[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

elanik ‹-niku, -nikku 30› ‹s›
teat. paigas, asukohas eluneja, asukas. Alaline, ajutine elanik. Kohalikud elanikud. Maja tulevased elanikud. Kõik ümbruskonna elanikud. Madridis on umbes 3 miljonit elanikku. Selle asula elanike arv on viimastel aastatel suurenenud. Talvel on suvila elanikest tühi, elaniketa. Kuldnokapuuris on elanikud juba sees. || teat. ajastul elanud inimene. *Leiger esineb nagu kiviaja elanik .. M. J. Eisen.
▷ Liitsõnad: koopa|elanik, kõrbe|elanik, küla|elanik, linna|elanik, maa|elanik, metsa|elanik, ranna|elanik, saare|elanik, vee-elanik; alg|elanik, põlis|elanik, ürgelanik.