[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ei ‹adv›

1. öeldisverbi juurde kuuluv eitussõna, annab kogu lausele eitava sisu. Ma ei tee seda. Tal ei ole raha. Siin ei aita enam miski. See ei võta palju aega. Ei mäletagi, millal me viimati teatris käisime. Ma arvasin juba, et sa ei tulegi enam. Miks sa minema ei hakka? Ei tea, kas maksab teda tülitada. Inimene ei ela ainult leivast. Mis see siis ära ei ole! Mees ei joo ega suitseta. Ta ei kurtnud ega hädaldanud. Ta ei lausu musta ega valget. Kas nad siis ei teadnud, et tee on suletud? Ega ta enne ei jäta, kui oma tahtmise saab. Kingatallad ei pidanud enam vett. Isa ei olnud seal varemalt käinud. Ei puudunud palju, et kõik oleks õnnelikult läinud. Töö ei tahtnud kuidagi edeneda. Sellisest võimalusest ei ütleks keegi ära! Täna ei mindud metsa. Aeg on hiline, teda ei oodata enam. Rääkis, et ilma temata ei tuldavat seal toime. „Äkki sa valetad?”–„Ei valeta.”. | ‹predikaatverb on juurdemõeldav›. Kas sa tuled või ei? „Kas sa süüa tahad?”–„Tänan, ei.” „Kas teid sunniti?”–„Ei, me tegime seda vabatahtlikult.” Vaatasime, et nüüd keerab meile sisse, aga ei, mööda läks. Ma ei saa, mitte kuidagi ei! Külmetasin kõvasti, aga ei häda midagi. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
2. üldisem, ilma verbita esinev eitussõna. a. eitab korrigeerivalt teat. lauseosa. Sajad, ei, tuhanded hukkusid. Tule kell neli, ei, veel parem – kell viis! b. eelneb (harvemini järgneb) rõhutavalt, väidet kategooriliseks tegevalt eituslausele (viimases on hrl. verbiga koos esinev ei v. mõni muu eitussõna). Ei, seda ma ei tee! Ei, see ei ole Madis! Ei, mind ta ei näinud. Ei, ära tee nii! Ei, see pole kuidagi võimalik. Ei, selline olukord küll ei meelitanud. „Ei, kauem see kesta ei tohi!” otsustas ta. See ei olnud mina, oh ei! Ei, ei, ma ei usu teid! *Kõige eest pidin maksma. Mitte rahaga, ei. Vaid inimliku õnnega. F. Tuglas. c. esineb eitava vastuse v. otsusena millegi kohta (järgnev lause on tavaliselt jaatavas kõnes). Ei, ei, see võimalus langeb ära. *„Ei, ei,” ütles Kati tõsiselt, „sa pead mulle rääkima! Mul on ikka tundmus, nagu varjaksid midagi minu eest.” A. Gailit. *„Ärge talle haiget tehke,” palus perenaine tagant järele.–„Ei noh, kus nüüd seda,” vastas sauna Madis. A. H. Tammsaare.
3. annab üksnes järgnevale sõnale eitava sisu v. rõhutab seda.; sün. hrl. mitte. a. (järgnevaks sõnaks adverb). Ei iialgi! Tundis hirmu, nagu ei eales varem. Töö pole puudusteta, ei pooltki. Proovisin igasuguseid vahendeid, aga abi ei ühti. Otsin, otsin, aga teda ei kuskil pool. *„Jäksasid ikka tulla meile?” küsis perenaine. – „Tund ja verst, ei rutem,” vastas Jaagup .. A. H. Tammsaare. *Ega ole Eerogi enam nende lühemate hulgast Soomes, ei sugugi. F. Tuglas (tlk). b. (järgnevaks sõnaks pronoomen). Kasu polnud sellest ei mingisugust. Töö oli korralik, ei ühtki viga. Andres on süüdi, ei keegi muu. Nad elavad vanamoodi, ei midagi uut. *„Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi,” ütles Krõõt. A. H. Tammsaare. c. (järgneb mõni muusse sõnaliiki kuuluv sõna). Õunad on ilusad, ei ainsatki ussitanut ega kärbatanut hulgas. *Nelikümmend oli neid, nelikümmend ja ei ühtegi rohkem ega vähem .. R. Kaugver. *Teda narriti igal pool, nii, väikselt, ei asja ees, teist taga, – oli juba säärane mood. R. Roht.
4. esineb sisult jaatavates lausetes. a. tagasihoidliku küsimuse v. soovi esitamisel. Kas see ei ole äkki August? Kas sa süüa ei taha? Kas ma ei öelnud sulle, et ära mine? Kas ma ei saaks sind aidata? Kas ei tuleks sedagi võimalust kaaluda? „Kas me ei läheks kinno?” tegi üks poistest ettepaneku. b. retoorilistes küsilausetes, hüüatustes vm. seda laadi väljendustes. Kuhu sa ka ei läheks, igal pool tema ees. Mis imeasju seal küll näha ei saanud! Mille kõige pärast küll tema muret ei tunne! Kas ma siis tema kombeid ei tunne! Kuidas ta ka ei püüdnud salata, kõik oli asjatu. *„Ma arvasin, et see on teie pruudi kiri.” – „Mis teile küll pähe ei tule,” ütles Eduard .. E. Krusten. c. mõnikord koos miks-sõnaga nõustuval v. möönval vastamisel. „Kas sa tahad kaasa tulla?” – „Miks ei taha!”. „Aga nii ei tohi ju!” – „Miks ei, sõjas on kõik lubatud!”. *„Noh, siis on hästi. Kas võiksin tuba näha?” – „Seda võib kah, jah, jah. Miks ei või ...” R. Roht. d. vahel mitte ainult ~ üksnes ... vaid ka lausetes (viimasest võib mõni sõna olla ka ainult juurdemõeldav). See ei ole mitte ainult sinu, vaid meie kõikide ülesanne. *Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid .. A. H. Tammsaare.
5. eitavas lauses võib kuuluda sidesõnalisse konstruktsiooni. a. ‹korduvana› läheneb ühendavale sidesõnale. *Seljas polnud tal enam mundrit, ei mütsi peas, ei saapaid jalas. E. Vilde. *Ta lamas peaaegu liikumatult ega rääkinud kellegagi. Ei sanitaridega, ei õdedega, ei arstidega, ei palatikaaslastega. P. Kuusberg. b. ‹ühendsidesõna osana› ei ... ega vt ega
6. kõnek esineb mõnedes teadma-verbiga seostuvates ebamäärasust väljendavates ütlustes. Arvab endast veel ei tea mis! Ta annaks ei tea mis, et sellest ülesandest lahti saada. Kui ohver viimaks toibus, oli ründaja juba ei tea kus. *Kas tead, sa ära karda midagi, kui see ka ei tea mis oleks. O. Luts. *Algselt näib, et säärases külas polekski nagu aset ei tea kui keerukatele inimsuhetele .. V. Alttoa.
7. kõnek rõõmu, vaimustust, heameelt, rahulolu vm. tunnet väljendavate (hüüd)lausete algul läheneb hüüdsõnale. Ei, oli see alles sõit! *Ja hakkaski [liköörist] soe. „Ei, tont võtku, tore on,” ütles Hella Aasa .. P. Viiding. *Aga nüüd lähen ma järve ja suman jahedas vees ... ei, see oli saun! H. Raudsepp.

ei ‹14› ‹s›
„ei”-sõna, „ei”-otsus; eitav, negatiivne otsus. Vastuseks oli kindel ei. Mis sa siis otsustasid, kas ei või jaa? *Kiki vastas ainult ei-dega või ei vastanud üldse midagi. I. Sikemäe. *Sa ütlesid kord, et üksainus ei on teaduse kaaludel mõnikord rohkem väärt kui kümme jaad. R. Kaugver.