[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aimlema ‹aimelda 49›
hrv
1. aimusi läbi elama. *Inimene kõhkleb, aimleb ja piinleb. R. Sirge. *.. tema rahutu hing ihales ning aimles esimese armastuse õnnes ja tusas. J. Kärner.
2. aimata püüdma; aimata laskma. *Aegsasti aimleb ja mõistatab see nooruk suuri elusaladusi .. H. Siimisker. *Molbertile kinnitatud kartongil aimlevad söega tõmmatud .. kontuurid tulevase kompositsiooni võimalikke lahendusi. E. Tennov.

alatiseks ‹adv›
jäädavalt. Lapsepõlvekodu jääb alatiseks meelde. Kas ta läks alatiseks maale elama?

and ‹anni 21› ‹s›

1. see, mida keegi v. miski annab, pakub; kink, annetus. Pidi elama juhuslikest andidest. Võttis anni tänuga vastu. Inimene püüdis loodusjõude ohvrite ning andidega lepitada. Allikasse visati anniks hõbedat. Looduse, sügise annid. Murakad, jõhvikad – põhjamaade soode ja rabade annid. Sügisesed metsad jagavad ohtralt oma ande. *Juulius Kilimitil tuli üle elada lisaks muudele perekonnaelu andidele ka esimene perekonnatüli .. K. Ristikivi. || armuand, almus. Ta käis külas kerjamas ja ande saamas. Sandile anna, aga ära santi andidega tapa. || ‹pl.› etn veimed, mõrsja kingid pulmalistele v. vastukingid pulmalistelt; mõrsja poolt veimevakaks kogutud raha v. esemed
▷ Liitsõnad: armu|and, loodus|and, maa-|and, mere|and, metsaand; ohvri|and, sügisand; pruudi|and, pulmaannid.
2. anne, andekus. Tal on muusika, matemaatika, näitlemise, keelte peale andi. Antsul on eriline and teisi inimesi matkida. *.. mitte üksi riimide kokkuseadmiseks ei lähe loomupärast andi vaja, vaid ka äriajamiseks .. I. Pau.
▷ Liitsõnad: kõne|and, laulu|and, muusikaand.
3. andmine. *Raha või muu hinnalise asja and läheks meile raskeks .. F. R. Kreutzwald.
▷ Liitsõnad: andeksand.

armukest elama
van kellegi armukeseks olema; armukestena (ilma abielus olemata) kokku elama. *.. sõjaväljal viibivate meeste naised hakkasid soldatitega armukest elama .. R. Sirge. *„See pole ju tema mees,” vastas Lonni, „nad elavad armukest või muidu niisama.” A. H. Tammsaare.

armu|leib
kellegi armust antav v. saadav elatis. Armuleiba sööma. Vanainimene võeti tallu armuleivale. Pidi vanul päevil armuleival elama. *Ta meenutas ikka enam ja enam vana, armuleival koera .. L. Promet.

aru|päine ‹-se 4› ‹adj›
hrv selline, kel aru, mõistus peas, arukas. *Seal olen minagi esmakordselt näinud maailmavalgust ja arupäiseks saades kaasa elama hakanud oma isa saatust. J. Kärner.

asuma ‹37›

1. kusagil olema. a. (asjade, loodusobjektide, rajatiste jne. kohta:) asetsema, paiknema. Aiatööriistad asuvad kuuris. Sõnaraamatud asuvad keskmises riiulis. Maja, suvila, paadikuur asub järve ääres. Uus teletorn asub linnast väljas. Kus, mis tänavas asub raamatukogu? Ministeerium asub endises kohas. Koolimaja ja rahvamaja asuvad lähestikku ühel pool tänavat. Kauplused asuvad käe-jala juures. Meie uus korter asub kolmandal korrusel. Kohviku vastas asuv park. Suurem osa jäämäest asub vee all. b. (inimese jm. elusolendi kohta:) ajutiselt v. püsivalt viibima; elama; elutsema. Ta asus aastaid välismaal. Selles metsatalus ei asu enam ühtki hingelist. Kes teab, kus ta praegu asub. Muistsed soomeugrilased asusid õige laialdasel maa-alal. Karud asuvad sügaval laanes. *Kes asus lähemal süldikausile, kahmas säält kahvliga käntsaka taldrikule .. R. Sirge. c. (millegi abstraktse kohta). Küüntes ja juustes usuti asuvat peidetud elujõudu. *Akna taga asus jahe kevadöö. L. Metsar. *.. lõbusalt nad astusid ja nende nägudel asus vaikne rõõm. F. Tuglas (tlk).
2. kuhugi minema v. tulema; kusagil aset võtma, end sisse seadma jne. Asuti lauda, laua taha, laua ümber. Dirigent asus koori ette, pulti. Poisid asusid ritta, rivisse. Asusime järjekorda, sappa. Väeosa asus positsioonile. Asuti jõe kaldale laagrisse. Valvur asus oma vahipostile. Reisijaid palutakse asuda vagunitesse, oma kohtadele. Asuge trepile seisma, teeme pildi. Poiss asus tüdrukule lähemale, tüdruku kõrvale. Emalind asus jälle pesale. *Lauda istuti nõnda, et köster asus laua otsa, tema paremal käel Andres ise .. A. H. Tammsaare. | piltl. Rõõm, õnnetunne, kurbus, viha asus südamesse, hinge. || kuhugi elama minema v. tulema; kuhugi üle v. ümber kolima; välja rändama. Uude majja, uude korterisse asuma. Maale, maalt linna elama asuma. Ta olevat Hiiumaale asunud. Suveks võib lakka, aita asuda. Krimmi ja Kaukaasiasse asunud eestlased.
3. midagi tegema hakkama, mingit tegevust alustama. Asuti niitma, kraavi kaevama, suvilat ehitama. Lapsed asusid kirjandit kirjutama, koduseid ülesandeid lahendama. Kõneleja asus viimase probleemi juurde. Kõik asuvad sööma, toidu kallale. Hobune asus kaeru krõmpsutama. Tuli asuda teele, minekule. Külalised asusid minema. Puhkus on läbi, tuleb asuda jälle ametisse, töö juurde, tööle. Asume asja juurde. Diviis asus pealetungile. Jüri asus teiste juhiks. *Peale seda asus ta teopoisina mõisa tööle. A. H. Tammsaare. *Tuul aga asus niutsuma ümber maja .. A. Mälk. || mingisse olukorda, situatsiooni, vahekorda jne. astuma. Asub kaitseasendisse. Ema asus minu nõusse. Asus endiste sõpradega vaenujalale. Ta asus täiesti erinevale seisukohale.
4. van millestki v. kellestki kinni hakkama v. kinni haarama, asima. *.. [Jüri Tork] asus mõlema käega ta pagunitest kinni ja kiskus need krauhti maha. E. Vilde.

ümber asuma
teise paika üle kolima v. elama asuma. Palju juute eri maadest asus ümber Iisraeli. Paisjärve alla jäävalt maalt tuleb paljudel perekondadel ümber asuda.

asustama ‹37›

1. teat. ala, kohta elanikega, asukatega täitma; kuhugi elama, asuma panema. Kaliforniat hakati asustama hiljem kui muid USA piirkondi. See ala asustati peamiselt sunnitöölistega. Hiiumaa kirde- ja looderannikule asustati rootslasi. Sellest piirkonnast tuleb elanikud asustada mujale. Saar on asustamata 'elaniketa'. Hõredalt, tihedasti, ühtlaselt asustatud alad. *Kullimaja asustasid peamiselt lätlased, kuid siin elas ka palju teistest rahvustest perekondi. E. Rängel. || (loomade, taimede kohta). Tiik asustati karpkaladega.
2. kuhugi elama asuma; seal elama, selle koha asukateks olema. Seejärel asustasid viikingid Gröönimaa edelaosa. Vormsit asustasid varemalt rootslased. Kreetat asustanud muistne rahvas on hukkunud. || (loomade, taimede kohta). Mulda asustavad vihmaussid, putukate vastsed ja paljud mikroorganismid. Arukask asustab kergesti metsata alasid.

boheemitsema ‹37›
boheemlasena elama v. käituma. Boheemitsev kunstirahvas.

elama ‹37›

1. elus olema, eksisteerima, olemas olema; ant. surnud olema. Jäi imekombel elama. Kas ta elab? Kui isa-ema veel elaksid! Vastsündinu elas vaid lühikest aega. 80 aastat juba elatud. Üks vendadest on surnud, teised elavad. Haige ei tahtnud enam elada. Kotkas elab väga vanaks. || ‹käskiva kõneviisi 3. pöördes interjektsioonilähedaselt› õnnitlus-, juubeldus- v. poolehoiuväljendites. Elagu noorpaar! Elagu juubilar! Elagu olümpiavõitjad! || (hrl. elutu kohta:) elumärke avaldama, liikumises olema, elavana tunduma. Näos elasid ainult silmad. Rõõm paneb näo elama. Kunstnik oskab oma maastikke elama panna. Iga noot muusikas peab elama. Orel lausa elab ta käes. Mõnda osa on laval raske elama panna. Hommikuti hakkab maja elama. Leek lõi tuules jälle elama. Vesi lõi äkki elama – väikesed kalapojad kihutasid siia-sinna. *Kogu [kevadine] loodus elas ja kees häältest. J. Mändmets.
2. päev-päevalt kulgevast eluprotsessist osa võtma (hrl. täpsustatult elamise laadi, viisi, tingimuste vms. poolest). Elame, näeme. Kes sind keelab elamast? Ela ise, lase teisi ka elada. Pole kurta, on ikka elatud ka. Nüüd võiks alles elama hakata! See mees juba oskab elada! Elati täisverelist, huvitavat, sisukat elu. Meie elame oma elu, elagu nemad oma! See pole kellegi elu, mis ta elab! Elab niisama päevast päeva, päevast teise. Kuidas ta oma elu elatud saab? Elu tahab elada. Mis elu sa vahepeal oled elanud? Kuidas sa elad? Elan ilusasti, hästi, õnnelikult, muretult, lahedalt, tagasihoidlikult, vaeselt, halvasti. Rahamehed elasid laialt, suurelt, uhkesti, toretsedes, pillates, üle jõu. Elab siidis ja sametis 'rikkuses, toretsedes'. Elab hooleta kui linnuke oksal. Elab kui saks, kuninga kass 'hästi, toredasti'. Ela nagu tuule peal 'ebakindlalt'. Elab kui vanajumala selja taga 'rahulikult, kaitstult, kartmata'. Katsume paremini elada kui tänini. Elab vaikselt ja omaette. Elab kõlvatult, viltu, ula. Ela hästi! (hüvastijätuvormel). Igaüks elab nii, nagu oskab. Elab vaest viisi, vaesuses, ebainimlikes oludes. Pääseme ükskord inimeste moodi elama. Elab vanemate hoole all. Elab teiste kulul, teiste armul, teiste armust, teiste kaela peal. Poeg elab omas leivas, oma käe peal. Koolipõlves elasime temaga ühe katla peal, ühes leivas. Elab nagu putukas puukoore all, vahel 'vaikselt, enesessetõmbunult'. Elame nagu kotis 'teadmata, mis mujal toimub, uudisteta'. Pidi elama hulkudes ja põgenedes. Revolutsionäärid pidid sageli põranda all 'illegaalselt' elama. Elas kasulapsena onu peres. Püüab elada vale ja pettusega. Elab kõigi õpetuste vastu. Elab seaduste järgi. Elati hirmu all, raske paine all. Elame töö tähe all. Elatakse ootuses ja lootuses. Elati rahus, sõpruses, üksmeeles. Naabrid olime ja sõbru elasime. Elasid omavahel vaenus, riius. Elavad kassi ja koerana, nagu kass ja koer 'tülitsedes, riius'. Elavad abielus, vabaabielus, meest-naist. Elab üksi. Elavad naisega kahekesi. Toakeses elati viie-kuue inimesega. Elavad registreerimata koos. Aastate kaupa on lahus elatud. Elab eilses, homses, oma ajast kaugel ees. Linn elas kõige harilikumat argipäeva. *Kõrboja elas oma endist elu, elas nagu tõsise peremeheta maalapp kunagi, metsistus, rohtus, lagunes. A. H. Tammsaare.
3. elunema, asuma. Kus ta praegu elab? Kuskil peab ju inimene elama. Elab Alutagusel, Tartus, pealinnas. Elab oma majas, avaras korteris. Kütmata kambris ei elatud kunagi. Elame kuuendal korrusel. Matkajad elasid telkides. Elame nendega samas majas, naabermajades, üleaia, ühe katuse all. Teisel pool seina elab meil orkestrant. Elame äärelinnas, Tähe tänavas, kooli(le) lähedal, kaupluse kõrval. Võin elada kas või metsas kuuse all. Kolisime linna elama. Elasin mitu aastat maal. Nad on hiljuti meie kanti elama asunud. Tagalas elades õppis korralikult ära vene keele. Vanaema elab meie juures. Tädi elab meilt 3 km kaugusel. Inimesi elab kõigis kliimavöötmeis. Mutt elab maa all. Troopikataimed elavad meil ainult kasvuhoonetes. | piltl. Oh kui palju kurjust elab selles inimeses! Kes teab, mis teise südames elab. Hinges elab igatsus, rahutus, lootus, vaimustus. Ta silmades elas hirm. *Väsimatu kangelasjõud näis tema käsivarres elavat. E. Bornhöhe.
4. millelegi pühendunud v. millestki haaratud olema. Elab ainult oma tööle, kunstile, õpingutele. Ema elab oma lastele. Elab hetkele, käesolevale silmapilgule, tulevikule. Tal on, mille eest, nimel elada.
5. toituma; elatuma, elatist saama, ära elama. Ta on viimasel ajal elanud ainult teest ja leivast. Söö tublisti, ega paljalt õhust ja armastusest ei ela! Šaakal elab raipest. Kasvatas kartuleid ja nendest elaski. Rannarahvas elab kalastusest. Elab pensionist, stipendiumist, honoraridest. Elab oma tööst, teiste tööst, vargusest, dividendidest. Elab vanemate varast, toetusest. Kelle vaevast te olete elanud?! | piltl. Kirjanik elab sulest 'kirjatööst'. Linn elas eeskätt turistidest. Ajakirjandus elab uudistest.
6. säilima, püsima. Mõned vanad tavad elavad tänapäevalgi. Dante „Jumalik komöödia” on elanud ja elab veel sajandeid. Ta töö elab üle aegade. Mälestus sinust jääb meis elama. Varjud elavad, kuni on valgust. Vana on sitke elama ja visa kaduma.
7. hrl van kellegagi (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama. Peremees elanud oma teenijaga. Aeles ringi, elas kõlvatute naistega. Mees on haige, naine elab teistega.

armukest elama vt armuke(ne)

elama nagu ~ kui mihkel vt mihkel

elama nagu ~ kui miska vt miska

kaasa elama

1. kogu hingega, tunnetega millestki osa võtma. Lugeja elas raamatu sündmustikule sügavasti kaasa. Pealtvaatajad elasid võistlusele kõigest hingest kaasa. Ema elab kaasa laste rõõmudele ja muredele. Ma ei suutnud ta vaimustusele kaasa elada. *Jutt jooksis ja mehe silmad kilgendasid, käed elasid kaasa, tehes musttuhat eri laadi liigutust .. I. Sikemäe.
2. mingi sündmuse toimumise juures viibima. Ta on need sündmused ise kaasa elanud. Paljud olid tulnud kaasa elama uue teatrihoone avamisele.

kokku elama
kellegagi (pidevamas) intiimvahekorras olema. Nad pole abielus, elavad niisama kokku. *Naine ootas [oma meest] aasta, aga teist enam ei oodanud, hakkas siin kokku elama ühe vanapoisiga .. K. Ristikivi.

läbi elama
üle elama (1. täh.), läbi tegema, kogema. Elab kõik väga raskelt läbi. Sel laevasõidul elasin läbi esimese tugeva tormi. Läbielatud katsumused, ohud, rõõmud ja mured. Võõrsil on ta palju läbi elanud. Riik elas läbi raskeid aegu.

[kellegi] naha peal ~ nahal elama vt nahk

peost ~ pihust suhu elama vt suu

[kellegi] selga elama tulema, [kellegi] seljas elama vt selg

sisse elama
millegagi, mingi olukorraga harjuma v. kodunema; millessegi, mingisse olukorda süvenema. Kas oled jõudnud juba uuel töökohal, uude ametisse sisse elada? Osasse jäägitult sisse elav näitleja. Õpetaja peab oskama sisse elada õpilaste mõtte- ja tundemaailma. Teadlane on uuritavasse ajajärku hästi sisse elanud.

vanast rasvast elama vt rasv

välja elama
(mingit varjatud tunnet) tegevuses, käitumises vms. avaldama; oma energiat rakendama. Oma meelepaha, solvumist, rõõmu välja elama. Laps elab ennast välja mängudes. *.. me peame teatris välja elama oma agressiooni ja hirmud, et neist elus vabaneda. M. Unt.

ära elama

1. (teenitud sissetulekuga) läbi v. välja tulema. Oma sissetulekutest elab ta lahedasti, ilusasti, muretult ära. Sellest palgast perega ära ei ela. Suudab omal käel, omal jõul ära elada. Selle rahaga ei ela kuidagi ära.
2. (eluprotsessi teat. osa läbitegemist rõhutavalt:) elama (2. täh.) Äraelatud aastad. Oma aja ära elanud majandussüsteem, ühiskond, vaade, arusaamad. Vana koolimaja on oma aja ära elanud. *Ma olen oma elu ära elanud, aga mulle näib täna kõik endine [nagu lapsepõlves]. A. Kaal.

üle elama

1. läbi elama, läbi tegema; kogema. Riik elas üle ärevaid päevi. Kirjandus elab üle kriisi, mõõnaperioodi, tõusu, kõrgaega. Teos elas üle 6 trükki. Äsja üleelatud avarii. Elab mälestustes uuesti üle lapsepõlve rõõme. Aiman, mida ta oma hinges üle elab. Temaga koos on üle elatud häid ja halbu aegu. Meenutas üleelatud kaotusi, nurjumisi, pettumust.
2. (ebasoodsates tingimustes) vastu pidama; taluma, välja kannatama. Rukkiorased on talve hästi üle elanud. Kevadliblikad elavad talve üle valmikuna. Aedvili elas põua rahuldavalt üle. Elasime selle aasta kuidagi üle. Nii pikka lahusolekut, seda häbi ei elaks ta üle. Majanduskriisi suutsid üle elada ainult suurettevõtted. *Paar direktorit siin [= traktorijaamas] üle elanud, pettis ta alguses ka Lokki päris jultunult. E. Rannet.
3. kellestki v. millestki kauem elama. Vanake on kõik oma lapsed üle elanud. *.. mina [= teist vanem mees] olen ju teie aastad üle elanud, teie minu aastaid veel mitte. A. H. Tammsaare.

elamine ‹-se 5› ‹s›

1. (< tn elama). Elamiseks kohandatud ait. Möbleeritud tubades elamine. Elamiseks vähe, suremiseks palju. Tööpuudus tegi elamise raskeks. Niisugune asi võtab elamise isu ära! Elamine tähendas talle töötamist. Elu tahab elamist. Elab vaikselt oma elamist.
▷ Liitsõnad: kaasa|elamine, läbi|elamine, sisse|elamine, ära|elamine, üleelamine.
2. elukord, elutingimused. Maarahva elamine läheb ülesmäge. *Vedasin teist linnas ringi, näitasin tudengilinna elamist. L. Tigane.
3. eluase; majapidamine (v. selleks vajaminev). On oma elamise linna moodi sisse seadnud. Selles eas tahab inimene juba oma elamist ja olemist. Tulime teie uut elamist vaatama. Teil siin päris korralik elamine. Vanasti oli talus kogu elamine ühe katuse all. Sellesse kohvrisse mahub pool elamist ära. *Hommikul lähed hämaraga ära, elamine jääb laokile .. L. Hainsalu.

elatuma ‹37›
ära elama, ülalpidamist saama. Elatub oma tööst. Uganda riik elatub põllumajandusest. Kavatses elatuda vabakirjanikuna. Pensionist elatuv eideke. *Haug on ju suur röövel – elatubki väikeste kalade söömisest. M. Raju.

elav ‹-a 2›

1. (< partits elama (1. täh.)); elus, (elusana) eksisteeriv, eluprotsessist osa võttev; ant. surnud. Hirmust kange, ei surnud ega elav. Tulistas elava märklaua pihta. Ükski elav hing 'mitte keegi' ei pääse siit läbi. Elavatest lilledest pärg. Mädanikust on nakatatud ka elavad puud. Metsatulekahjus hukkub kõik elav. Lesk liikus elava varjuna. Seisis ta ees kui elav manitsus, süüdistus, hoiatus, etteheide. Elavad ja surnud keeled. Elav rahvakeel, murre. Veel elav südametunnistus. Mälestused sellest olid alles üsna elavad. Kirjandusklassika jääb ka tulevikus elavaks. || elusataoliselt liikuv, muutuv v. talitlusvõimeline. Elavad 'liikuvad' luited. Elavad 'hõõguvad' söed. Küünla elav tuli on hubasem tuimast elektrivalgusest. Tuletõrjujaile paiskus vastu paksu suitsu, kuid elavat tuld polnud näha.
2. ‹s› elus, mittesurnud inimene. Elavad ja surnud. Elav elavate seas. *Jah, surnu austamine on sagedasti tähtis just meile, elavaile. A. Jakobson.
3. ‹adj› elusolenditest koosnev v. moodustuv. Elava müürina tõkestas lehmakari tee. Rahvahulga elav sein. Üksteisel käest kinni võttes moodustati elav kett. || otseselt inimeselt tulev (hrl. kõne vm. esituse kohta). Trükisõna ei asenda lektori elavat sõna. Tahan muusikat kuulata elavas ettekandes, mitte plaadilt. Elavast kõnest kuuldud väljendid.
4. ‹adj› liikuv, elurõõmus, rahutu, kärsitu; kärme, vilgas, ergas. Elava loomuga laps. Ülemeelikuseni elav poiss, tüdruk. Ta on isegi natuke liiga elav. Oli elav ja kärme kõnelema. Elav ja rõõmus kui linnuke. Loomult teistest elavam. Rasvatihane on haruldaselt elav lind. Uru ees müras kuus väga elavat rebasepoega. Elav iseloom. Elavad liigutused. Elavad silmad. Elav mõttelend, kujutlusvõime, mõistus. Elav nägu, pilk, vaade. || (tegevuste v. nähtustega seoses:) täis liikumist, rahvarohke. Kauplus oli kõige elavamal tänavanurgal. Olin kujutlenud sadamat elavamana. Suvel on supelrannas elav. Algas liiklus, muutusid elavaks ka kõnniteed. Kogunemiskohas läks üha elavamaks.
5. ‹adj› aktiivne, intensiivne, energiline. Elav liiklus, kauplemine. Elav vestlus, arutelu, vaidlus. Elav osavõtt kõigist üritustest. Üleskutse leidis elavat vastukaja. Ilmutas asja vastu elavat huvi. Kuulati elava tähelepanuga. Käisid elavad läbirääkimised. Nad on omavahel elavas kirjavahetuses, läbikäimises. Elav soov õppida. See oli poliitiliselt elav aeg. Muuseumi külastamine on tänavu olnud elavam kui mullu. Senisest elavam majanduslik edasiminek. Valitseb elav nõudmine metsasaaduste järele. Arutati, kuidas ringi tegevust elavamaks muuta.
6. ‹adj› väljendusrikas, ilmekas; ere. Elav stiil, kujutuslaad. Elav näide, eeskuju. Teose elav rahvalik keel. Kirjeldab sündmusi elavais värvides. Ebasümmeetria teeb kompositsiooni elavamaks. Elav jume põskedel. Kirjurähni sulestik on elavam kui musträhnil. Erksavärvilised poelõngad tegid mustri elavamaks.
7. ‹adj› tegelik, tõeline; päris, ehtne. Jutu tegelasteks olid elavad inimesed ta lähikonnast. Elavas ringluses moodustavad rahvalaulu sõnad, viis ja esitus alati lahutamatu terviku. See oli mul esimene kord näha elavat luuletajat. Kargas välja nagu elav välk.

elavate kirjas olema, elavate kirjast lahkuma
elus olema, elama; surema. Teda ei ole enam elavate kirjas. Ta peaks nüüd õige vana olema, ei tea, kas ongi enam elavate kirjas. *Seekord leinas laev elavate kirjast lahkunud kaptenit, kes möödunud ööl laevajuhi-kohustused igaveseks maha pani. H. Sergo.

ellu|jäämine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
elama jäämine. Kaheldi haige ellujäämises.

elu|lootus
lootus elama jääda. Elulootus andis merehädalistele jõudu vastu pidada. *Kuid ka see rohi ei aidanud midagi ja õhtupoole oli kindel, et Miinal elulootust ei ole. O. Truu.

elutsema ‹37›

1. kuskil elama, elunema. Kus ta praegu elutseb? Elutseb kuuldavasti oma tütre juures. Selles pargis on alati öökulle elutsenud. Koger elutseb seisvas vees.
2. olelema, olesklema; kiratsedes elama. *.. Laur ja Jaan elutsesid niisamuti ilma hooleta ja tööta. K. Toom. *Ma pole kuulnud ega näinud, et meil Eestis keegi kirjandusest elaks. Võib-olla elutseb mõni naljahammas kirjandusest, aga see on juba teine asi. O. Luts.

elu|võimeline
võimeline elama. Eluvõimelised järglased, seemned, eosed. Mullas püsib see kahjur aastaid eluvõimelisena. *Mitte kogu ta looming pole eluvõimeline meie ajal. N. Andresen.

elu|võimetu
võimetu elama. Eluvõimetu enneaegne. *Selts oli sisemiste vastuolude tõttu muutumas eluvõimetuks. F. Tuglas.

emigratsioon ‹-i 21› ‹s›

1. (poliitilistel, majanduslikel vm. põhjustel) kodumaalt lahkumine, väljarändamine. Töötute pidev emigratsioon. || biol loomade väljaränne levilast (hrl. mass-sigimise v. toidupuuduse tõttu)
2. kodumaalt eemalviibimine, pagulus, maapagu. Emigratsioonis elama. Pöördus emigratsioonist kodumaale tagasi. *Tähelepandav kunstiline süvenemine algab Vildel emigratsiooni ajal .. P. Rummo.
3. emigrandid. *Ühel või teisel põhjusel ei siirdunud nad Pariisi, kuhu pärast Esimest maailmasõda voolas kokku vene emigratsiooni suurem osa. V. Beekman.

es ‹adv›
‹imperfekt eitavas kõnes› murd ei. *.. võttis noore naise ja hakkas elama. Elas. Es käi kõrtsis, es joo viina ega õlut .. O. Luts.

haarem ‹-i, -it 2› ‹s›

1. muhamedlase naistele eraldatud ruumid islamimaades; seal elavad naised. Sultani haarem. Haaremis elama. *.. [Muhamedi] haarem koosnes võrdlemisi väljavalitud buketist eesotsas lemmiknaise Aišaga .. V. Panso.
2. zool ühe isaslooma ümber koondunud emasloomade rühm. *Nii loovad merielevandid endile lühiajalise arvuka haaremi. E. Kreem.

hallitama ‹37›

1. hallitusega kattuma. Niiskes ruumis lähevad toiduained hallitama. Igal sügisel ja talvel hallitasid toa seinad ära. Hallitanud leib, või, marjad. Hallitanud riided, nahad.
2. piltl kasutamatult, tegevusetult seisma; halli, mittetäisverelist elu elama. Käsikirjad jäid arhiiviriiulitele hallitama. *..väljavaade niisuguses pisilinnas elu lõpuni hallitada ajas kananaha ihule. P. Kuusberg.

harjuma ‹37›

1. ‹ma-infinitiiviga› mingi tegevuse kordamisel v. millegi korduval kogemisel selles harjumust, vajalikke oskusi ja kogemusi omandama, viluma; kommet omandama, viisiks võtma. Harjusin vara tõusma ja vara magama heitma. Olen harjunud õhtuti nooremate laste eest hoolitsema. Ta polnud harjunud linnas elama. Vaidluste puhul oli ta harjunud vaikima. On vaja, et õpilased harjuksid iseseisvalt mõtlema ja oma mõtteid väljendama. Ta on harjunud autot, kombaini, traktorit juhtima. Isa oli harjunud igasuguseid töid tegema. Koer harjus mööda küla hulkuma. *Siis harjusid väikesed rebased omaette olema ja ema ootama. R. Roht. || harjunud sissejuurdunud; kogenud, vilunud. Harjunud kombe järgi, kohaselt. Haaras harjunud liigutusega telefonitoru. Dirigendi harjunud kõrv tabas iga valeheli. Elu läks oma igapäevast harjunud rada. Harjunud suitsetajal ei teki ägedaid mürgistusnähte. Kirurgi harjunud käe all operatsioon õnnestus.
2. ‹hrl. komitatiiviga› kellegagi, millegagi kodunema, kohanema, midagi (algselt võõrast, kogematut) omaks võtma, nii et see muutub harilikuks ja loomulikuks. Harjus kaaslastega, naabritega, seltskonnaga. Peeter harjus pikapeale kasuvanematega. Hundikutsikas harjus inimestega kergesti. Harjutakse teineteisega ja elatakse ilma armastusetagi. Harjus peagi distsipliiniga, uue ametiga, tööga. Ei harjunud müraga, paberossisuitsuga, üksindusega, uue ümbrusega. Ta oli hea eluga, mugavustega harjunud. Randlane on mere ja tormidega harjunud. Lõunamaalane ei harjunud põhjamaise kliimaga. Silmad harjusid toas valitseva hämarusega. Pikkamööda harjub keha külmaga. Ma ei ole veel harjunud mõttega, et.. Kas suudan ma harjuda selles võhivõõras paigas? Algul hämmastasid meid tema naljad, kuid hiljem harjusime (nendega). Mees oli (sellega) harjunud, et naine kõik kodused tööd tegi. *Isegi meie vanaisad ei harjunud tõsiselt võttes päris õigesti linnameesteks. V. Beekman.

heebrealane ‹-se 5› ‹s›, heebrealased pl
aj umbes 13. saj. e. m. a. Palestiinasse elama asunud semiidi hõimud; nendest moodustunud Iisraeli ja Juuda elanikkond

hingitsema ‹37›
vaevaliselt elama, eksisteerima v. tegutsema; tasapisi, peidetult elutsema. a. vaevu hinges olema. Visa elu hingitses siiski selles üleni halvatud kehas. Vanake hingitses veel mõne nädala ja suri siis vaikselt. b. kehvalt elama, virelema. Sellise sissetulekuga ei ela ega sure, ainult hingitsed. Peost suhu hingitsev vabadikupere. c. (kidura, nigela kasvamise kohta). Rohi hingitseb kuluhallide mätaste vahel. *Teisigi puid hingitseb siin – lepp ja sarapuupõõsas. L. Kibuvits. d. midagi vaevaliselt tegema, vaevu tegutsema. Teised elavad täisvereliselt, sina ainult hingitsed. Kooli isetegevusringid üksnes hingitsesid. Kriisiaastail jäid mõned tehased hingitsema pisiettevõtetena. Kunagi hingitses linnas ainult paar bussiliini. *..ei siin aralt saa elada, / hiljukesi hingitseda. K. Merilaas. e. vähehaaval, vaevaliselt põlema, nõrgalt leegitsema v. valgustama. Lõke, küünal hingitses veel põleda. Lamp hingitses nõrgalt, sest õli oli lõpukorral. Kupees hingitseb hädine laevalgus. Hingitsev tuluke. f. piltl. Südames hingitseb lootus, lootusesäde, pahameel, viha, saagiahnus. Kübeke uhkust hingitses veel tema rinnus. *Kui päev veel ainult hingitseb / me kardinate taga.. H. Jürisson.

hoorama ‹hoorata 48›
hlv suguliselt kõlvatult elama, liiderdama. Ise abielus, aga hoorab soldatitega. *..võib-olla [rikkana] prassiksin, mängiksin kaarte ja hooraksin. O. Luts.

hulkuma ‹hulgun 42›

1. (hrl. jõude, ilma kindla eesmärgi v. tegevuseta) ringi kõndima, ringi kolama, uitama, lonkima. Kus sa ometigi nii kaua (ringi, ümber) hulkusid? Hulgub sihitult mööda tänavaid ja parke. Hulgub päevad läbi, päevade kaupa jõe ääres. Läks randa, küla peale hulkuma. Kütt hulkus tihti püssiga mööda metsa, metsas. Hulkusin niisama, muidu oma lõbuks. Priit hulkus mitu tundi alevi vahel. Lambad olid pääsenud omapead hulkuma. Toonekurg hulgub piki ojakallast. *Sügisene räim on rahutu, hulgub sügavas meres. R. Vellend. | piltl. Silmad hulkusid seinast seina. Pilk, vaade hulgub rahutult siia-sinna. Mõtted hulkusid sihitult. *Ema arvates oli sõjaajal koolitee kubinal täis hulkuvaid kuule.. L. Kibuvits.
2. ilma kindla töö- v. asupaigata olema, hulkurielu elama; ühest paigast teise rändama. Ilma peal, mööda maailma (ringi, ümber) hulkuma. Tiit on pool Eestimaad läbi hulkunud. Ligi kümmekond aastat on ta hulkunud mööda kaugeid sadamaid. Kaljukass on hulkuva eluviisiga. Uni saadab hulkuma, magamine marssima, tukkumine teed käima. *Ta hulkus paigast teise, kuni pandi vaestemajja.. F. Tuglas.

igama ‹37›

1. üle elama. Pillirookatus igab inimpõlve. See maja on mitu aastasada iganud.
2. jur kauaaegse pideva valdamise tagajärjel omandiks muutuma
3. hrv iganema. *Selles väikeses linnas on kõik sompus, hall, igav.. On iganud traditsioonid, on iganud moraal, on ajast läinud eelarvamised. H. Raudsepp.

ära igama
ära v. üle elama. *Sel ajal igasid palju inimesi oma elu ära, ilma et üle kihelkonna piiri jalgagi välja oleksid saanud. A. Kitzberg. *Rookatus kestab küll [õlgkatusest] poole kauem, kuid ei iga seegi meest ega maja ära. H. Sergo.

iganema ‹37›
oma ajakohasust kaotama, oma aega ära elama, ajast ja arust minema, aeguma. Tõeline kunst ei igane. Aastate eest koostatud generaalplaan on nüüd juba iganenud. Iganenud komme. Iganenud vaated, seisukohad. Iganenud trükikiri, kaunistusvõte. *Nüüd aga oli sündmusest rida aastaid möödas, asi ammugi iganenud.. E. Vilde. *Säraval päikesepaistel, keset kevadist loodust paistab iganenud hoone veel luitunum ja armetum kui muil aastaajul. O. Luts.

ihnelt ‹adv›
(< ihne). Ihnelt elama. Ihnelt kokkuhoitud raha. *..poetas sõna suust ihnelt kui kuldraha. O. Kruus.

immigrant ‹-randi 21› ‹s›
mingile maale alatiseks v. pikemaks ajaks elama asunu, sisserännanu; ant. emigrant. Ameerika, Euroopa immigrandid.

inimese|loom [-a]
kõnek inimene (hrl. halvustavalt, taunivalt, kuid ka haletsevalt, kaasatundvalt vms.). Häbematu, tänamatu, südametu, nurjatu, tüütu inimeseloom. Sina sõge inimeseloom! Mis sa, inimeseloom, õige mõtled! Kas on inimeseloomal aru peas! Sellist tuima inimeselooma pole ma veel näinud. Kuhu sel vaesel inimeseloomal ikka minna on. Teab, kas temast küll õiget inimeselooma kasvab. Hakaku ometi inimeselooma kombel elama! Hunt, karu pannakse tantsima, inimeseloomast ei saa siis jagu!

ise|elu
van omaette elu, välismaailmast eraldatud elu. *..olgu asjad meie eneste või teiste tehtud, ikka hakkavad nad elama oma iseelu. A. H. Tammsaare.