[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

era|korraline

1. korralisele lisaks v. spetsiaalselt toimuv, mittekorraline; spetsiaalselt määratud v. kehtestatud. Komitee, nõukogu erakorraline istung, koosolek. Partei erakorraline kongress. Erakorralised parlamendivalimised. Riigis kehtestati erakorraline seisukord. Erakorraline professor valiti hiljem korraliseks.
2. hrv erakordne. *Nüüd mõistsid kõik, et peab midagi erakorralist lahti olema, kui proua Vintrik ajab halli tuiga ja musta kassiga nii valjusti juttu. A. H. Tammsaare.