[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

alaan ‹-i 21› ‹s›, alaanid pl
aj Põhja-Kaukaasias ja Musta mere äärsetes steppides elanud iraani keeli kõnelnud rändrahvas

alemann ‹-i 21› ‹s›, alemannid pl
aj 3. saj. Maini ülemjooksul elanud läänegermaani hõim

ammoniit1 ‹-niidi 21› ‹s›
paleont vana- ja keskaegkonna meredes elanud peajalgne limune

ammune ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
kaua aega tagasi toimunud, olnud, elanud vms. Ammused ajad, sündmused. Kunagi ammusel ajal kasvas siin ürgmets. Meenus ammune nali, ennustus. Imetleme ammuste meistrite kätetööd. Nii on see olnud ammust aega, ammu(se)st ajast peale. Ehe kuulub veelgi ammusemasse aega. || kauaaegne, pikka aega olnud v. kestnud. Mu ammune soov, unistus, igatsus. Ammuse kombe, traditsiooni kohaselt. Oleme ammused tuttavad, sõbrad. Poiste ammune sõprus. Rääkis oma ammusest haigusest.

diplodookus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
paleont kriidiajastu lõpul elanud hiidsisalik

elanik ‹-niku, -nikku 30› ‹s›
teat. paigas, asukohas eluneja, asukas. Alaline, ajutine elanik. Kohalikud elanikud. Maja tulevased elanikud. Kõik ümbruskonna elanikud. Madridis on umbes 3 miljonit elanikku. Selle asula elanike arv on viimastel aastatel suurenenud. Talvel on suvila elanikest tühi, elaniketa. Kuldnokapuuris on elanikud juba sees. || teat. ajastul elanud inimene. *Leiger esineb nagu kiviaja elanik .. M. J. Eisen.
▷ Liitsõnad: koopa|elanik, kõrbe|elanik, küla|elanik, linna|elanik, maa|elanik, metsa|elanik, ranna|elanik, saare|elanik, vee-elanik; alg|elanik, põlis|elanik, ürgelanik.

fossiilne ‹-se 2› ‹adj›
kivistunud, kivistisena säilinud; väljasurnud, varemalt elanud; ant. retsentne. Fossiilne taim, loom. Fossiilsed jäänused.

frank2 ‹frangi 21› ‹s›, frangid pl
aj meie ajaarvamise esimestel sajanditel Reini alamjooksul elanud läänegermaani hõimurühm

graptoliit ‹-liidi 21› ‹s›
paleont paleosoikumi meredes elanud koloonialine kitiinollusest välisskeletiga poolkeelikloom

hetiit ‹-tiidi 21› ‹s›, hetiidid pl
aj Väike-Aasias 2. aastatuhandel e. Kr. elanud rahvas, hetid

hiid|sisalik
paleont triiasest kriidiajastu lõpuni kõigil mandreil elanud roomaja, dinosaurus

iga ‹ea 27› ‹s›

1. kellegi v. millegi kogu elu- v. olemasoluaeg. Inimese keskmine iga. Noorpaarile sooviti pikka iga. Minu eaks jätkub sellestki. Kodulindudest on eriti pika eaga haned. Puulaeva eaks loeti 15 aastat. Korralik hooldamine pikendab mootori, heki, rõivaste iga. Rekordi iga oli üsna lühike. Vägivallal ei olnud pikka iga. Romantism oli oma ea ära elanud.
▷ Liitsõnad: elu|iga, inim|iga, kasutus|iga, tööiga.
2. aeg, mille keegi v. miski on käesoleva momendini elanud v. olemas olnud, vanus. Ealt üle viiekümne. Oma ea kohta arukas laps. Vaatamata oma kõrgele eale loeb ta ilma prillideta. Näeb oma east noorem välja. Võistelda võis autodel, millede iga on vähemalt neli aastakümmet. *Nojah, eks ole juba igagi, nii teil kui minul ja hobuselgi. F. Tuglas.
3. ‹ainult täiendiga, siis hrl. sisekohakäänetes, v. täiendlausega› teat. järk kellegi eluajast, vanusejärk, vanus. Vanas, kõrges, auväärses, küpses eas. Ohtlik, kardetav iga. Mees paremas eas. Ebamäärases eas daam. Õitsvas eas naisterahvas. Soliidses eas kiilaspäine meeskodanik. Noore(ma)s eas oli ta iludus olnud. Hilises eas tekkinud huvi. Igas eas inimesi. Iluuisutaja parim iga. Mehe iga, aga poisikese aru. Kõrgesse ikka jõuavad ainult tugevad inimesed. Niisuguses eas on natuke piinlik koolipinki istuda. Sellest east peale, mis ma mäletama hakkan. Poiss on just (selles) eas, kus tüdrukuid vaatama hakatakse. Nüüd oleme sellest east väljas, kus igasuguseid tükke tehti. Kuuskümmend pole veel iga, kus surma ootama peaks. Põrsad on just parajas eas. || vastavas vanusejärgus olevad inimesed. *Juttude valikus on silmas peetud algkooli nooremat iga. J. Parijõgi.
▷ Liitsõnad: imiku|iga, kesk|iga, lapse|iga, loote|iga, mehe|iga, neiu|iga, nooruki|iga, plika|iga, poisi(kese)|iga, rauga|iga, täis|iga, väikelapseiga; abiellumis|iga, häälemurde|iga, kasvu|iga, kooli|iga, küpsus|iga, murde|iga, mängu|iga, pensioni|iga, puberteedi|iga, üleminekuiga.
4. geol ajastiku alajaotus, ajavahemik, mille kestel kujunesid ladet moodustavad kivimid

ihtüo|saurus
paleont keskaegkonna meredes elanud hiigelroomaja, kalasisalik

ilma|sammas

1. müt maailma tugi, alussammas. *Taevad peavad kõikuma, maa peab tudisema, ilmasambad tuikuma, siis tuleb ots.. A. H. Tammsaare.
2. piltl miski jääv v. igavene; väga vanaks elanud inimene. *Ilmasambaks pole veel keegi jäänud. Ei tea, mis ilmasammas küll mina pean olema. E. Õun.

inka ‹6› ‹s›, inkad pl
aj Peruus elanud indiaani hõim; sellest hõimust pärinev valitsev kiht ja dünastia. Inkade riik, kultuur.

jagama ‹37›

1. osadeks tegema, jaotama. a. iseseisvateks osadeks tegema; tükeldama. Jagas leiva kolmeks tükiks. Jagasime õuna neljaks. Praad jagatakse portsjoniteks. Vara, raha, saak jagati pooleks, kolme võrdsesse ossa. Jagas mündid nelja hunnikusse. Rabarberit saab paljundada puhmaid jagades. Õpetaja jagas õpilased kahte rühma: ühed jooksma, teised palli viskama. b. tervikut osadeks tegema osi üksteisest lahutamata. Eesriie jagab toa pooleks. Tabel on lahtriteks jagatud. Joonte abil ruutudeks jagatud paber. Mets on kvartaliteks, kvartalitesse jagatud. Ekvaator jagab Maa põhja- ja lõunapoolkeraks. Romaan jagatakse harilikult peatükkideks, näidend vaatusteks. Aasta on jagatud 12 kuuks. *..arvutud talad, sarikad ja korstnajalad jagasid ruumi risti-rästi paljudeks eraldatud nurgakesteks. V. Beekman. c. liigitama, klassifitseerima. Häälikud jagatakse täishäälikuteks ja kaashäälikuteks. Tulbid jagatakse kahte suurde rühma: aedtulbid ja metstulbid.
2. mat kolmandat arvu (jagatist) leidma nii, et leitud arvu ja teise antud arvu (jagaja) korrutis oleks esimese antud arvu (jagatava) suurune. Kaheksa jagada neljaga on kaks. Jagage kümme kahega! Kiiruse leidmiseks tuleb läbitud tee jagada selleks kulunud ajaga.
3. midagi (osade, jao- v. tükikaupa) mitmele v. paljudele andma, jaotama v. osaks saada laskma. a. isikutele. Ema jagas lastele kompvekke. Sõduritele jagati väliköögist suppi. Kes jagab mängijatele kaardid? Kas näitlejaile on osad juba jagatud? Võitjatele jagati auhindu, medaleid. Riik jagas kunstnikele abirahasid, stipendiume. Ettevalmistustööd jagati mitme peale. Jagab kõigile käske, korraldusi, ülesandeid. Noor korvpallur on õppinud hästi söötusid jagama. Jagas mükse, võmmusid, matse, kõrvakiile. Jagas vastasele hoope paremale ja vasakule, kuhu aga juhtus. Jagab noomitusi, karistusi, ihunuhtlust. Kaunitar jagas ümberringi naeratusi, õhusuudlusi. Isa jagas poegadele õpetusi, nõuandeid, näpunäiteid. Meister on jaganud oma oskusi, kogemusi paljudele õpilastele. See kool on juba 100 aastat lastele õpetust, teadmisi jaganud. Lektor jagas kuulajaile reisimuljeid. Kellelegi kiitust, laitust, tunnustust jagama. Kellelegi lohutust, troosti, meelitusi jagama. b. mingile ajavahemikule, alale jne. Tööd jagati mitmele päevale, mitme päeva peale. Õpitu kordamine tuleks jagada pikema aja peale. Päevane toidukogus jagatakse 6 toidukorrale. Surve on jagatud ühtlaselt kogu pinnale.
4. kellegagi midagi ühiselt kasutama, omama v. valdama; kellelegi enda omast osa loovutama v. ise teise omast osa saama. Ta on harjunud kõike alati kellegagi jagama. Kellegagi korterit, kupeed, kajutit jagama. Neil tuli kahekesi väikest tuba jagada. Jagasime ühiselt leivapalukest. Tüdruk jagas oma võileiva võrdselt koeraga. Kaks võistlejat jäid võrdsel punktiseisul esikohta jagama. Ta ei võinud oma saladust kellegagi jagada. See naine olevat mitme mehega aset, voodit jaganud 'seksuaalelu elanud'. || kellegagi ühiselt v. ühtmoodi läbi elama; kogema v. tundma sedasama mis teine v. teised. Riik jagas hiljem oma naabermaade saatust. Kellegagi rõõme ja muresid, õnne ja õnnetust jagama. Kellegi kurbust, leina jagama. Ma ei jaganud ta vaimustust, indu, õhinat. Jagan täielikult ta maitset, seisukohta, arvamust, hinnanguid, vaateid, põhimõtteid. Mees ei jaganud naise kahtlusi, kartust, kõhklust tuleviku suhtes.
5. kõnek taipama, aru saama. Ei tema jaga põllumajandusest midagi. Ma pole matemaatikat kunagi jaganud. Kas ta kunstiküsimustes ka üldse midagi jagab? Ma ei jaga, kuidas sa ilma võtmeta tuppa pääsesid. Kas nüüd jagad, milles on asi? Pea, nupp, kolu jagab (hästi, kenasti). Kui pea ei jaga, siis jagavad jalad. *Kõike edasist, mis Mehin rääkis, Vanda enam hästi ei jaganud. R. Sirge.
6. kõnek jagelema, tülitsema, sõnelema. Mis te jagate ja tülitsete siin! Jäta järele, mul pole aega sinuga jagada! *„Mis sest õhtul jagada, mis uue päeva asi,” arvas Tähve. A. Mälk.

jüüt ‹jüüdi 21› ‹s›, jüüdid pl
aj Jüüti poolsaarel elanud germaani hõim, mis segunes 5.–8. saj. taanlastega

kreevin ‹-i 2› ‹s›, kreevinid pl
aj Lõuna-Lätis Bauska ümbruses elanud vadjalased

krimmi|tatarlane, krimmitatarlased pl
Krimmis elanud turgi rahvas, kes pärast Teist maailmasõda asustati ümber peam. Usbekistani

krivitš ‹-i 2› ‹s›, krivitšid pl
aj (I–II aastatuhandel elanud) idaslaavi hõimurühm, mis sisaldas ka balti ja soome-ugri etnilisi elemente

kromanjoonlane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
antr kivi- ja pronksiajal elanud hominiid, kel olid kõik pärisinimese tunnused

latgal ‹-i, -it 2› ‹s›, latgalid pl
aj Läti idaosas elanud balti hõim

megateerium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
paleont varases kvaternaaris elanud hiiglasuur laisik

mõõkhammas|tiiger
paleont neogeeni ajastul elanud tiigrisarnane väga pikkade ülemiste kihvadega kiskja (Machairodus)

neandertallane ‹-se 5› ‹s›
antr pleistotseeni II poolel elanud ürginimene, kelle skeletijäänuseid leiti esmakordselt Saksamaalt Neandertalist

noor ‹-e, -t 34›

1. ‹adj› suhteliselt alles lühikese eaga, suhteliselt lühikest aega eksisteerinud. a. (inimese kohta:) suhteliselt lühikest aega elanud, mitte veel elatanud; alles lühikest aega teat. alal tegutsenud, teat. seisundis olnud. Noored inimesed, poisid, mehed, tüdrukud, naised. Olin siis veel õige, päris noor. Noor seitsmeteistkümneaastane neiu. Meie jääme vanaks, noor põlvkond kasvab peale. Küll on inimene noorena, noorest peast rumal. Keegi ei jää igavesti nooreks. Tal on noored vanemad. Väga noor vanaema, vaevalt neljakümnene. Sa oled minust aasta noorem. Jaan on meist kõige noorem, ta oli meie klassis noorim. Noor õpetaja, esimest aastat tööl. Noore näitleja esimene peaosa. Noor abielumees, alles kuu aega tagasi võttis naise. Karl Burman noorem 'juunior'. Noores eas õpitud amet. Noorem ja keskmine kooli-iga. Noores põlves olime kõvad laulumehed. Inimene on seni noor, kuni ta süda, hing on noor. Vana mees, aga nii noore näoga. Vaata sina, sul noored terased silmad. Las tema jookseb, tal noor kerge jalg. Noor veri mängib, vemmeldab. *Kas sellest veel küllalt ei ole, kui ma oma noore elu siia [tallu] matan?! T. Lehtmets. b. (looma kohta). Noored kuked proovivad juba laulda. Noor koer tahab mängida, hullata. Mehel on rammu nagu noorel karul. Müüa noor lüpsmatulev lehm. c. (taimede jms. kohta). Noored viljapuud, marjapõõsad. Noor mets, männik, kaasik. Noortest käbidest punetav kuuselatv. Pähklid on korjamiseks alles liiga noored. Hiirekõrvul või noores lehes kased. Männi noored võrsed. Maikuu noor haljus, rohelus. Lehmad lasti noore rohu peale. d. (alkohoolse joogi kohta:) värske v. laagerdamata. Noor õlu. *See vein on küll pisut noor. Aga vanemad aastakäigud on keldrisse müüritud. H. Raudsepp. e. (loodusobjektide, -vormide, -nähtuste kohta:) suhteliselt hiljuti tekkinud; uus, värske; (aasta-aja, ööpäeva mingi järgu, aga ka muude loodusnähtuste jms. kohta:) varane, algav, puhkev, kujunemisjärgus olev. Noor kurdmäestik. Nooremad ja vanemad ladestud, ladejärgud, ladestikud. Nooremad kivisöekihid. Muhu on noor saar. Galaktika nooremad tähed. Kas praegu on noor või vana kuu? Sügisel noore jää aegu. Jänese jäljed noorel lumel. Asusime juba hommikul noore valgega teele. Noore koidu õrn puna. Pühapäeval võis põõnata noore lõunani. Kevadest sai noor suvi. Atlandilt saabub meile noor tsüklon. Öösel tõusis tuul, hommikul oli juba noor torm. *Oli juba noor öö ja ma ei teadnud, kuhupoole minna. O. Tooming. *Kui kohale jõudsime, oli Viireküla poe juures noor laat. H. Sergo. f. (objektide, rajatiste, institutsioonide, tegevusalade, millegi ajaliste järkude jms. kohta). Noor linn, spordibaas, haljasala, park. Noored Aafrika riigid. Noored instituudid, uurimiskeskused. Raadioastronoomia on noor teadus. Vanem, keskmine ja noorem kiviaeg. *Peatee pole lai autopromenaad, nagu neid kohtab noorematel kalmistutel .. V. Lattik.
▷ Liitsõnad: igi|noor, puru|noor, tuli|noor, verinoor.
2. ‹s› ‹hrl. pl.› noor inimene; nooruk. Noorte ja vanade vahekord. Lapsed ja noored. Puberteediealised, murde-eas noored. Õppivad, töötavad noored. Kesk-, kõrgharidusega noored. Noortel on omad harrastused, huvid. Noorte maailmameistrivõistlused jäähokis. Küla noored tulid kiigele kokku. Vanad vaatasid noorte lusti pealt. Parem vana habeme all kui noore piitsa all. Noorel nugise, vanal varese silmad.
▷ Liitsõnad: kooli|noor, küla|noor, linna|noor, maa|noor, töölisnoor.

olmeek ‹-meegi 21› ‹s›, olmeegid pl
aj umbes aastail 500 e. m. a. – 100 m. a. j. Mehhikos elanud rahvas. Olmeekide kultuur.

paiksus|tsensus
pol jur (hrl. valimisõiguse eeltingimusena) nõue olla antud kohas teat. aeg paikselt elanud

pelasg ‹-i 21› ‹s›, pelasgid pl
aj vanakreeka pärimuste järgi enne kreeklasi muistses Kreekas elanud rahvas

pikt ‹-i 21› ‹s›, piktid pl
aj Šotimaal elanud rahvas, kes sulas 9. saj. paiku ühte gaelidega

plesio|saurus
paleont meres elanud hiiglaslik roomaja. Plesiosaurustel olid tugevad loivad.

prokonsul ‹-i, -it 2› ‹s›

1. aj konsuli ametivõimuga provintsiasehaldur Vana-Roomas
2. paleont miotseenis elanud inimahv (Proconsul africanus e. Dryopithecus africanus)

proto|tüüp
eeskuju, alg- v. põhitüüp. Eksperimentaaltsehhis ehitatud masinad olid seeriamasinate projekteerimisel prototüüpideks. „Lada” prototüüp „Fiat”. Sellest filmitähest on saanud moodsa naise prototüüp. *Tema kahjuks nii lühike valitsusaeg oli tõeliselt tugeva valitsuse prototüüp. O. Ojamaa (tlk). *Särgede jumaluse prototüübiks on arvatavasti haug. E. Nirk. || kirj tegelikult elanud v. elav inimene, kelle elukäiku ja iseloomujooni on kirjanik teose tegelast luues kasutanud. Lible prototüüp kellamees Lill.

põline ‹-se 4› ‹adj›

1. väga vana, iidne, inimpõlvi kestnud, muistseisse aegadesse ulatuv, vanadest aegadest pärit. Põlised metsad, laaned. Põline pärn, tamm. Pargi põlised puud. Põline kuusik, park. Põline asulakoht, küla, linn. Siin on olnud meie suguvõsa põline eluase. Küttimist tuntakse põlistest aegadest. Põline paadimaterjal on mänd. Põlised kombed, tavad, rituaalid. Meie esivanemate põlised uskumused. Põlised kultuurisuhted naaberrahvaste vahel. Geomeetriline ornament on eesti rahvustikandis põlisem kui taimornament. Ta põlvneb, pärineb põlisest aadlisoost. Sõnavara põline osa. Inimkonna põlised unistused. Eestlase põline jonn. || päritolult, esivanemate poolest; kaua kuskil elanud v. kellenagi tegutsenud. Nad on põlised Lõuna-Eesti põllumehed. Olen põline siitkandi inimene. Sisserändajad ja põlised elanikud. Põline tartlane, saarlane. Tema omaksed on kõik põlised kalurid. Põline maamees, linnalaps, randlane. Põline tööline, metsamees. || ammune, kauaaegne. Nad on põlised tuttavad, sõbrad, vihavaenlased. *Kaasik ei olnud põline õpilane selles koolis, ta oli tulnud siia eelviimasesse klassi. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: igipõline.
2. alatine, tähtajatu; igavene. Vasallile põliseks kasutamiseks kingitud maad. Parunitiitel on pärilik ja põline. Põline ori. Temast arvatakse, et ta jääb põliseks poissmeheks, vanatüdrukuks. Põllumees põline rikas, ametmees ajuti rikas. *Näen sind vahtide vahel viidavat põliseks ajaks vangi. F. Tuglas. || kaua kestev, püsiv, vastupidav. Sild, tamm ehitati põline. Laev, paat sai tõepoolest põline.
▷ Liitsõnad: elupõline.

põlis|elanik
põlisrahva, algse rahva liige, põlisasukas, pärismaalane; kusagil pikemat aega, põlise(ma)lt elanud isik. Maa, saare põliselanikud. Austraalia põliselanikud. Eesti alade põliselanikud. Kolonistid tõrjusid põliselanikud nende asustusaladelt välja. Tema pole selle kandi põliselanik. Uustulnukad on osalt omaks võtnud põliselanike kombeid. || (loomade, lindude kohta). Oravad on meie metsade põliselanikud.

põlis|rahvas
mingil alal põliselt elanud, selle ala algne rahvas; kusagil pidevalt, pikemat aega elanud inimesed. Baltimaade põlisrahvad. Kohalik põlisrahvas tegeleb põlluharimisega. *.. otsustasime minna juttu ajama lähedal asuva talu elanikega. Selgus, et siin elab põlisrahvas. H. Relve.

põlvkond ‹-konna 22› ‹s›

1. ühest esivanemast põlvnevate sugulaste sama astme kogumik, sugupõlv, generatsioon. See on meie talus juba kolmas Krigulite põlvkond. Meie esivanemad on siin elanud mitme põlvkonna kestel. Temast pidi tulema kaevur: see oli juba põlvkondade traditsioon. Juba mitmes põlvkond samas ametis. Talu noorem, vanem põlvkond. Sellel fotol võib näha kolme põlvkonda. *Esivanemad ilmuvad aina uutes ja uutes põlvkondades, ainult meie ei ulatu seda nägema. L. Hainsalu.
▷ Liitsõnad: järglaspõlvkond.
2. samaaegselt elavad v. elanud lähedase vanusega (ja lähedase tegevusala v. elukogemusega) inimesed, sugupõlv, generatsioon. Praegune, sõjajärgne põlvkond. On kasvanud peale noor, uus põlvkond. Eelmised, endised, järgmised, tulevased põlvkonnad. Sirguv, kasvav põlvkond. Esimese põlvkonna haritlane. Ta on noorema, vanema põlvkonna esindaja. Oleme ühe põlvkonna mehed. Meie põlvkonna inimesed mäletavad neid sündmusi hästi. Põlvkondade kokkupõrge, konflikt. Eelnevatelt põlvkondadelt on palju õppida. Selle nähtuse vastu on huvi tundnud mitu põlvkonda uurijaid. Ta kuulub meie kunstnike vanemasse, keskmisse põlvkonda. Uusromantikute põlvkond meie kirjanduses. *Ja siiski on vahepeal palju asju hoopis teiseks saanud, mitukümmend põlvkonda on vaheldunud.. A. Hint. || biol lähedase vanusega (v. sama elutsükli) isendite rühm populatsioonis. Lehetäi suvised põlvkonnad. Aasta jooksul areneb kapsaliblikal kaks põlvkonda liblikaid. Külvatud seemnetest kasvab peale uus põlvkond metsa, mände.
▷ Liitsõnad: haritlas|põlvkond, inim|põlvkond, järglas|põlvkond, sportlas|põlvkond, teadlaspõlvkond.
3. omaette arengujärgu moodustavad tooted. Neljanda põlvkonna arvutid. Viienda põlvkonna Ford Mustang.

refuugium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
biol piirkond, kus taime- v. loomaliigid on üle elanud ebasoodsa ajajärgu. Euroopa maismaaliikide jääaja refuugiumid on olnud peamiselt mäestikud.

riigi|talupoeg
aj riigimaal elanud isiklikult vaba talupoeg 18.-19. saj. Venemaal

rüü|kala
paleont devonis elanud merekala, kelle pead ja keha esiosa kattis luuplaatidest rüü

seel ‹-i 21› ‹s›, seelid pl
aj Läti idaosas elanud latgalitele lähedane etniline rühm

semlak ‹-i 2 või -u 2› ‹s›
kõnek
1. kellegagi samast kohast pärinev v. samas kohas elanud inimene, samanurgamees, omakandimees. Kodulinnas võtsid semlakid olümpiavõitja juubeldustega vastu. Kuulsin ühelt semlakilt koduküla uudiseid.
2. sõbramees, sõber, semu. Küllap selle vembu on mõni su oma semlak teinud. Parajate semlakitega võis ta tundide kaupa koos istuda. Ta oskab kõigiga semlak olla. Sulle ja su semlakutele oleks malka vaja. *Teine asi on mõni Köögats! Sel olgu muidugi semlakid valitsuses ja pankades, sest muidu ei saa. A. H. Tammsaare.
3. kerge sõimu- v. kirumissõna. Oh te igavesed semlakud ja masuurikad! Selle semlakuga ära tegemist tee!
▷ Liitsõnad: poisisemlak.

sindžantropus ‹-e 5› ‹s›
antr pleistotseeni alguses elanud inimahv

sküüt ‹sküüdi 21› ‹s›, sküüdid pl
aj Musta mere põhjarannikul elanud Iraani keeli kõnelnud hõimud. Sküütide sõjakäigud Väike-Aasiasse.
▷ Liitsõnad: rändsküüt.

stromatopoor ‹-i 21› ‹s›
paleont vana- ja keskaegkonna madalmeredes elanud lubitoesega ainuõõsne v. käsnaline. Stromatopooride kivistised siluri lubjakivides.

žemait ‹-maidi 21› ‹s›, žemaidid pl
aj Lääne-Leedus elanud balti hõim, žmuudid. Žemaidid olid üks leedulaste põhihõime.

tanguut ‹-guudi 21› ‹s›, tanguudid pl
praeguse Lääne-Hiina alal elanud rahvas

tarpan ‹-i, -it 2› ‹s›
Euroopas ja Lääne-Kasahstanis elanud metsik hobune

teleo|saurus
paleont meres elanud kuni 6 m pikkune krokodillitaoline loom

tentakuliit ‹-liidi 21› ‹s›
paleont siluris ja devonis elanud väike vabalt ujuv mereloom. Tentakuliitide kivistised.