[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ehe ‹-da 2› ‹adj›
ühest ainest koosnev, looduses vabalt esinev. Ehe metall. Uuralites leitakse kulda ka ehedal kujul, ehedana, ehedas olekus. || puhas, rikkumatu. Ehedad tunded. Ehe murdekeel, rahvalaul.

ehe ‹ehte 18› ‹s›

1. ehtimiseks kasutatav ese, ehteasi. Vanaaegne, hinnaline, kullast, merevaigust ehe. Käevõrud, sõrmused jm. ehted. Kannab ehteid ainult pidulikel puhkudel. Münte on kasutatud ka eheteks, ehetena. Jõulukuuse ehted. || van (uhke) rõivaese, rõivastus. *.. tanud, vööd, seelikud ja muud seesugused ehted, kus punast sees, käskis [ta] ära visata .. O. W. Masing.
▷ Liitsõnad: filigraan|ehe, hõbe|ehe, kuld|ehe, väärisehe; kaela|ehe, kõrva|ehe, pea|ehe, rinnaehe; mõrsja|ehe, pidu|ehe, pulmaehe; jõulu|ehe, nääriehe.
2. kõik see, mis ilustab, kaunistab, mille v. kelle üle ollakse uhke. Ilus muru on aia ehteks. Raamatud olid tal rohkem riiuli ehteks. Mets on kevadises ehtes. Hallid juuksed eide ehe, töö tütarlapse ehe.
▷ Liitsõnad: härma|ehe, lipu|ehe, suve|ehe, õieehe.

ehe ‹ehtme 17› ‹s›
murd selja ülaosa, piht. *Bob aga lõi naerdes parema käe oma pruudi ehtme ümber ja andis temale suud .. M. Põdder. *.. ohelikujämedune pael, ümmargused topsid otsadel, hoiab kuube ta omaniku laia ehtme ümber hellalt koos. Ansomardi. *„Kas sa said nüblikuga üle ehtmete, mis?” küsib Ants .. A. Jakobson.