[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

avastama ‹37›

1. midagi (ammu) eksisteerivat, kuid seni tundmatut leidma, millegi olemasolu, omadusi, varem tundmata seaduspärasusi jne. esimesena kindlaks tegema. Uusi maavarasid avastama. Tuumafüüsikud on avastanud üha uusi elementaarosakesi. Uurida seda probleemi ju võib, kuid Ameerikat 'midagi olulist ja uut' siin ei avasta.
2. märkama, (ära) nägema; milleski selgusele jõudma, midagi järsku taipama. Haigus avastati algstaadiumis. Arst avastas haigel kasvaja. Luure avastas vaenlase patarei. Poeme siia peitu, siit ei avasta meid keegi. Viga, eksitus jäigi avastamata. Pettust, vargust, kuritööd avastama. Kontroll avastas kassas puudujäägi. Ema oli poiste saladuse avastanud. Avastasin äkki, et raha oli otsas. Ta oli avastanud endas ärimehe ande. *Head kirjandusteost avastab inimene oma elu jooksul mitu korda. K. Ird.