[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

eeli

1. ‹postp› [gen] eel. *Aga jaanipäeva eeli muutus ilm: tuli vihma ja tuli ka sooja. A. H. Tammsaare. *Õhtu eeli otsisin binokliga Trooja lahingupaiku .. V. Panso.
2. ‹adv› hrv ees, eel; eelnevalt. *Aga selleks, kes käiks eeli ja näitaks teed, kutsu keegi hoopis teine. M. Metsanurk. *Võime seeüle juba eeli läbi rääkida .. A. Tassa.

eelik ‹-u 2› ‹s›

1. van sõj kaarik, mille taha rännakul kinnitati suurtükk, väliköök vm.
2. põll (tugiratastega) abiseade mitme mullaharimisriista samaaegseks traktoriga ühendamiseks
▷ Liitsõnad: suurtükieelik; poolrippeelik.
3. ‹liitsõna järelosana› mingi elujärgu eel olija
▷ Liitsõnad: kooli|eelik, pensionieelik.

eelis ‹-e 4› ‹s›

1. paremus, hea külg. Tuntud meetodi eelised vähetuntud meetodi ees. Uue seadme eeliseks on töökindlus. Uuel direktoril on endisega võrreldes olulisi eeliseid. Heinaga võrreldes on silol see eelis, et ta on mahlakas.
2. eesõigus. Õppimine peaks olema kõigi inimeste õigus, mitte aga ainult rikaste eelis.

eelkäija ‹1› ‹s›

1. see, kes käib, kõnnib eespool. Metsarajal kaotasime eelkäijad silmist. Eelkäija peatus, et teisi järele oodata. *.. Eege asetab oma kitsa, üleni poriga paagatanud kinga eelkäija jalajälgedesse. L. Kibuvits.
2. see, kes eelnes kellelegi teisele mingil ameti- v. töökohal, kohustuste täitmisel vms. Aleksander I jätkas oma eelkäija poliitikat. Uus õpetaja erineb täielikult oma eelkäijast. Ametisse astunu sai eelkäijalt häid näpunäiteid. | piltl. Rõngas kuu või päikese ümber on ilmamuutuse eelkäija.
3. see, kes v. mis oma tegevusega valmistas pinda, lõi tingimusi teistele v. millest miski on arenenud. Suure Prantsuse revolutsiooni teostajad pidasid Voltaire'i oma eelkäijaks. Juhan Liiv on eesti kriitilise realismi eelkäija.
4. ‹hrl. pl.› eellane, esivanem. Inimese eelkäija. Soome-ugri rahvaste eelkäijad. Kultuurtaimede metsikud eelkäijad.

eepika ‹1› ‹s›
kirj jutustav ilukirjandus

eetika ‹1› ‹s›

1. teadus moraalist, kõlblusõpetus. Eetika kategooriad, süsteem.
2. kõlblusnormid. Kodanlik, kristlik, religioosne eetika. Kohtuniku eetika. *.. ilmutas ka muid kombeid, mis õpetaja eetikaga ei sobinud. H. Raudsepp.
▷ Liitsõnad: arsti|eetika, jahi|eetika, keskkonna|eetika, kutse-|eetika, spordieetika.

etleja ‹1› ‹s›
sõnakunstnik, deklamaator. Etlejate konkurss.

keelima ‹42›
murd tühje jutte ette kandma, keelt kandma. *Mis asju tal seal ajada on? Ei midagi muud, kui keelib kõik ette, mis meie kohta kuuleb või näeb. A. Kasemaa.

meelika ‹1› ‹s›
kirj vanakreeka lüürilised luuletused, mida kanti ette lauldes

meelima ‹42›
hrv meelitsema. *Veerand tunni pärast jäi linn seljataha – jäi kui kaduvik, kuhu vaadatagi ei meeli. R. Sirge.

nelja ‹adv›
(näit. hobuse jooksu kohta:) ülejala, kapates, galoppi. Hobune jookseb, sõidab nelja. Ratsu kappab nelja. Ratsutab vaheldumisi traavides ja nelja lastes. Hüppas vankrisse ja ajas, kihutas nelja linna poole.
▷ Liitsõnad: tuhatnelja.

olija ‹1› ‹s›
(< tgn olema); see, kes (kuskil, kellenagi) pidevalt on v. on olnud. Ta on meil tehases vana olija. Õppis töövõtteid vanemate olijate käest. Ei temast selle töö peal olijat saa.
▷ Liitsõnad: juures|olija, jõude|olija, kohal|olija, seal|olija, sees|olija, võimul|olija, väljasolija.

pelima ‹37›
mer peli abil ankrut üles vinnama

pesija ‹1› ‹s›
‹liitsõna järelosana› (< tgn pesema); (ka ametinimetusena). Pesumajasse vajatakse pesijaid.
▷ Liitsõnad: akna|pesija, kulla|pesija, nõude|pesija, pesu|pesija, põrandapesija.

teenija ‹1›

1. ‹s› kellegi teenistuses olev hrl. naissoost isik. Majapidamine oli hoolsa teenija õlul. Kevadel palkas, võttis taluperemees uue teenija. Majas oli kolm teenijat: virtin, kokk ja toatüdruk. Nõukogude ajal ei tohtinud teenijaid pidada. Perenaine läks koos teenijaga sisseoste tegema. Internaatkooli teenija. Töötab võõrastemajas kas uksehoidja või teenijana. Abielunaine võrdub sageli palgata teenijaga. *Meetal kui teenijast inimesel olnud vaja enda uut seisust õigustada .. E. Mihkelson.
▷ Liitsõnad: hotelli|teenija, kajuti|teenija, kooli|teenija, maja|teenija, mõisa|teenija, riigi|teenija, talu|teenija, toa|teenija, äriteenija; kaas|teenija, naisteenija.
2. ‹s› kellelegi v. millelegi pühendunud isik. Õigeusukirik ei nõua oma teenijailt loobumist ilmalikust elust. Riigivõimu usin teenija. Puhta kunsti idee teenija.
3. ‹s› ‹liitsõna järelosana› teat. sõjaväelaste nimetustes
▷ Liitsõnad: aja|teenija, üleajateenija.
4. ‹adj› teeniv, teenijana töötav. Majas oli kaks teenijat inimest. Mõõgavendade ordu teenijad vennad. *Aga linnas räägivad kõik teenijad tüdrukud ja kõik uulitsapoisid saksa keelt. A. Kitzberg.

tegija ‹1›

1. (< tgn tegema); ‹liitsõna järelosana› esineb ka (omaaegsetes) ametinimetustes. Vaimse töö tegija. Temast talutöö tegijat ei saa. Tööd oli palju, aga tegijaid vähe. Kus tegijaid, seal nägijaid. Tegijal juhtub mõndagi (lohutussõnad sellele, kes midagi valesti on teinud). Töö kiidab tegijat. || keel verbiga väljendatud tegevuse sooritaja. Alus väljendab tegijat või olijat.
▷ Liitsõnad: ahju|tegija, harja|tegija, kaevu|tegija, katuse|tegija, kirstu|tegija, korvi|tegija, kärni|tegija, köie|tegija, kübara|tegija, luua|tegija, mütsi|tegija, paruka|tegija, pealse|tegija, purje|tegija, puusärgi|tegija, pärja|tegija, valeraha|tegija, vankri|tegija, või|tegija, võrgutegija; koorma|tegija, kuhja|tegija, saotegija; kalendri|tegija, laulutegija; abordi|tegija, haltuura|tegija, heina|tegija, käsitöö|tegija, praagi|tegija, töötegija; mittemidagitegija; hea|tegija, ime|tegija, karjääri|tegija, kometi|tegija, kurja|tegija, nalja|tegija, mürtsu|tegija, paanika|tegija, paha|tegija, palagani|tegija, skandaali|tegija, sohitegija; õnnistegija; ees|tegija, kaasa|tegija, mahategija.
2. ‹s› kõnek mingil alal tulemuslikult tegutsev, edukas isik, oma ala meister. Praegune president on poliitika vallas vana, ammune, tuntud tegija. Muusikute hulgas on tal tõsise, arvestatava tegija maine. || (ettevõtte, asutuse vm. institutsiooni kohta). Kütusehinna määrab peamine tegija kütuseturul. Euroopa tasakaal sõltub kolmest tegijast: NATO-st, Euroopa Liidust ja Venemaast.
▷ Liitsõnad: tipptegija.
3. ‹adj› kõnek tegus, toimekas; tulemuslikult tegutsev, edukas. Jüri on küll üks tegija mees. Tegijad mehed on siit kandist ammu ära linna putkanud. || menukas, mõjukas. Omas žanris väga tegija plaat.

tellija ‹1› ‹s›
(< tgn tellima [1]); isik, asutus vms., kes midagi tellib, teha v. valmistada laseb jne. Ajalehe tellijad. Ajakirjal on palju tellijaid. Valmistame mütse tellija materjalist. Tellija jäi tööga rahule. Ehitustööde tellija ei pidanud lepingukohustustest kinni.
▷ Liitsõnad: ettetellija.

tulija ‹1› ‹s›
(< tgn tulema (hrl. 1., 2. täh.)) Tulija lähenes pikkamööda. Tulijaid oli kaks meest. Koer ei haukunud tulijate peale. Tõttas tulijale õue vastu. Tõnu on haige, ei temast ole täna meile tulijat. Heinalt, merelt tulijad. Tulijaid oli nii lähedalt kui kaugelt. Vallamaja ees oli nii tulijaid kui minejaid. *Ah Elna, Elna! Ei saa minust su võtjat ega sinust mulle tulijat! H. Sergo.
▷ Liitsõnad: juurde|tulija, kaasa|tulija, maale|tulija, vastu|tulija, ületulija; järeltulija.

valija ‹1› ‹s›

1. (< tgn valima (1. täh.)) Ostu tegemisel on ta alati suur valija. Ta sööb kõike, ei ole valija.
2. isik, kellel on õigus mingitel valimistel hääletada. Poliitiku lubadused valijatele. Enne valimisi käis kandidaat kohtumas oma valijatega.
3. el elektriahelate automaatse v. kauglülitamise seadis, selektor
▷ Liitsõnad: automaat|valija, liinivalija.