[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aur ‹-u 21› ‹s›

1. ka füüs vee gaasiline olek; gaas, mida on võimalik ainult rõhu suurendamisega veeldada (v. tahkestada); (üldkeeles tihti ka:) gaas, milles on vedela aine piisakesi. Küllastunud, küllastumata ehk ülekuumenenud, üleküllastunud ehk allajahtunud, kuiv, niiske aur. Tehnoloogiline aur. Vedur laseb pahinal auru välja. Lokomobiil on auru all 'töövalmis'. Auruga kütma, soojendama. Vesi keeb ning ajab auru. Vesi muutub auruks. Mürgised aurud. Õhk oli raske soo, raba, sulava maa aurudest. Pesuköök paksu valget auru täis. *Põhjapõder, väike, aga visa, / veab me nartat, / auru pahvib koon. V. Sõelsepp.
▷ Liitsõnad: alkoholi|aur, bensiini|aur, elavhõbeda|aur, vee|aur, väävliaur; hinge|aur, põua|aur, uduaur.
2. piltl kõnek alkoholiuim, joove, purjusolek. Meestel olid kõvad aurud sees. Kui auru peale võtab, siis lärmab ja mürgeldab. Tublisti, parajalt, natuke, veidi, pisut auru all.
▷ Liitsõnad: viina|aur, õlleaur.
3. piltl kõnek (hrl. püsiühendites:) pinge, hoog, press, mahv. Töötab, tormab, läheb täie auruga. Pane auru juurde! Kas aur otsas? *.. pidi viimase auru peale panema, muidu polnud võimalik. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kondiaur.