[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

au|asi

1. austav ülesanne, aukohustus; austust äratav seik. Sõnapidamine on auasi. Töö on meie maal auasi. *.. ka sõjas haavata saada on auasi, mis tõstab lugupidamist. H. Raudsepp.
2. tüliküsimus, kus on mängus selles osalejate au. Auasju lahendas aukohus.

au|koht

1. lugupeetavale isikule austuse märgiks antav parim istekoht. Külalisele anti lauas aukoht. Juubilar istus laua otsas aukohal.
2. hea, austav seisund. „Kalevipojale” kuulub tänini meie kirjanduses aukoht. Kask on meil ka pargipuuna aukohal.

au|kohus [-kohuse]
austav kohus. Sõjaväeteenistus on riigi kodanike aukohus.

au|kohustus
austav kohustus. *Kuriaali amet muutus aukohustusest koormavaks kohustuseks. L. Metsar.

au|nimi

1. kellelegi teenete eest antud austav nimi. Senat andis Octavianusele aunimeks Augustus.
2. austav nimetus, aunimetus. *.. kõik kutsuvad kaptenit vanaks – see pole sõimu-, pigem aunimi .. A. Hint. | iroon. Tituleerisin teda vedelvorsti aunimega.

au|paklik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
austav, austusega kellessegi v. millessegi suhtuv; austust, sügavat lugupidamist väljendav. Oli ülemuste vastu alandlik ja aupaklik. Aupaklik tervitus, kummardus. Aupaklik suhtumine oma õpetajatesse. Tema hääletoon oli ootamatult aupaklik. Järgmine kord ole tema vastu aupaklikum. Aupaklik kaugus 'küllaldane, selgesti ohutu kaugus'.

don ‹-i, -i 10› ‹s›
hispaania keelega maades mehe eesnime ette asetatav austav kõnetlussõna, härra; Itaalias preestrite ja aadlimeeste tiitel. Don José. Hispaania donid.

donja ‹6› ‹s›
hispaania keelega maades eesnime ette asetatav naise austav kõnetlussõna, proua

efendi ‹6› ‹s›
austav kõnetlussõna meesisiku kohta endisaegses Türgis

hadži ‹6› ‹s›
Mekasse palverännaku sooritanud muhamedlase austav nimetus

hiilgus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. tugev ühtlane helendus, valguskiirgus, sära. Päike särab pimestavas hiilguses. *..kala kerkib veepinnale, hõbesoomustest hiilgust ja sära pildudes. J. Mändmets. *Õigust öelda – ta oli ilus ses taevakarva rõivas, nende kiiskavate ehete hiilguses.. E. Vilde.
2. väline sära, toredus, uhkus v. kuulsus. Väline hiilgus. Au ja hiilgus. Hiilgust taga ajama. Purjelaevad olid siis oma hiilguse tipul. Sel puhul avaldus mehe kavalus täies hiilguses 'õige selgesti'. *Missugune hiilgus: kuldtähed, marmor, hästi hoitud hauad, lilled.. R. Sirge.
3. aj austav tiitel (algselt vürsti ja krahvi kohta), hrl. koos asesõnadega teie, tema. *„Just nii, teie hiilgus! Saab tehtud, härra polkovnik!” hoidis adjutant kätt kõrva ääres.. A. Hint.

humaanne ‹-maanse 2› ‹adj›
inimsõbralik, inimväärikust austav; inimesele vääriline, julmust ning asjatut rangust vältiv. Humaanne inimene. Humaansed ideaalid, püüdlused, eesmärgid. Humaanne suhtumine kellessegi. Humaanne karistusviis. Spinningupüük olevat kalapüügiviisidest üks humaansemaid.

imperaator ‹-i, -it 2› ‹s›

1. keiser, tsaar (monarhi tiitlina). Imperaator Peeter Suur.
2. aj väepealiku, hiljem riigipea austav tiitel Vana-Roomas. Gaius Octavianus tõusis imperaator Augustusena Rooma riigipeaks.

inimlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. inimesepärane, inimesele omane v. loomupärane; inimeste seas esinev; inimesest lähtuv. Inimlik mõtlemine, tunnetus, tahe. Inimlikud pahed, puudused, nõrkused. Väidet kinnitab inimlik kogemus. Eksimine on inimlik. Inimlikust seisukohast arusaadavad soovid. Miski inimlik polnud talle võõras. Inimlikel võimetel, inimlikul vastupidavusel on piir. Üksinduses tekib igatsus inimliku seltsi järele.
▷ Liitsõnad: puht|inimlik, üld|inimlik, üleinimlik.
2. inimväärikust austav, julmust ning asjatut rangust vältiv, humaanne. Inimlik karistus, kohtuotsus. Inimlik suhtumine hädalistesse. Vaenlastegi kohtlemine jäi inimlikuks. Poleks olnud inimlik haiget tööle sundida.
▷ Liitsõnad: ebainimlik.
3. kõnek vastuvõetav, normaalne, mugav vms. Koosolek lõppes päris inimlikul ajal. Sai aparaadi osta üsna inimliku hinnaga. Neil õnnestus leida enam-vähem inimlik istekoht. Sõitku ikka inimliku kiirusega!

jumala|vallatu
jumalat mitte austav, uskmatu; autoriteete mitte arvestav, pilav. Jumalavallatu inimene. Jumalavallatu raamat, jutt, laul. Jumalavallatud mõtted, teod. Jumalavallatu pilge, mõnitus, väide. *..kino ja need teised palaganid jätku [õige inimene] ilmalaste ja jumalavallatute hooleks. E. Maasik.

lugu|pidamine
austav suhtumine, austus (kellegi v. millegi vastu). Tema vastu tuntakse lugupidamist, temasse suhtutakse lugupidamisega. Ta on võitnud kõigi lugupidamise. Avaldas talle oma sügavaimat lugupidamist. Lugupidamine mineviku, rahva vaimuvara vastu. *Kuid ikka püsis ta nii perenaise kui peremehe lugupidamises, sest ta oli truu, usaldatav majavaht. F. Tuglas (tlk).

maestro ‹1› ‹s›
meister (helikunstnike, harvemini muude kunstnike austav nimetus). Dirigeeris maestro Ernesaks ise. Noortel muusikutel oli suur aukartus vana maestro ees. *Teatrikunsti elamuste algus oli minul maestro Wiera kodukootud loomingus. A. H. Tammsaare.

majesteet ‹-teedi 21› ‹s›
keisri v. kuninga (v. nendega samaväärse isiku) austav nimetus. Keiserlik, kuninglik majesteet. Tema Majesteet Elizabeth II. Õukond ootas majesteedi saabumist. | piltl. *Raapurjek on merede majesteet, / ookeanidel valitsev kõrgus. J. Smuul.

pere|proua
(austav nimetus perenaise, pereema kohta). Pereproua palus külalised lauda.

pieteetlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
pieteeditundeline, täis pieteeti; austav, lugupidav, aukartlik. *Kuis oli mu suhtumine temasse siis veel austav ja pieteetlik! A. Antson.

pjedestaal ‹-i 21› ‹s›

1. kuju, samba, vaasi jm. eseme kunstiliselt kujundatud alus, postament. Büsti, aiaskulptuuri, marmorkuju pjedestaal. Ausamba kiviplokkidest astmelist pjedestaali kaunistavad reljeefid. Riigimehe kuju kõrgel graniitrahnust pjedestaalil. Parki kaunistavad muusade kujud ja vaasid pjedestaalidel. || piltl austav seisund, aukoht. Minu silmis seisab ta oma tegevusega kõige kõrgemal pjedestaalil. *.. korraldati ilutulestikke kroonupühadel, samuti keiserliku perekonna tähtpäevadel. Tsaaritruudus seati [H. Treffneri] koolis väliselt kõigile nähtavale pjedestaalile. H. Puhvel.
▷ Liitsõnad: graniit|pjedestaal, marmorpjedestaal.
2. treppkõrgend autasustamiseks, autasustamispjedestaal. Pjedestaali kõrgeimal astmel seisab kuldmedalimees. Kolm esimest tõusevad võitjate pjedestaalile. Kõik ei mahu pjedestaalile 'kõik ei võida'.

reveranss ‹-ransi 21› ‹s›
austav (sügava niksuga) daamikummardus. Teeb tervitades sügava reveransi. Noor daam teeb kuningale, kuninga ees reveransi. Õukonnatantsude tseremoniaalsed kummardused ning reveransid. | piltl. Ta alustas oma kõnet reveransiga muusikale.
▷ Liitsõnad: tänureveranss.

reverend ‹-i 21› ‹s›
vaimuliku tiitel ja austav kõnetlussõna ingliskeelsetes maades. *Ütle neile, et reverend Larry Shannon läheb tagasi kiriku rüppe.. J. Rähesoo (tlk).