[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aus ‹-a 2› ‹adj›

1. oma suhtumises, käitumises, tegevuses jne. tõest ja õiglusest juhinduv, ebaõiglust, pettust mittesalliv; lepetest, lubadustest jne. kinnipidav; tõde salgamatu, otsekohene. Aus inimene, töötaja. Ta on täiesti, läbini, üdini, pedantselt, kristalselt aus. Teeb sohki, aga enda arvates aus mees pealegi. Kas see oli aus tegu, käitumine! Sõpra hätta jätta pole aus. See polnud sinust aus. Olgu aus mäng. Võistlus olgu aus. Elad ausat elu. Nii on palju ausam elada. Endale ausa tööga, ausal teel leiba teenima. Kas ta tuli ausate kavatsustega? Mitte petturi kombel, vaid ausal viisil. Olen teie vastu aus. Olgem ausad: me tegime suure vea. Aus kriitika, ülestunnistus. Tal on ausad silmad. Teeb ausa näo pähe ja luiskab. Aus nimi 'hea maine'. Aus silma ees, kelm selja taga. Aus võtmas, kelm tagasi andmas.
2. van (neiu, naise kohta moraali seisukohast:) rangete elukommetega; vooruslik. Püüdis võrgutada ausaid neiusid ja naisi. Aus naisterahvas, truu oma mehele. *Peaksin seletama, et aus tüdruk ei tohi sobida korraga kahe mehega. H. Raudsepp.
3. kõnek korralik, tubli, väärt. Maja, suvila on aus. Pidu tuleb aus. Talv oli küll vilets, aga suvi tuli aus. Püksid on ausad, osta ära. Hein kasvas aus. Palk on aus. Elektrikerisega saun ei saa siiski vana ausa maasauna vastu. Konjak on ikka üks aus märjuke. *Igatahes mürgel peab saama aus. A. H. Tammsaare.
4. van lugupeetud, austatud. *Ärge pange pahaks, aus preili .. J. Pärn. *Hakkan kohe peale, et aus lugeja rutem lõpule saaks ja mõnd paremat peale võiks lugeda. E. Särgava.