[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

eks ‹adv›

1. nõrk kinnitus- v. rõhusõna lausetes, mis väljendavad:. a. nõustumist, nõusolekut. Eks ma ikka tule, kui vähegi võimalik. Hea küll, eks ma proovi(n). Jah, eks see kuumus tee liiga küll. Kui tarvis, eks siis või minna ka. Eks me vaata, mis siin teha annab. „Õuna tahad?” – „Eks anna pealegi.”. *„Kena poiss,” kiitis Rudolf. „Eks ole,” kinnitas Irma. A. H. Tammsaare. b. nentimist, kinnitamist. Eks pärast ole igaüks tark. Eks seda ole juhtunud paljudega. Eks iga algus ole raske. Eks ma öelnud! Eks olnudki rebane lõksus. „Kes seda tegi?” – „Eks ikka Juhan.” Eks ta ole (ebamääraselt möönev reageering kaasvestleja jutule). c. seletust, selgitust. Eks ta karda(b), sellepärast rabelebki. Eks ma läinud külma ilmaga vette, nüüd on nohu kallal. Eks me nägime, et vihm on tulekul ja jooksime tagasi. d. arvamust, oletust. Eks hunt ta murdnud, kes muu. Eks kahekümne ringis peaks külalisi ikka tulema. Eks see paranda(b), kes ära lõhkus. Eks külarahvas saa(b) imestada, kui Jaan nooriku koju toob. e. soovitust v. soovi. Eks tee ise. Eks küsi talt eneselt! Eks mingu ja vaadaku ise järele. Eks võtnud siis lapsed tööle kaasa! Eks astuge vahel meie poole ka sisse! Eks teeme siis väikesed tropid! Eks jääme siis nägemiseni! Eks terekest kah! Eks hüvasti siis seda korda! f. ilkumist, ähvardust v. pahameelt. Eks sa näe, kus tark väljas! Eks katsu veel vastu hakata! Eks tulgu ainult, koera ajan peale! Eks sa proovi süüa, kui supp on nagu soolvesi! g. imestust, üllatust. Eks näe imet! No eks sa kuule, kus lugu!
2. usutlussõna, millele oodatakse jaatavat vastust, nõustumist; täh. 'kas ei, kas'. On ju nii, eks ole? Tulete siis homme, eks? Eks ole ilus? Oleme kokku leppinud, eks ju? *Mäletad, kui üles kirjutama tuldi, siis ütlesin: eks, Goori, see on ju sinu laud. H. Kiik. *„Eks see ükskõik ei ole, missuguse rahaga osteti,” arvas Anna. A. H. Tammsaare.

eks-
‹liitsõna esiosana› endine; näit. eksabikaasa, -keiser, -kuningas, -maailmameister, -minister, -president, -tšempion

eks1 ‹-i 21› ‹s›
hrv eksimine. *Ühe igatsus ei tunne eksi, teise igatsus eksib. H. Visnapuu.

eks2 ‹-i 21› ‹s›
kõnek endine abikaasa v. elukaaslane. Ta pole pärast lahutust oma eksi kordagi näinud.