[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ehmatama ‹37›

1. kedagi järsku, ootamatult hirmutama, kohutama, ehmuma panema. Kas see tülitaja ehmatas teid väga? Nii võib ju teise surnuks ehmatada! Sa ehmatasid mind oma karjatusega. Kõiki ehmatanud teade. Vali koputus ehmatas mu ärkvele. Koer ehmatas linnu pesalt lendu. Pauk ehmatas karul kõhu lahti. Herneid tuleb ehmatada 'keemise ajal külma vett lisada', siis keevad nad rutem pehmeks.
2. ehmuma. Ehmatasin ootamatust piksekärgatusest; piksekärgatus pani mind ehmatama. Ehmatas näost valgeks. Surmani ehmatanud varas põgenes. Ratsu kargas ehmatades tagajalgadele. Vaata tasa, et linnupojad ei ehmataks! *Noorik ehmatas roosi rinda. H. Sergo. *Mis sa nüüd, lapseke, nii ehmatad? Ega ma mõni tont ole! H. Vuolijoki.

ära ehmatama
(põhjalikult) ehmatama. Ma ehmatasin sellest ise ka ära. See sõnum ehmatas mehed päris ära.

üles ehmatama

1. ehmuma panemisega äratama v. liikvele ajama. Hagijas on tragi jänest, lindu üles ehmatama. *Anu ehmatas oma mehe ja Madise luist ning lihast läbilõikava kisaga üles. F. Tuglas.
2. ehmudes ärkama. *Kui vahest silmad kinni läksid, siis ehmatasin kohe üles .. J. Lintrop.