui teine – kartsid pimedasse tuppa minna. *.. on ta ju ise niisama üks küsija, otsija elus. M. Under. *Ta leidis uue laskmisviisi, niisama, nagu ta uue palumisviisi oli leidnud. O. Luts.

nõela|kinnas
etn erilise nõelaga punutud ning viltjaks vanutatud kinnas. Silmkoetehnika on suhteliselt noor, varem valmistati nõelakindaid.

oma ‹illat -sse 8›
I. ‹pron›
1. ‹hrl. käändumata esineb possessiivse atribuudina objekti, adverbiaali v. atribuudi ees› viitab sama lause (elusale) subjektile; näitab, et põhisõnaga tähistatud asi, olend v. nähtus kuulub tegevuse subjektile. Ta peseb oma pead, nägu. Söö oma kõht täis! Talitse oma suud! Laulja peab oma häält hoidma. Oma südames oli ta sellega nõus. Laps tegi oma näpule haiget. Ta külastas oma sugulasi. Isa oma pojaga. Ema armastus oma laste vastu. Tal on mure oma lapse pärast. Oma sõpru ja vaenlasi ei unustata niipea. Ta on oma 65 eluaasta kohta väga reibas. Ta on oma elu hästi elanud. Siin leidis ta oma surma. Tema oma jonni ei jäta. Ta saavutas oma eesmärgi. Tihased laulavad oma kevadelaulu. Ta ei seisa oma ülesannete kõrgusel. Lapsed tegid oma tegemisi. Ta on praegu oma parimas eas. Ja mina oma lihtsameelsuses uskusin teda. Mineja paistis kogu oma pikkuses. Ta on oma erialal väga tubli. Oma õnnetuseks oli ta liiga vara kohale jõudnud. Ta on oma eluga, tööga rahul. Ta tüütas meid oma alatise virisemisega. Ära kelgi oma tarkusega! Mine metsa oma jutuga! Tal on tulnud oma elus palju vaeva näha. Nooruses ei anta endale sageli oma tegudest aru. Võta oma kott! Ta ehitas oma maja metsa äärde. Näidend oli kaotanud oma aktuaalsuse. Müra saavutas oma suurima tugevuse. Väikelinn elab oma harilikku elu. Laul võttis kuulajad oma võimusesse. Öö astus oma õigustesse. Laev seisab oma täies ilus. Jutt mõjub oma lühidusega. Meri oma võimsusega hirmutas meid. Igaüks on ise oma õnne sepp. || ‹käänduvana› van. Oma(st) arust 'enese arvates' pole ma talle halvasti ütelnud. *Andres oli siis omad suured nutud väljal kivi ääres nutnud.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: iseoma.
2. hrl. koos genitiivatribuudiga viitab substantiivi kordamist vältides asjale, olendile v. nähtusele, mis kuulub kellelegi v. millelegi v. pärineb kelleltki v. kuskilt. a. (kõne all on mitu isikut v. asja). Peetri nägu on mustem kui Jaani oma. Minu lapsed on sinu omadega tülis. Rooside lõhn segunes jasmiinide omaga. Teiste tegelaste nimede hulgas oli ka tema oma. Siinsed olud pole meie omadega võrreldavad. Söödi lambaliha, vähem sea ja looma oma. Kingadest oli müügil Austria omi. Tema kott oli tühjaks söödud, aga minu omast polnud võetud. Eelistab kodutoitu söökla omale. Püüdis kätt poisi omast vabastada. Tema pilk kohtus minu omaga. *.. Nurme armastusluule erineb Underi omast täielikult. P. Viiding. b. (kõne all on üks isik v. asi). Raamat on poisi oma. Allkiri oli täiesti tema oma. Käekiri osutus süüaluse omaks. *Silmad oli Anupeetri Teele omad. H. Sergo. *Kahest koolimaja korstnast suitseb üks – elukorteri oma. M. Traat.
3. esineb verbi käänduva laiendina refleksiivpronoomeni enese v. enda asemel. Ta ostab omale kingad. Ema võttis lapse omale sülle. Tahtis tüdrukut omale naiseks. Ta kiskus omal mütsi peast. Võta see asi oma peale. Ta vaatas oma ümber. Peremees võttis juhtimise oma kätte. Tal on küüned oma poole. Täna on neil korter oma päralt. *No kuidas siis teie oma pool elate? Juh. Liiv.
4. esineb noomeni käänduva laiendina determinatiivpronoomeni ise asemel. See on su oma süü. Mine sina, mul omal pole aega. Ka talle omale meeldis see pilt rohkem. Need on ta oma korjatud marjad. Oma teada, oma arvates on tal õigus.
II. ‹adj›
1. väga tuttav, omane, millegi poolest lähedane. Siin on kõik nii koduselt oma. Ta on mulle läbi ja läbi oma. Olin talus juba täiesti oma inimene. Uudissõnad said ruttu omaks. Ikka rohkem said abikaasad teineteisele omaks. Need kingad on algusest peale omad 'mugavad nagu kaua kantud'. *Marie oskas ruttu omaks inimeseks saada. L. Vaher. *Maasi kui omam liikus ees. E. Tennov. || samasse perekonda vm. kitsasse kollektiivi kuuluv. Peale oma inimeste olid ka mõned tuttavad. Sünnipäeval olid ainult omad inimesed, võõraid ei kutsutud. Töö sai tehtud omade inimestega. Kes seal on, kas oma või võõras? Omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad. || usaldusväärne, omasugune, vandeseltslaslik. Juhataja on meil oma semu. Võite julgelt rääkida, siin on kõik omad poisid. Vallavanem pidas teda omaks meheks. || kohalik, kodune. Armastab kasutada võõrsõnade asemel oma sõnu. Oma kandi, nurga inimene. Need pole importtooted, vaid omad. Ükski prohvet pole kuulus omal maal.
2. mingi teatud, teistest erinev, (kellelegi v. millelegi) vastav, iseloomulik, kohane. Oma võlu on selleski muusikas. Igal mängul on omad seadused. See on omas laadis huvitav töö. Lapsed rääkisid igaüks omas pudikeeles. Iga asi tuleb omal ajal. Igaüks lõbutses omal kombel, omal viisil. Oma näoga elamurajoon. Igal plaanil olid omad puudused. Kumbki ajab oma joru, joont. Mõte käib omi radu. Küll ta ükskord omad vitsad kätte saab. Trükikojas on palju oma ala meistreid. Ta saavutas oma kaalus esikoha. Las iga kingsepp jääda oma liistude juurde. Igal linnul oma laul. Igal oinal oma mihklipäev.
3. isiklik, kellelegi kuuluv. See on tema esimene oma raha. Oma elamine on tema jaoks kõige tähtsam. Kas sul oma arvamust polegi? Peeter oli ju ta oma poeg, mitte võõras. Jutusta oma sõnadega! Vangide hulgas oli ka oma riietes mehi. Kõik on tal laenatud, miski pole päris oma. Laps ei oska veel vahet teha, mis oma, mis võõras. Too mees meeldis talle rohkem kui oma mees. Oma asi! Seened on parimad nende omas mahlas. Maksis kahju omast taskust välja. Tegi seda omast heast tahtmisest. Ta sõidab omal kulul, omal algatusel, omal riisikol. Haige liigub juba omal jalal. Mõtle oma peaga! Seda tahaks oma silmaga näha, oma kõrvaga kuulda, oma käega katsuda. On viletsust omal nahal tunda saanud. Lahkus töölt omal soovil. Ta sõi omas leivas, omalt laualt, oma toitu. Tal on omad asjad ajada. Üht talledest võid omaks pidada. Omad vitsad peksavad. Oma tuba, oma luba. Oma särk on ihule kõige lähemal. Oma ase, pehme ase. Parem ikka oma sitsisärk kui laenatud siidisärk. *Aga piibupops, tubakatops ja naisenops – need olgu omad! H. Raudsepp. *Õigus omal maalapil seista ja end peremehena tunda oli isal täielikult. R. Sirge. | omalt poolt enda nimel, isikliku panusena; vahel rõhutavalt-vastandavalt ilma erilise tähenduseta. Tüdruk viskas ka omalt poolt oksakese tulle. Ta tegi omalt poolt kaks ettepanekut. Ta ei julgenud omalt poolt midagi öelda. Peeter omalt poolt ei saanud millestki aru.
III. ‹s›
1. keegi v. miski kellelegi kuuluv. a. omand, vara vms. Omast ilma jääma. Oma taga nõudma. Meile pole laenu vaja, meie ajame omaga läbi, tuleme omadega välja. Tema on alati omast kümne küünega kinni hoidnud. Mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma. Tema teise oma ei puutu. Võta ja hoia kui oma. Mis hammaste taga, on oma. b. oma seisukoht, arvamus, tahtmine v. nõudmine. Öelgu teised mis tahes, tema oma ei jäta, ajab ikka oma. Tema juba omast ei tagane. Mõlemad jäid oma juurde (kindlaks). Mina räägin oma, nemad raiuvad oma. Ta oli oma saanud ja läks rahunenult koju. c. oma osa. Lähme sööma, kõht nõuab oma. Väsimus nõudis oma, nii et laps jäi mängu juurde magama. *Peale seda pidi armastusele tulema vaheaeg, sest elu nõudis oma. A. H. Tammsaare. *Rohke töö ja mitmesugused mured tegid oma. Lauluisa tervis halvenes.. A. Ivask. d. ‹pl.› toimingud, tööd, asjad. Väike etleja läks omadega sassi, viltu, rappa. Kui oled omadega valmis, hakkame minema. Oleme omadega jälle jännis, jännist väljas. On osanud alati omadega puhtalt välja tulla. *.. [poisid] pidid ise omadega hakkama saama. A. Alas (tlk).
2. ‹koos possessiivse genitiivatribuudiga›. a. ‹pl.› mingisse kollektiivi kuuluvad inimesed. Raja, Kõrboja omad. Uhe omad käisid meil. Kas sa Tuule omi tunned? Naabri omad läksid juba heinale. Sepa omad on möldri omadega tülis. Meie omad on kõik pulmas. Vabriku omadel on täna pidu. „Kalevi” omad võitsid. b. ‹sg.› mingi kollektiivi liige (hrl. peremehe v. abikaasa kohta). Raja oma hakkab uut maja ehitama. Liine omal on kuldsed käed. *Meie oma ütleb teravusi teie omale ja teie oma jälle meie omale .. M. Mõtslane.
3. ‹pl., ilma possessiivse genitiivatribuudita›. a. sama kollektiivi liikmed; omaksed, mõtte-, aatekaaslased; ant. võõrad. Omadega ei maksa tülli minna. Omade peale koer ei haugu. Omade asi, küll lepivad ära. Terve klass tuli omadele pöialt hoidma. Hea on vahel omadega mõtteid vahetada. *Võik hirnub. Kaugelt vastus kajab. / Näe, omi igatseb ka loom! D. Vaarandi. b. samal poolel või(s)tlevad inimesed; ant. vaenlased, vastased. Luuraja jõudis läbi rindejoone omade juurde. Varumängijad ergutasid omasid.

peegel|vaatlus
med vaatlus erilise peegli abil

peen|töö
erilise viimistlusega kunstipärane töö, ka selle tulemus. *.. ainult vaadata, mis maja see on, kui haruldane peentöö on tema pitsilised aknapiirlauad.. O. Jõgi (tlk).

peibutama ‹37›
(kuhugi v. midagi tegema) meelitama; ligi tõmbama, ahvatlema. Ära usu seda poissi, peibutab niisama! Tüdruk peibutab poissi, oskas poisi ära peibutada. Rahvast peibutati lubadustega. Kaupmeestel on nõkse, kuidas ostjaid ligi peibutada. Lambivalgus peibutab ööliblikaid ligi. Virvatuled peibutasid teelise sohu. Sinavad mäed peibutavad salapäraga. Kuulsus teda ei peibuta. Laskis end petlikest lootustest peibutada. Peibutav kaugus. Peibutavad tulevikuvõimalused. *Ei saa salata, et Viirsaare juurde tööle pääsemine oli mullegi peibutavana tundunud. A. Biin. || loomi, linde v. kalu ligi (näit. laskekaugusele, püügikohale) meelitama. Kütt peibutas erilise vilega kitsi, põtru. Peibutab linnulaulu matkimisega linde. Peibutas kalu söödaga, ussikarbi mullaga. || zool liigikaaslast v. teist liiki isendit erilise käitumise, signaalide, lõhna vms. abil ligi meelitama

pidulik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. peoga, pidustustega, erilise peotundega seotud ning selle juurde kuuluvat tõsidust, ülevust, hardust vms. sisaldav, väljendav, äratav v. sisendav. Pidulik koosolek, rongkäik, protsessioon, jumalateenistus. Kuulsa teadlase auks korraldati pidulikke vastuvõtte. Pidulik lõunasöök. Võistluste pidulik lõpetamine. Näituse pidulik avamine. Tunnistuste pidulik kätteandmine. Kõige pidulikum hetk, sündmus minu elus. Pidulik toiming: uue hoone sisseõnnistamine. Küünlad süüdati ainult pidulikel juhtudel. Saali täitis pidulik rahvahulk. Pidulikud orkestrihelid, tervitussõnad. Saalis valitses pidulik meeleolu. Pöördus tõsisel, pidulikul ilmel kokkutulnute poole. Mees on piduliku näoga, astus piduliku sammuga. Asta tundus täna kuidagi pidulik. Lühtrite pidulik sära. Püüdis oma väikest tuba külaliste vastuvõtuks natuke pidulikumaks muuta. *Täna on laevas kõik pidulik. Surume üksteisel kätt, soovime häid pühi. J. Smuul.
2. peole kohane, vastav, sobiv, pidupäeval kasutatav (hrl. vastandina argipäevasele). Pidulik riietus, kleit, ülikond, koolivorm. Valge pidulik põll, krae. Pidulikud kingad. Pidulik soeng. Brokaat on äärmiselt pidulik materjal. *Külla minnes tavatsen ikka mõne õie kaasa võtta, kord igapäevasema, kord pidulikuma.. L. Hainsalu.
3. austust äratav, võimast muljet jättev. Mõisa barokkstiilis peahoone mõjub väga pidulikuna. Albumi, teoste sarja pidulik kujundus. Vanaaegsed pidulikud õlimaalid.

pigistama ‹37›

1. kinni haarates v. vajutades, pitsitades tugevat survet avaldama, suruma, muljuma, litsuma. Pigistab mu käsivart, mind käsivarrest. Vastane pigistas kahe käega mehe kõri, meest kõrist. Pigistas nii, et sõrmenukid olid valged. Pigistas hüvastijätuks, teretusel, tänades minu kätt. Ema pigistab lapse vastu rinda. Poiss pigistas tüdruku enese vastu. Nad pigistasid ja kallistasid teineteist. Pigistas mind nii, et mul jäi hing kinni. Pigista mu kaelasooni. Pigistas kivi tugevamini pihku. Pigistas marjad läbi sõela. Pigistab juuksed kuivaks, käsnast vee välja. Tühjaks pigistatud sidrun. Pigistab tuubist pastat. Hakkas endal vistrikke pigistama. Midagi katki, lõhki, puruks pigistama. Kägarasse, nutsakusse pigistatud paber. Pigistasin käe(d) rusikasse. Pigistas suu kitsaks triibuks, silmad hindavalt pilukile. Pigistab lõuapärad vastamisi. Mees pigistas monokli silma. Pigistas näo käte vahele, raamatu kaenla alla. Mehe sõrmed pigistasid kramplikult lauaserva. Pirnid olid tee peal pigistada saanud. Lapsed said inimmurrus tublisti pigistada. *.. sageli pigistasid [naised] pea vastu pead ja siis käis kõrvast kõrva väle sosin.. A. Gailit. | piltl. Tal ei olnud enam jõudu vastu puigelda: pettumus oli ta tühjaks pigistanud. Värsket annet ei saa tardunud kaanonite raamidesse pigistada. *Hallitanud kongimüürid pigistasid, muljusid hinge. P. Kuusberg. || piltl ahistama, vaevama, piinama (hingeliste elamuste v. orgaaniliste aistingute kohta). Südant pigistas valu, hirm, äng, õudne mõte. Ängistus pigistas kõri. Pigistav valu, tunne südames. Tunneb pigistavat nälga. Külm pigistab varbaid. Kramp pigistab sääremarja. *Ei ta jäänud osavõtmatuks, kui mure kedagi pigistas.. L. Promet. | ‹impers.› Pigistab südames, kõris, meelekohtades. Oli nii hale, et rinnus hakkas pigistama. Südant pigistas iseäralikult.
2. (jalanõude, riietusesemete vms. kohta:) liiga tihedalt keha ümbritsema, liiga kitsas v. väike olema. Saabas, särgikaelus, vöö, müts pigistab. Vasak king pigistab ninast. Pintsak pigistab õlgadest. Uued säärikud pigistasid natuke. Mugavad rõivad ei pigista kusagilt. Kui pigistab, siis lasen sidet lõdvemale.
3. hrl. millegi saamiseks v. saavutamiseks survet avaldama; kellegi elu raskeks tegema. Niikaua pigistasid, kuni tuli lahkumisavaldus kirjutada. Talumehi pigistati maksudega. Liiakasuvõtjad, võlausaldajad hakkasid üha hullemini pigistama. Vanaperemeest pinniti ja pigistati metsas redutavate poegade pärast. Kuidas ka mehi ei pigistatud, ülestunnistust nad kätte ei saanud. Kõige rohkem pigistati eraettevõtjaid, väikeettevõtteid. *Nõuan Maxilt rohkem raha. Ta on koi, täielik koi, aga tean, kuidas teda pigistada. M. Metsanurk. || piltl vaevama, kannatusi valmistama. Nälg hakkas mehi pigistama. Tööpuudus pigistas kehvemaid. Elu pigistab neid igast kandist.
4. millegi arvel kokku hoidma v. kelleltki (hrl. vastava isiku kokkuhoiu arvel) hankima. Pigistame kõhu kõrvalt ja ostame televiisori. Ema pigistas, kust sai, et tütar võiks muretult õppida. Pisukesest toidurahast pidi pigistama veel ka riiete jaoks. Viissada krooni on mul koos, teist niisama palju saab kodunt, kodustelt pigistada. *.. põllutööministeerium ei jätvat kasutamata juhust, kus rikkalt pursuilt vabariigi kassa kasuks natuke pigistada saab. R. Roht. | piltl. Ehk pigistad minu jaoks mõne minuti?
5. pingutusega midagi tegema. a. surutult, erilise rõhuga v. otsekui vastu tahtmist lausuma. „Olgu!” pigistas ta läbi hammaste. „Isa on surnud,” pigistas poiss kähinal kurgupõhjast. Vanamees pigistab hammaste vahelt paar vandesõna. Pigistas tagasihoidliku vabanduse üle huulte. *„On see õige, mis sa räägid?” pigistas Toomas. J. Mändmets. b. pingutades, kuidagimoodi, raskustega esile tooma. Naeru pigistama '(sunnitult) naerma'. Pigistas virila naeratuse huulile. Pigistas silmist isegi paar pisarat. Pigistas finišisirgel endast, masinast, hobusest viimase. Ta on vähese jutuga, iga sõna lausa pigista tal suust. Niisuguses situatsioonis ei pigista ma ühtki häälitsust oma kurgust.
6. kõnek jooma, rüüpama (alkoholi pruukimise kohta) v. sööma. Ulatas kaaslasele klaasi viinaga: „Pigista, Juhan!” Süüa veel on, pigista, poiss! *Viin on küll kõva, soome piiritus. Vee võtab silma, kui suutäie pigistad. A. Mägi.

pühalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
erilise usulise tundega seotud, pühadust sisendav; hardust, aukartust, tõsidust, ülevust vms. sisaldav, väljendav v. äratav. Hingedeaeg on harras ja pühalik aeg. Pühalik talitus, toiming. Kirikuliste pühalik laul. Kirikukellade pühalik kõla. Loeb pühaliku häälega piiblit ette. Munkade näod olid äraseletatult pühalikud. Neiu oli andnud pühaliku tõotuse kloostrisse minna. Talvepäeva pühalik vaikus, rahu. Pühalik tunne, hardus, tõsidus. Olime kõik pühalikus meeleolus. Kalamehed olid võrke lastes tõsised, peaaegu pühalikud. Läheneb pühalik silmapilk – suur teekond algab. Kõige pühalikum osa aktusest oli hümni laulmine. *.. jälle maadlen piiblilugudega ja salmidega, isegi unes näen ainult pühalikke asju. O. Luts.

raadio|peilingaator
erilise antenniga raadiovastuvõtja, mille abil määratakse raadiolainete saabumise suund. Laev on varustatud raadiopeilingaatoriga.

rahvus|park [-pargi]
suur riiklik kaitseala, kus on erilise väärtusega loodusobjekte, mõnel pool ka ajaloo- ja kultuuripärandit. Lahemaa rahvuspark. Yellowstone'i rahvuspark USA-s. Rahvusparki looma, rajama.

retort ‹-tordi 21› ‹s›
keem erilise kujuga klaas- v. metallnõu kuumutamiseks; tehn utmisnõu. Labori retordid. Retordid põlevkivi utmiseks.

samuti ‹adv›

1. samal viisil, samamoodi. Ma arvan täpselt samuti kui sina. Ma oleksin toiminud just samuti. Küllap ta otsustab täna samuti nagu eile. Pealtnäha elas ta samuti nagu teisedki inimesed. Taevas oli suviselt sinine, samuti jõgi. Direktor oli nõudlik, tema asetäitja samuti. Ta käed valutasid, samuti ka jalad. See seaduse paragrahv kehtib meie kohta samuti. Siin räägitakse küll pealinnast, aga eks meil ole need asjad samuti. Ruunikalendrid, samuti kui ruunikirjad, levisid kõige enam Skandinaavias. *„Andreas,” vastas ta. „Aga mis sinu nimi on?” – „Andreas samuti.” B. Kangro.
▷ Liitsõnad: nii|samuti, nõndasamuti.
2. kellelegi v. millelegi lisaks, peale selle; ka. Võta pluus ära, ja särk samuti! Kõnelejale esitati rohkesti küsimusi, samuti oli rohkesti sõnavõtte. Vendi tal polnud, õdesid samuti mitte. Märt oli samuti meie kamba poiss. Sina tule samuti kaasa! Kui teised lähevad, siis mina samuti. Meie sõidame samuti homme Tallinna. *Samal ajal piirasid ordurüütlid tagajärjetult Tartut, rüüstasid selle ümbrust ning samuti Järvat. A. Vassar.
3. niisama, ilma erilise eesmärgita. *Võtke kaasa püss. Seisab samuti varnas. Ehk tabate merelt tüki liha. A. Mälk. *Või asja ka veel [tulla] ... sõitsin samuti vaatama. A. Gailit.
▷ Liitsõnad: niisamuti.

sanitaar|koer
varasematel aegadel erilise dressuuriga koer lahinguväljal haavatute ülesotsimiseks

signaal|kujund
mer erilise kujuga ese (näit. kera, korv, koonus, rist) signaliseerimiseks

super|mees
erilise kehalise v. vaimse jõuga mees

süldi|bänd
kõnek rahvapärast lihtsat ja erilise sisuta muusikat mängiv bänd. Külapidu kohaliku süldibändiga.

tähendus|luul
med luul, mida iseloomustab sündmustes erilise peidetud tähenduslikkuse ja ennete leidmine

valgus|meri
piltl (erilise valgusrohkuse kohta). Kogu loodus upub kevadisse valgusmerre. *Väinal oli kaks kaluripaati, mida polnud helklevas valgusmeres peaaegu nähagi .. A. Alas (tlk).

vigur|makaron
erilise kujuga makarontoode

volovan ‹-i, -i 10› ‹s›
kok erilise kujuga lahtine lehttaignapirukas. Külma, kuuma täidisega volovanid.