[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aabitsa|tõde
algtõde, üldtuntud tõde. Filosoofia, agronoomia aabitsatõed. On ju aabitsatõde, et .. Pole mõtet korrata aabitsatõdesid. Nad ei tunne aabitsatõdesidki.

aadress ‹-i 21› ‹s›

1. sihtkohta (ning adressaati) osutav tekst postisaadetisel, telegrammil vms.; isiku elupaiga v. asutuse asukoha osutus. Halvasti loetav, puudulik aadress. Kodune, töökoha aadress. Sihtnumbrita (postiindeksita) aadress. Anna, jäta, ütle mulle oma aadress. Kuidas su aadress on? Olen koolivenna aadressi unustanud, ära kaotanud. Saatja aadressi ümbrikul polnud. Mul ei ole Jaani uut aadressi. Kas keegi teab Tallinna Kaubamaja aadressi? Korterinumber polnud aadressil õige. Saatke kiri aadressil Tallinn, Sakala 3. || piltl (kirjutise, teose, kriitika vms. objektist rääkides). Üldsõnaline ja aadressita kriitika. Arvustus õigel aadressil. Vaenlase aadressil sadas ähvardusi. Ülistustega võitja aadressil ei oldud kitsi. Kiitvaid sõnu öeldi tehase uudistoodangu aadressil.
▷ Liitsõnad: posti|aadress, telegrammiaadress.
2. info seadme, mälu pesa, võrgus oleva objekti vms. tähis
▷ Liitsõnad: meili|aadress, võrguaadress.
3. van (hrl. paljude allkirjadega pidulik) palve-, tänu-, märgukiri kõrgemale võimukandjale; auaadress. *Keisrile antud truualamliku aadressi teksti koostas Veske .. F. Tuglas.

aadri|laskmine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
(< tn aadrit laskma) vt aader. a. Aadrilaskmine on eriti tuntud rahvameditsiinist. b. piltl. *Summa peeti jupphaaval palgast kinni ja säärast piinarikast aadrilaskmist ei suutnud Sass unustada. O. Tooming.

aamen ‹adv›
kirikl palve, jutluse vms. lõppu tähistav kinnitussõna. „Aamen!” lõpetas õpetaja palve. *.. sest sinu päralt on riik, vägi ja au igavesti. Aamen. Piibel. || lõppu, lõplikku otsust vms. tähistav hüüatus. Mis siin enam vaielda, asi on otsustatud ja aamen! *Aamen, olgu sedaviisi; minult ei saa sina muud kui naise. J. Pärn.

(kindel) kui ~ nagu aamen kirikus
täiesti, lõplikult kindel. Viina ma enam ei võta, see on kindel kui aamen kirikus. Mis isa ütles, see oli nagu aamen kirikus.

aas1 ‹-a 23› ‹s›

1. silmus, (lihtsam v. kokkutõmbamata) sõlm v. selle element. Köie otsa seoti aas. Nöör seoti aasa, aasast pisteti puupulk läbi. Sõlme tegemist alustatakse aasast. Rihm oli seotud aasana väravaposti külge. Liuglev aas 'kinnilibisev aas(sõlm)'. Surnud aas 'kinnilibisematu aas(sõlm)'. Froteepind moodustub väikestest aasadest. Aas lastakse sõrmedelt maha ning tõmmatakse varrastele kinni. *Siin harutasid nad .. hea tüki aega, enne kui said kõik [õngenööri] aasad ja keerud koera jalgade ümbert lahti. R. Sirge. || piltl silmusjas looge, käänak. Põgenedes teeb jänes haake ja aasu. *Suured käänakud ja aasad, mis viivad sõitjad mõnikord otsekui tagasi .. V. Saar.
2. hrl. U-kujuline metallist kinnitusvahend, obadus. Aasa seina lööma, kruvima. Aknahaagid tuleb korralikult aasa panna. Haak on aasas. Värava tabalukk ei tahtnud hästi aasa minna. Uks tõmmati kinni ning raudkramp loksatas aasa. Ehitusplokil on kraanakonksu jaoks aasad.
▷ Liitsõnad: akna-|aas, ukseaas; metall|aas, raud|aas, vaskaas.
3. kaarekujuline niidist, nöörist, riidest, metallist jne. moodustis, hrl. rõiva kinnisel. Jaki, kleidi, pluusi, seeliku, pükste, mantli, kasuka haagid ning aasad. Pükste värvlil on aasad püksirihma hoidmiseks. Vihmavarjul on nöörist aas.
▷ Liitsõnad: niit|aas, nööbi|aas, nöör|aas, rihma-aas.

aasima ‹42›
(naljatlevalt, lõõpivalt) nöökama, nöökima. Heideti nalja ning aasiti üksteist. Teda ei maksa aasida, ta ei saa naljast aru. Aasisime nagu tartlased tallinlastega. Mis ta alalõpmata aasib sinu kallal.

aasta ‹1› ‹s›

1. ajavahemik, mille vältel Maa teeb tiiru ümber Päikese; kalendriaasta (365, lisapäeva-aastal 366 ööpäeva), lähtepunktiks 1. jaanuar. 1980. aasta, aasta 1980. Möödunud, eelmine, käesolev, tulev, eelolev aasta. Aasta algus, lõpp. Kongress peetakse kas vana aasta lõpus või uue aasta alguses. August on aasta 8. kuu. Mis aastal sa sündinud oled? Milline näeb Tallinn välja 2100. aastal, aastal 2100? Aastail 1941–1944. Uut aastat vastu võtma. Õnne ja edu algavaks aastaks! Tulevast aastast alates. Sideeriline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus tähtede suhtes, täheaasta (365 päeva 6 t. 9 min. 9 sek.). Troopiline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus kevadpunktist kevadpunktini (365 päeva 5 t. 48 min. 46 sek.). Aastad ei ole vennaksed. || ‹pl.› (mõnest v. paljudest aastatest koosneva perioodi kohta). Möödunud sajandi 60-ndad aastad.
2. 12 kuu pikkune ajavahemik, lähtepunktiks ükskõik missugune moment. 22. veebruaril möödus 10 aastat onu surmast. See juhtus kümmekond aastat tagasi, mõned head aastad tagasi. Aasta paari pärast. Päevast päeva, aastast aastasse ikka üks ja sama töö. Ma pole enam aasta otsa teatrisse saanud. Siit jätkub tööd terveks, kogu aastaks, aastaks otsaks. Suusatajad saavad nüüd treenida aasta ringi. Ta sai varguse eest viis aastat. Fuksia õitseb peaaegu aasta läbi. Teise aasta ristikupõld. Ta elas aastate viisi välismaal. Aastate jooksul on kogunenud ülearust koli. Aastate pikku kerkis uus linnaosa Õismäele. Akadeemiline aasta 'õppeaasta kõrgemas õppeasutuses'. Parem aasta oodata kui kaks kahetseda. || (vanuse, ea, eluaastate kohta). Poiss on juba seitse aastat vana. Ligi 1000 aastat vana toomkirik. 3. mail saab laps aasta vanaks. Ta võib olla nii aasta nelja(teistkümnene)-viieteistkümnene. Aastaid võib tal olla juba üle neljakümne. Niipalju aastaid ei oskaks talle küll anda. Ta on oma aastate kohta väga nooruslik. Aastate poolest alles noor mees, aga pea hall otsas. Tal juba 70 aastat turjal. Poiss võis olla aastat viisteist vana. Parimad aastad jäävad juba seljataha. Kes daamide aastaid oskab või julgeb arvata! Juustes on tal juba aastate hõbedat. Küürus aastate koorma all. Surm ei küsi aastatest. Armastus ei päri aastaid taga. *Andrese ja Mari esimene poeg Indrek käis juba mõnda kuud neljandat aastat, kui sündis järgmine poeg .. A. H. Tammsaare. || aastates ~ aastais ‹täiendiga› eas; ‹täiendita› eakas, elatanud; mitte enam noor; hrv (esemete vms. kohta:) vana. Parimates, keskmistes aastates mees. Ta on mees parimates aastates. Keskealine mees ja umbes samades aastates naine. Tema aastates veel abielluda! Ta juba aastates mees. Tüse, juba aastates, kuid mitte veel vana naisterahvas. Hallipäine aastais direktor. *Päike soojendas aastates maja sammaldunud katust .. E. Maasik.
Omaette tähendusega liitsõnad: abielu|aasta, alg|aasta, algkooli|aasta, algus|aasta, ameti|aasta, aruande|aasta, asutamis|aasta, eelarve|aasta, elu|aasta, finants|aasta, heina-|aasta, ikaldus|aasta, ilmumis|aasta, juubeli|aasta, kalendri|aasta, kasvu|aasta, keskkooli|aasta, kiriku|aasta, kooli|aasta, kriisi|aasta, kuu|aasta, lapsepõlve|aasta, leina-|aasta, lese|aasta, liig|aasta, lisapäeva-|aasta, maapao|aasta, majandus|aasta, marja-|aasta, mõõna-|aasta, neiupõlve|aasta, noorus|aasta, nälja-|aasta, okupatsiooni|aasta, olümpia-|aasta, orjus|aasta, pagendus|aasta, pensioni|aasta, pool|aasta, proovi|aasta, põllumajandus|aasta, põua-|aasta, päikese|aasta, raamatu|aasta, rahandus|aasta, rahu|aasta, revolutsiooni|aasta, rännu|aasta, saagi|aasta, surma-|aasta, sõja-|aasta, sünni|aasta, teenistus|aasta, tegevus|aasta, tõusu|aasta, tähe|aasta, töö|aasta, valgus|aasta, valitsemis|aasta, vanadus|aasta, vangla-|aasta, veerand|aasta, vilja-|aasta, õnne|aasta, õpi|aasta, õpingu|aasta, õpipoisi|aasta, õppe|aasta, õuna-|aasta, ülikooliaasta; uus|aasta, vana-aasta

ei ole aastakaupa
ei ole palju, pikalt aega. Teeme kähku, ega meil siin aastakaupa ei ole!

aasta|poiss
aastasulane. *.. ja mõne aasta pärast ei läinudki ta enam tallu, ei suviliseks ega aastapoisiks .. M. Metsanurk.

aasta|sulane
aastase (2. täh.) lepinguga, aastakaubaga sulane. Väiksemates taludes aastasulast ei peetud.

aateline ‹-se 5› ‹adj›

1. aatest, aadetest innustunud, neile andunud, aatlev. Aateline inimene. Noorsugu on ikka aateline olnud. Üks tema aatelisemaid sõpru.
2. aadetel põhinev, neist tulenev, nendega seotud (mõnikord materiaalse, praktilise vastandina). Neil on aatelisi lahkarvamusi. *Veel ei olnud vanadus ja tüdimus tema aatelist õhinat suutnud summutada. E. Vilde.

aatman ‹-i, -it 2› ‹s›
relig (brahmanismis ja budismis:) inimese hing, tema sisemine mina. Budismis ei peeta aatmanit püsivaks ega tõeliseks.

abi ‹11› ‹s›

1. aitamine, abistamine, abistus; see, mis aitab vrd appi Vastastikune abi. Sõbralik, omakasupüüdmatu, ootamatu, kiire abi. Materiaalne, rahaline, majanduslik, sõjaline abi. Vältimatu meditsiiniline abi. Tehnilise abi auto. Abi arengumaadele, loodusõnnetuste piirkondadele. Kelleltki abi paluma, otsima, saama. Kellelegi abi osutama, andma. Hädas vajatakse abi. Õpilane vajab abi matemaatikas. Sõprade abi kulus marjaks ära. Hea nõu on kõige parem abi. Mitte kusagilt polnud abi loota. Haavatud oigasid ja palusid abi. Kas teil abi ka tarvis läheb? Abi jäi hiljaks. Naabrite abist ta keeldus. Poiss võttis küüned abiks. Ei maksa teiste abile lootma jääda. Ta tuleb toime ilma teie abita. Naabrite abiga said kartulid võetud. || abil ‹postpositsioonilaadselt› millegi, kellegi abiga, midagi kasutades, abiks, appi võttes, millegi vahendusel, millegagi. Juurte abil hangib taim mullast toitaineid. Vääntaimed kinnituvad väänlate abil. See on katsete abil kindlaks tehtud. Sugestiooni abil saab inimest mõjustada. Ingliskeelset kirjandust loeb ta sõnaraamatu abil. Vinnasin end käte abil purdele.
▷ Liitsõnad: arsti|abi, enese|abi, esma|abi, finants|abi, humanitaar|abi, häda|abi, kaas|abi, kiir|abi, oma|abi, sünnitus|abi, välis|abi, õigusabi.
2. (millestki, kellestki) kergendus, kasu. Ravimist, rohust, süstidest oli varsti abi märgata. Kaitsekiivrist, turvavööst on kindlasti abi. Ettevaatusest oli abi. Sellest on vähe abi. Lapsed alles väikesed, paljuke neist abi on. Minust pole neile abi, ma ei tunne ümbrust ega inimesi. Poisist on isale juba suur abi. Arvasin, et kompress võiks haigele jalale abi tuua. Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi.
3. abiline (tihti elukutse, ameti poolest); abistaja(d), aitaja(d) vrd asetäitja Ministri, direktori, metsaülema, kapteni, vedurijuhi abi. Vallavanema, kirjatoimetaja abi. USA riigisekretäri abi Lähis-Ida küsimustes. Remondiga ei saa ma üksi hakkama, tuleb abi võtta. Ta ei jõua seda üksi ära teha, keegi peaks talle abiks minema. Tütar on emale köögis abiks. Ta püüdis kogu aeg nõu ja jõuga abiks olla. Juhtival töötajal on sageli asetäitja(d) või abi(d). *Sauna Mari käis peres ühtepuhku abiks, sest perenaise tervis oli selle lapsega vilets. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: meistri|abi, noorem|abi, vanemabi; direktori|abi, kapteniabi.

abielluma ‹37›
abiellu astuma, abielu sõlmima, naist võtma v. mehele minema. Noormees ja neiu, noored abiellusid armastusest. Ema abiellus vanas eas teist korda. Tütar abiellub noorelt. Lähedased sugulased ei või omavahel abielluda. Abiellus endast vanema naisega vara pärast.

abi|nõu

1. mingile eesmärgile suunatud, selle saavutamiseks rakendatud tegevus, toiming(ud), meede. Kindel, lihtne, mõjuv abinõu. Universaalne abinõu. Administratiivsed, kasvatuslikud, organisatsioonilised, profülaktilised, erakorralised, esialgsed abinõud. Abinõusid rakendama, tarvitusele võtma. Kõiki võimalikke abinõusid on proovitud. Ükski abinõu pole aidanud. Sõda on konfliktide lahendamise äärmine abinõu. Ta ei vali abinõusid eesmärgi saavutamiseks. Otstarve pühendab abinõu.
▷ Liitsõnad: ennetus|abinõu, ettevaatus|abinõu, häda|abinõu, julgeoleku|abinõu, kaitse|abinõu, karistus|abinõu, mõjutus|abinõu, surve|abinõu, tõrje|abinõu, vastuabinõu.
2. riist, vahend. Polnud mingit abinõu, millega konservikarpe avada. *Küll kubises jääpiir hülgeist, kuid ei olnud mingit abinõu nende tabamiseks .. E. Past.

abi|pakkuja ‹1› ‹s›
Abipakkujaid ei maksa tagasi tõrjuda.

abistama ‹37›
abiks olema, aitama; abi osutama, toetama. Lapsed abistavad ema kodustes talitustes. Õde abistab arsti operatsioonil. Teine võimleja võib silda laskujat käest abistada. Sageli ei osata uppujat abistada. Sõbrad abistasid meid ülesande täitmisel nõu ja jõuga. Pärast vanemate surma abistas ta oma nooremaid õdesid-vendi majanduslikult. Magistrant sai oma teaduslikult juhendajalt abistavaid näpunäiteid. Abistav kriitika.

abi|vajaja ‹1› ‹s›
Arstiabi kättesaadavus abivajajaile. Abistamiskassa ei suutnud rahuldada kõigi abivajajate soove.

able ‹6› ‹adj›
murd ablas. *Poiss on hirmus able. Ta võib enese surnuks süüa, kui jaopärast ei anta. M. Aitsam.

abonement ‹-mendi 21› ‹s›
eel-, ettetellimus, ettetasumisega saadud õigus midagi teatud ajavahemikul kasutada v. külastada; seda õigust tõendav dokument (kaart, pilet vms.). Abonement ei kehti esi-, juubeli-, reserveeritud etendustel. Hankisin abonemendi kammerorkestri kontsertidele. || ettetasumisega loengute, kontsertide, etenduste vms. sari. Filharmoonia organiseerib uueks kontserdihooajaks neli abonementi.

absolutiseerima ‹42›
absoluutseks pidama v. muutma; absoluteerima. Neid seisukohti ei maksa absolutiseerida. Paljudest mõjuritest ei saa ühtki absolutiseerida.

absoluutne ‹-se 2› ‹adj›

1. sõltumatu, mittesuhteline, tingimatu; ant. suhteline, relatiivne. Absoluutne vanus, kronoloogia. Toodangu absoluutne maht. Omal ajal peeti paigalseisu absoluutseks nähtuseks. Kõik on suhteline, miski pole absoluutne, midagi pole absoluutset.
2. täielik, täiuslik. Absoluutne vaikus, rahu, kord, puhtus, tühjus, pimedus. Absoluutne väljamõeldis, vale, loba. Seda tuleb võtta absoluutse paratamatusena. Immuunsus võib olla osaline või absoluutne. See mees on absoluutne null. Reegel ei pruugiks olla nii absoluutne. Elasime, olime absoluutses teadmatuses. Absoluutne alkohol keem veevaba, 100-protsendiline etüülalkohol. Absoluutne enamus 'rohkem kui pooled kõigist häältest'. Absoluutne kunst kunst abstraktsionism. Absoluutne kuulmine muus inimese võime määrata helikõrgusi kuulmise järgi muusikariista abita. Absoluutne meister 'meistri- v. esivõistluste kõige parem sportlane teat. eriarvestuse alusel mõningatel spordialadel'. Absoluutne monarhia aj absolutism. Absoluutne nullpunkt füüs madalaim mõeldav temperatuur (-273,15 °C). *Pole ühtki absoluutselt õnnestunud kunstiteost, nagu pole ühtki absoluutsete võimetega kunstnikku. F. Tuglas.
3. (terminites:) teat. lähtesuurusest, -nivoost, põhiühiku(te)st lähtuv. Absoluutne kõrgus geogr maapinna punkti kõrgus ookeani nivoopinnast. Absoluutne temperatuur füüs absoluutsest nullpunktist loetud, Kelvini kraadides väljendatud temperatuur. Tähe absoluutne heledus astr tähe tekitatav valgustatus 10 parseki kaugusel. Õhu absoluutne niiskus meteor veeauru hulk grammides ühe m³ õhu kohta.

absoluutselt ‹adv›

1. täielikult, täiesti. Absoluutselt terve inimene. See on absoluutselt väär, mõttetu. Absoluutselt kõigile kohustuslikud eeskirjad. Keegi pole absoluutselt eksimatu. Absoluutselt must keha füüs ideaalne keha, mis igal temperatuuril neelab kogu talle langeva kiirguse, sõltumatult kiirguse spektraalkoostisest.
2. ‹hrl. eitavas vormis verbi laiendina› (mitte) sugugi, üldse (mitte). Mees ei kuulnud absoluutselt midagi. Mul polnud absoluutselt mingeid võimalusi.

abstraktne ‹-se 2› ‹adj›

1. abstraheerides loodud, mõtteline; abstraktsioonidel põhinev, neid kasutav; ant. konkreetne. Abstraktsed mõisted. Abstraktne mõtlemine. Abstraktne teooria, arutlus, esitus, ainekäsitlus. Selline abstraktne targutus ei vii kuhugi. Vaidlused läksid üha abstraktsemaks. Abstraktne luule. Abstraktne kunst 'abstraktsionism'.
2. keel abstraktsust, mittekonkreetsust väljendav. us-lõpulised abstraktsed substantiivid, nagu „headus”, „kurjus”.

abstraktselt ‹adv›
(< abstraktne (1. täh.)) Lapsed ei suuda veel abstraktselt mõelda. Lektor käsitles teemat abstraktselt ja raskepäraselt.

ader ‹adra, atra 31› ‹s›
maaharimisriist kündmiseks, muldamiseks jms. Mitmehõlmaline ader. Adra tähtsamad osad on tera, hõlm ja nuga. Kündja rakendab hobused adra ette, pöörab adra vaole, vajutab adra mulda, hoiab atra vaol, raputab mulla adralt. Traktorist läheb uue adraga kündma, kõrt koorima. Väsinud oli hobune adra ees ja kündja adra taga. Ei kõlba ta linna ega adra taha 'maatööle'. Anna aega atra seada.
▷ Liitsõnad: aia|ader, ale|ader, drenaaži|ader, hark|ader, hobu|ader, hõlm|ader, istandiku|ader, konks|ader, koorimis|ader, kraavi|ader, mutt|ader, puu|ader, ratas|ader, raud|ader, ripp|ader, seemendus|ader, soo|ader, traktori|ader, vannas|ader, ühehobuseader.

administraator ‹-i, -it 2› ‹s›

1. administreeriv ametiisik. Saarik oli hea õpetaja, kuid halb administraator – direktoriks ta ei sobinud.
2. (näit. hotelli, restorani, teatri) igapäevast praktilist tööd korraldav ametiisik. Võõrastemaja administraator.
▷ Liitsõnad: valve|administraator, vanemadministraator.

administreerima ‹42›
haldama, valitsema; bürokraatlikult, formaalselt juhtima. Ametiühing ei ole administreeriv organ. Veenmise asemel tihti administreeritakse. Administreeriva stiiliga ülemus.

adra|madrus
hlv maamees, maarott, mullatuhnija (meremeeste keeles). Adramadrusest ei saa meremeest.

aeg ‹aja 23› ‹s›

1. lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne. Aja vool. Aeg möödub, kaob, lendab. Aeg ei peatu. Aeg toob juustesse hõbedat. Püramiidid seisavad aega trotsides. Nõnda on see olnud igavesest ajast. Ta elas otsekui väljaspool aega. Aeg parandab haavad. Aeg annab head nõu.
2. (umbmääraselt v. konkreetselt) piiratud kestus, vältus, ajalõik, -vahemik, -järk. Mõni aeg tagasi, hiljem. Mõne, tüki, natukese, veidikese aja pärast. Iga natukese aja tagant. Sind ka näha üle hulga, mitme, pika aja. Lühikese aja jooksul. Kuu aega tagasi, kuu aja eest. Kevadeni on veel palju aega. Peeter töötas teatava aja õpetajana. Olen temaga ammust aega tuttav. Olin pikka aega kodunt ära. Tule ükskõik mis ajal. Nad sõitsid kauemaks ajaks maale. Sellest jätkub mitmeks, hulgaks, pikemaks ajaks. Mis te kogu aeg 'pidevalt, ühtelugu' naerate? Seda annab mitu aega 'kaua' mäletada. Viimasel ajal 'lähemas minevikus' pole sellest midagi kuulda olnud. Lähemal ajal 'lähemas tulevikus' on külalisi oodata. Ta on igal ajal 'alati' valmis appi tulema. Küllap sa aja jooksul 'ajapikku, pikapeale' kõike veel õpid. Head aega! (lahkumistervitusena). || oma eripäraga ajajärk (eriti ajaloos, ühiskonna arengus, rahva elus). Uusim aeg. Purjekate aeg on läbi. C. R. Jakobsoni aegadest peale. Vanal, endisel, iidsel, hallil, muistsel ajal. Kes nüüdsel ajal enam kodus leiba küpsetab! Uuemal ajal see komme kadus. Need ajad on möödas, kus sirbiga rukist lõigati. Vaene, kitsas, karm, raske aeg. Tulid segased, ärevad ajad. Mis teha, parata – aeg on selline! Oodati teisi, paremaid aegu. Möödunud aegu meenutama. Ta oli oma aja haritumaid naisi. Oma aja äraelanud ideed, seisukohad. Te olete ajast maha jäänud. Tuleb ajaga kaasas käia, sammu pidada. Noil ajul polnud teisiti võimalik ära elada. Sõja, rahu ajal. Teoorjuse, Saksa okupatsiooni ajal. || oma eripäraga osa päevast, aastast. Hommikune, õhtune aeg. Kevadine, suvine, sügisene, talvine aeg. Sirelite õitsemise aeg. Värske aedvilja aeg. Noore kuu aeg. Pimedal öisel ajal. Meie Rootsi-reis langes jõulueelsele ajale. Teelagunemise, lumemineku ajaks peavad palgid veetud olema. Koidu, loojangu, esimese kukelaulu ajal. Jaanipäeva, pühade ajal. Päise päeva ajal. || kõnek (ametis olemise perioodi, ajateenistuse, karistusaja jms. ajalõigu kohta). Lennart Meri oli Eesti presidendiks kaks aega järjest. Jakob Liivi näidend „Kolmat aega vallavanem”. Ta istus oma aja ära ning pääses vanglast välja.
▷ Liitsõnad: antiik|aeg, endis|aeg, feodaal|aeg, häda|aeg, jää|aeg, kaas|aeg, kesk|aeg, kivi|aeg, kriisi|aeg, kõrg|aeg, langus|aeg, leina|aeg, muinas|aeg, mure|aeg, nälja|aeg, nüüdis|aeg, okupatsiooni|aeg, ordu|aeg, orja|aeg, paganus|aeg, praegus|aeg, pronksi|aeg, rahu|aeg, raua|aeg, reaktsiooni|aeg, sõja|aeg, tsaari|aeg, uus|aeg, valgustus|aeg, vana|aeg, ärkamis|aeg, ürgaeg; aasta|aeg, heina|aeg, jahi|aeg, jooksu|aeg, kasvu|aeg, kevad|aeg, koidu|aeg, koristus|aeg, korje|aeg, kudemis|aeg, külvi|aeg, künni|aeg, marja|aeg, pesitsemis|aeg, puhte|aeg, põua|aeg, päeva|aeg, püügi|aeg, seene|aeg, suve|aeg, talve|aeg, õie|aeg, õitse(mis)|aeg, ööaeg; karistus|aeg, sund|aeg, valitsusaeg.
3. kasutada olev, millekski ettenähtud, kuluv jne. ajalõik. Aeg on kallis. Eksamiks valmistumise aeg. Mu aeg ei luba praegu maale sõita. Aeg sai täis, läbi. Aeg läks oodates igavaks. Aeg kaob märkamatult käest. Kust ta küll leiab, võtab aja edasiõppimiseks? Aega tuleb otstarbekalt kasutada. Aega ei tohi raisata, kaotada, asjatult kulutada. Ärge viitke lobisemisega aega. Sõitke lennukiga – säästate aega! Ära kiirusta, aega on, aega küll! Polnud aega oodata. Kas sul on minu jaoks aega? Tule mind vaatama, kui aega saad. Ta palus mõtlemiseks aega. Oodake, andke aega! Kaotatud aega on raske tasa teha. Asuti aega viitmata 'viivitamatult, otsekohe' teele. Polnud aega ninagi nuusata 'oli väga kiire'. Mida sa vabal ajal teed? Tuli näpistada aega kodusteks töödeks. Õpingute, ülikooli ajal. Lisatöid tegime omast ajast. Ajaga tulime lahedasti välja, aega jäi ülegi. Aega orjal, aega härjal, aega sunnitud sulasel. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Aeg antud naerda, aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || sport (distantsi läbimiseks kuluva, spordimängu pikkuseks määratud vms. ajalõigu kohta). 100 meetris saavutas, jooksis ta aja 11,2 sekundit. Sai päeva parima aja. Vastutuule tõttu jäid ajad tagasihoidlikeks. Ujus 100 m ajaga alla 52 sekundi.
▷ Liitsõnad: abielu|aeg, armu|aeg, ehitus|aeg, elu|aeg, esinemis|aeg, ettevalmistus|aeg, funktsioneerimis|aeg, garantii|aeg, harjutus|aeg, haude|aeg, hingetõmbe|aeg, inkubatsiooni|aeg, jõude|aeg, kandidaadi|aeg, kasutus|aeg, katse|aeg, kehtivus|aeg, kooli|aeg, käibe|aeg, laagerdus|aeg, lahtioleku|aeg, leeri|aeg, lennu|aeg, lisa|aeg, lõimetus|aeg, lõuna|aeg, magamis|aeg, mõtlemis|aeg, mängu|aeg, oote|aeg, peite|aeg, poolestus|aeg, praktika|aeg, proovi|aeg, puhke|aeg, puhkuse|aeg, põhi|aeg, rasedus|aeg, reageerimis|aeg, ringlus|aeg, saate|aeg, seisu|aeg, selli|aeg, sõidu|aeg, säilimis|aeg, söögi|aeg, sööma|aeg, tiinus|aeg, tipp|aeg, treeningu|aeg, turu|aeg, töö|aeg, une|aeg, vaba|aeg, vahe|aeg, vastuvõtu|aeg, õpi|aeg, õppe|aeg, ülikooliaeg; kolmandik|aeg, lisa|aeg, neljandik|aeg, normaal|aeg, pool|aeg, rekord|aeg, veerand|aeg, võiduaeg.
4. (millekski sobiv, õige, määratud jne.) hetk, (aja)moment. Nüüd on aeg minna, lahkuda, alustada. Aeg on tõusta ning teele asuda. Tal oleks viimane aeg naist võtta. Igaühel tuleb kord aeg siit ilmast lahkuda. No oskasite teie aga õigeks, parajaks ajaks tulla! Õnn, et abi õigel ajal kohale jõudis. Päevauudiste ajaks tahaksime koju jõuda. Rongide saabumise ning väljumise ajad. Ta on mees, kes oskab õigel ajal õige sõna öelda. Kõik tuleb omal ajal.
▷ Liitsõnad: asutamis|aeg, ilmumis|aeg, saabumis|aeg, stardi|aeg, sulgemis|aeg, surma|aeg, sünni|aeg, täht|aeg, väljumisaeg.
5. (ajaarvestuses). Kesk-Euroopa aeg. Kohalik aeg. Aeg lähenes juba keskööle. Mis, kui palju õige aeg praegu on? Aega arvati veel vana kalendri, Päikese ja tähtede järgi. Kas sul on õiget aega – mu kell on seisma jäänud. Vana seinakell näitab ikka veel truult aega. Tõusin kella 7 ajal.
▷ Liitsõnad: dekreedi|aeg, kalendri|aeg, kella|aeg, maailma|aeg, päikese|aeg, tsiviil|aeg, tähe|aeg, vööndiaeg.
6. esineb imestust, üllatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Oh sa armas aeg! Heldene aeg! Oi sa taevane aeg! *„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?” A. H. Tammsaare.
7. keel hrl. verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse v. olukorra suhet mineviku, oleviku v. tulevikuga. Eesti keeles on neli aega: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Inglise keele aegade süsteem.
▷ Liitsõnad: liht|aeg, liitaeg.

aeglane ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. aegamööda, pikkamööda toimuv, kulgev v. arenev; ant. kiire (1. täh.) Aeglase vooluga jõgi. Aeglased liigutused. Hobune laskis aeglast sörki. Astub aeglasel sammul. Aeglane liikuma. Pulss jäi aeglasemaks. Aeglane tõus, langus. Aeglane jahtumine, kuumenemine. Mõne ravimi mõju on aeglane. Muutus, areng on olnud liiga aeglane.
2. (hrl. inimese kohta:) loomu poolest aegamööda, pikkamööda toimiv, liikuv, tegutsev jne.; ant. kiire (2. täh.) Ta teeb küll korralikku tööd, kuid on hirmus aeglane. Aeglasemad õpilased ei saanud ülesandeid valmis. Aeglase mõtlemise, toimega mees. Leevikesi peetakse aeglasteks ning rahulikeks lindudeks.
Omaette tähendusega liitsõnad: ime|aeglane, üliaeglane

aeglema ‹ajelda 49›
hrv aega viitma, viivitama. *On jäänud lohakile nii palju asju – kes siis nüüd enam tohib ajelda. O. Luts. *Ma aeglen veel, ei raatsi päevast lahku .. M. Under.

aeguma ‹37›

1. iganema, vananema. Tõeliselt suur kunst ei aegu. Informatsioon aegub tänapäeval väga kiiresti. Aegunud seisukohad, vaated. Aegunud tegumoega ülikond.
2. jur seaduses ettenähtud tähtaja möödumisel kehtivust kaotama. Pass, parkimistrahv on aegunud. Sõjaroimarite kuriteod ei aegu.

(ei) a-d ega b-d, (ei) i-d ega a-d
mitte midagi. Ei lausunud a-d ega b-d. Ta ei osanud selle peale öelda, vastata i-d ega a-d.

aelema ‹-leda 37 või kõnek -lda 38›

1. end aeg-ajalt liigutades lamama; vähkrema; püherdama. a. (laisana, roidununa, mõnuledes jne.) end aeg-ajalt liigutades pikutama v. vedelema. Aelevad poole päevani voodis ega viitsi tõusta. Temast pole enam töömeest ega tegijat, aeleb päevade kaupa selili sängis. *.. visata võõras kohas pikali, aeleda ja siruleda nagu kass. L. Promet. b. (unetusest, rahutusest, valust jne.) vähkrema, visklema, vintsklema. Terve öö ta aeles unetult asemel. Palavikus laps sonib ja aeleb. *.. kaks järgmist, kes mõõkadega välja astusid, aelesid varsti veriselt sepa jalge ees maas. E. Bornhöhe. c. (vallatusest, liikumisvajadusest jne.) vähkrema, püherdama. Lapsed aelesid ning hullasid värsketes heintes. Põrsad aelevad poris.
2. (rahutult) siia-sinna, edasi-tagasi liikuma. Lasipuu külge seotud hobused aelesid kärsitult. *Teinekord lähevad jälle sead kesale ja vana virin aeleb jälle niisama ühest kohast teise. O. Luts. *Kesk tuba aeleb viieaastane sassis peaga Miku paljaste harukestega kaksiti luuavarre peal. Juh. Liiv.
3. hlv. a. (ringi, ümber) hulkuma, (ringi) luusima, kolama. Poisist pole töömeest – joob ja aeleb küla mööda (ringi). Pole teda mitu päeva näha olnud, ei tea, kus (ümber) aeleb. *Kui viinavõtja mees aeles Koljagi sagedasti väljas. R. Sirge. b. ringi ajama, ringi tõmbama, amelema. Mees hakkas jooma ning naistega aelema. Ise alles plikake, aga juba aeleb poistega (ümber).

afišeerima ‹42›

1. müürilehtedel v. mujal teatavaks tegema. Teatrid afišeerisid oma uuslavastusi. Afišeeris ajalehes, et tal on korter müüa.
2. piltl midagi v. kedagi nähtavale seadma, millelegi v. kellelegi üldist tähelepanu tõmbama. Vähem afišeeritud meetod. Liialt palju afišeeritud automark. Ta ei taha ennast afišeerida.

aga
I. ‹konj› kõige üldisem vastandav sidesõna; sün. kuid, ent
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. ühe lause v. lauseosa kaks komponenti on vastandatud teise lause v. lauseosa kahele komponendile. a. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Eile oli külm, aga täna on soe. Sina lähed, aga mina mitte. Mõte oli hea, aga selle teostus ebaõnnestus. Ma keelasin küll, aga või tema sellest hoolis! *Miika oli surnud, Mihkel oli surnud, tema aga elas ja teda võidi vihata. A. Jakobson. b. (korduvate lauseliikmete puhul). Tal on vähe raha, aga palju tööd. Muret oli tihti, rõõmu aga vahel harva. Ühed elasid jõukalt, teised aga äärmises vaesuses. Võib-olla kunagi tulevikus teen, aga praegu mitte. Seda võib küll mõista, aga mitte õigustada.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat, selgitavat lauseosa v. lauset. a. (korduvate lauseliikmete puhul). Ta on väike, aga tubli. Paratamatu, aga ikkagi kurb sündmus. Koosolekul arutleti praegust olukorda, aga ka tulevikuväljavaateid. Ütles seda tasa, aga kindlalt. Kõik olid väsinud, aga matkaga rahul. Koer haukus ägedalt, aga kallale ei tulnud. Ähvardab lüüa, aga ometi ei löö. *Peeter hakkas juba ümber käänama, viitles aga jälle. E. Vilde. b. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Ma oleksin ehk läinudki, aga isa ei lasknud. Tundis väsimust, aga uni ei tulnud. Raske muidugi on, aga küll me toime tuleme. *Ema vahest ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. A. H. Tammsaare. | (otsese kõne korral võib lause aga kohalt katkeda). *„Noh, kas perenaine lubas?” küsis noorhärra järgmisel õhtul. – „Lubas küll, aga ..” M. Metsanurk.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandus nõrk ning aga kasutatakse ütlust sissejuhatava sõnana. „Mina seda ei teinud.” – „Aga kes siis tegi?”. *Jajah, nojah, õige küll. Aga siis peate rikas inimene olema, kui nii palju raamatuid ostate. R. Roht. *Nõu meeldis vanahärrale, ja ta pidas temast tükk aega kinni. Aga seal kerkisid kaaluvad mõtlused vahele. E. Vilde.
II. ‹adv› (rõhutav sõna)
1. muudkui, vaid. Mis siin enam oodata, istume aga lauda! Tulge aga julgesti, koer on ketis! Lase aga kuulda! Mine aga sina pealegi, küll saame siin hakkama! *Pole inimesed ju taevapilved, et aga lähevad ja lähevad ja seda kiiremini, mida kurjem on tuul. A. Mälk.
2. ainult, vaid, üksnes. Kaupa on külluses, oleks aga raha! Tal pole muud mõttes kui aga oma töö. Ta tuleb kõigega toime, kui ta aga viitsib teha. No oodaku aga! (ähvarduses). *Temal on ükskõik, kuidas elab, kui tal aga riided seljas ja tükk leiba on .. M. Metsanurk. || ‹hrl. ühenduses pronoomenite, adverbide ja konjunktsioonidega› iganes. Kes aga ette sattus, see kolki sai. Võeti, mis aga kätte sattus. Läks, kuhu aga tahtis. *.. ruttas nii kärmesti kodu poole, kui aga vana ruuna kabjad kandsid. J. Kunder.
3. (hrl. imestust, üllatust väljendavates hüüatustes:) alles, ikka. Oled sina aga optimist! No on see aga peletis, suli! Küll on aga kuum – päris ära tahab lämmatada.
4. väljendab v. rõhutab etteheidet v. ähvardust. Aga! Aga, ema, kuidas sa võid ometi Reinust nii rääkida! „Aga sa nüüd isa käest saad!” ähvardas tädi.
5. (ebamäärase tähendusega). a. sissejuhatava sõnana, eriti otseses kõnes. Aga küll tõusis kära! Aga see oli alles sõit! Aga me kolkisime neid päris korralikult kohe! „Arva, mis ma leidsin.” – „Aga mitte ei oska arvata.”. b. tarvitatakse hrl. koos verbi kordamisega imperatiivis. Tule aga tule lähemale! Vaata aga vaata, või tema ka siin! Rääkige aga rääkige, küll te pärast kahetsete! „Astu aga astu!” sundis mees hobust. c. (muudel juhtudel). Ta tundis huvi humanitaarainete, eriti aga ajaloo vastu. See asi puudutab meid kõiki, eelkõige aga sind.

aga ‹11› ‹s›
(lähtub vastavast konjunktsioonist; kasut. seoses mingi häiriva, kahtlust tekitava v. takistava asjaoluga). Asi näis olevat igati korras, ent siis ilmusid mõned agad. Ma ei hakka rääkima agadest, mis mul filmi vaadates mõttesse tulid. *Ent siin oli siiski üks aga. Siin oli üks säärane aga, mis tekitas igas mõtlevas inimeses kahtlusi .. J. Rannap.

agan ‹-a 2› ‹s›
‹hrl. pl.›
1. teravilja (ka heina-, linaseemnete) peksmisel ning tuulamisel terade (seemnete) hulgast eraldunud õisikute, kuparde, lehtede peenem, kerge osake, kõlutera jm. vrd kõlgas Tuul viib aganad eemale. Aganates on teri. Tuleb jälgida, et tera ei läheks agana(te)sse. Kerge nagu agan. Lehed lendlevad nagu aganad tuules. Vesi pikka piima jätku, aganad on leiva jätku, kaevukook on kalja jätku.
▷ Liitsõnad: kaera|agan, nisu|agan, odra|agan, rukkiagan.
2. piltl miski v. keegi tühine, tähtsusetu, kerge, kõlbmatu. Poisil pea aganaid täis. Artiklikogus on terade hulka sattunud ka aganaid.

agatama ‹37›
(tihtipeale) kahtlust, põiklust, vastuväidet väljendavat aga-sõna ütlema, tarvitama. Nüüd ei ole aega agatada, tuleb tegutseda. *„Jah, aga ...” – „Mis sa agatad! Ma tean küll sinu häda! ..” R. Roht.

agitatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. rahvahulkade poliitiline mõjustamine vestluste, ettekannete, miitingute, meedia kaudu, kihutustöö. Poliitiline, valimiseelne agitatsioon. Riigivastane agitatsioon. Suuline agitatsioon. Agitatsiooni tegema. Agitatsioon kandis vilja, ei andnud tulemusi. Näitlik agitatsioon 'vitriinid, fotod, diagrammid, plakatid, loosungid jms.'.
2. (üldisemalt:) veenmine, selgitustöö. Ta nõustus pikema agitatsioonita kaasa tulema.

agiteerima ‹42›

1. kihutustööd tegema; poliitiliselt üleskutsuvalt mõjuma. Ta agiteeris puhta looduse poolt, relvastumise vastu. Kaaslased agiteerisid teda piketis osalema. Agiteerivad plakatid, loosungid. Sõjaaegne luule oli agiteeriv, võitlev.
2. (üldisemalt:) kedagi veenma, veenda püüdma. Küll meelitasime, küll agiteerisime, aga nad ei tulnud kaasa.

agrane ‹-se 4› ‹adj›
hrv hämmeldunud, hämmeldusest segane. *Ta oli nii agrane, et tükil ajal mingit vastust ei leidnud. E. Vilde.

agressiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. pol agressiooni rakendav, kallaletungiv; anastuslik, vallutushimuline. Agressiivsed riigid, ringkonnad. Agressiivne sõjaline blokk. Agressiivne välispoliitiline kurss.
2. ründav, rünnata tahtev, ründevalmis. Agressiivne inimene, laps, olend. Koer oli loomult agressiivne. Ta ei suuda taltsutada oma agressiivset loomust. Tema kirjutiste toon muutub üha agressiivsemaks. Te olete oma mehe vastu, suhtes liiga agressiivne.
3. keem korrodeerides v. muul viisil keemiliselt purustav. Agressiivne vesi, keskkond. Sünteetilised rasvhapped on palju agressiivsemad kui taimsed ja loomsed rasvad.

ah

1. ‹interj› väljendab ning rõhutab (kontekstist, kõnes ka intonatsioonist, miimikast, žestidest sõltuvalt), hrl. lause algul:. a. rõõmu, vaimustust, imetlust, imestust, üllatust jms. Ah, kui tore ilm on täna! Ah kus oli alles vaatepilt! Ah! Sina! Ei osanud oodatagi. Ah! Juba valmis! b. igatsust, soovi. Ah, küll tahaks praegu kodus olla! Ah kuidas jooks praegu külma allikavett! c. kurtmist, kaebamist, hädaldamist jms. Ah kui kurb! Ah, mis me küll nüüd teeme! d. ükskõiksust, minnalaskmist, tüdimust jms. Ah tühja kah, las jääb nagu oli! Ah, see on ju lõpuks ükskõik! Ah, tehku nii, nagu ise heaks arvab! Mis sa ütlesid? – Ah, ei midagi! e. viisakat tagasihoidlikkust, ka vastuvaidlemist, tõrjumist. Ah, mis nüüd mina, aga Toomas – vaat see on alles töömees! *„Ah, mine,” tõrjus Teele naeratades, „kust ma sulle's seda nüüd tean ütelda ..” O. Luts. f. pahameelt, rahulolematust, tõredust, halvakspanu, etteheidet jms. Ah, need tänapäeva noored! Ah sind küll, millegagi sa hakkama ei saa! Ah kui rumalasti sa talitasid! Ah, mis ta kelgib! Ah, pagan võtaks! g. äkilist meenumist. Ah jaa – täna on ju Leena sünnipäev! Ah, ma pidin ju talle helistama! h. teatavaks võtmist, konstateerimist (ka konstateeriva, retoorilist laadi v. eelnenud küsimust kordava küsimuse algul) jms. Ah nii, hea küll. Ah see olid siis sina. Ah Jaanil on siis ülikool läbi. Ah laupäeva õhtul on rahvamajas pidu? Ah et kuidas meil läks? – Üsna hästi. Ah Peeter? – Peeter on nüüd juhatuse esimees. *„Kuidas ta [= opman] su vastu siis on?” – „Ah opman? Siiamaale väga hea ..” E. Vilde.
2. ‹adv› küsilause lõpul kasutatav küsisõna; tarvitatakse ka mittearusaamist väljendava küsisõnana. Mis sa selle peale kostad, ah? Tore? – Ah? Miks ta vaikis, miks ta ei julgenud rääkida – ah? Keda sa lolliks pead, ah? Ah? – mis sa ütlesid?

ahastama ‹37›

1. ahastuses olema; (sõnade, nutu, käitumisega jne.) ahastust väljendama. Vanemad ahastasid poja surmateate saamisel. Ärge ahastage, küll ta saab terveks! Poja käitumine pani ema ahastama. Keegi nuttis ahastades. „Mis nüüd küll saab!” kuuldi kedagi ahastavat. Ahastav naine. Ahastav hääl, karjatus, nutt, kurtmine, hüüe, ohe. Heitis juuresolijaile ahastava pilgu. *„Ma ei suuda, ei suuda enam! Võin hulluks minna sellest tuupimisest!” ahastas ta .. R. Sirge.
2. ‹hrl. v-partitsiibis› hrv ahastust tekitama. Kalurinaised on saanud tunda ahastavat hirmu. Ahastav on olla vang. *.. kas muutuvad olud avaramaks või algab ahastav kidunemine? F. Tuglas.

aheldama ‹37›

1. ahela(i)sse panema, ahela(te)ga köitma; ahela(i)s pidama, ahela(i)s hoidma. Vangid aheldati lossikeldri seina külge. Aheldatud käed, jalad. Aheldatud Prometheus. Vanal ajal olid raamatud vahel lugemispuldi külge aheldatud. Aheldavad köidikud, ketid, vangirauad. Koera aheldanud kett oli katkenud.
2. piltl kammitsema, köitma; piirama, takistama. Raske haigus aheldas ta voodisse, voodi külge. Naised ei taha olla enam kodu külge aheldatud. Graniitkallaste vahele aheldatud jõgi. Pakane kaanetab järved ning aheldab jõed. Hirm aheldas ta paigale, jalad ei kuulanud sõna. Mõtlemist, fantaasiat ei ahelda miski.

aher|aine
mäend kaevandatava maavara hulgas esinevad mineraalid v. kivimid, mida antud oludes ei tarvitata. Maagi, põlevkivi eraldamine aherainest.

ahju|suu
ahju küttekolde (ahjuuksega suletav) avaus. Istuti ahjusuu ees tulepaistel. Sületäis kasehalge on ahjusuu ette valmis toodud. Nii suur pann ei mahu ahjusuust sisse. Vanaema küpsetas ahjusuul kakku.