[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aatrium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›

1. aj keskne pearuum Rooma elamus, mille laes oli nelinurkne ava, põrandas bassein
2. ehit varakristliku v. romaani basilikaalse kiriku sammastega eesõu (kaevuga)
3. ehit mitmekorruselise hoone keskel asuv hall, millel on hrl. klaaskatus. Aatriumiga eramu, koolimaja, kaubanduskeskus.

ajalehe|pea
ajalehe esiküljel asuv tiitel

akropol ‹-i, -i 10› ‹s›
aj Vana-Kreeka linnades kõrgendikul asuv kindlus. Ateena akropol.

alamal|seisev ‹-sva, -svat 2› partits
alluv, astmestikus madalamal asuv. Alamalseisvad organisatsioonid alluvad kõrgemalseisvatele organisatsioonidele.

alumine ‹-se 5› ‹adj›
all (v. kõige all), allpool, madalamal (v. kõige madalamal) olev, asetsev jne. (võrdlevalt vähemalt kahe objekti kohta); ant. ülemine. Alumine osa, külg, pool, serv, äär. Alumine huul. Alumised hambad. Alumised lehed, oksad. Meres on alumised veekihid soolasemad kui ülemised. Kirjutuslaua (kõige) alumine laegas. Redeli kaks alumist pulka. Uue elumaja alumisele korrusele tulevad kauplused. || alamjooksu pool asuv. Alumine lüüs. || astmelt, arvult, määralt (kõige) madalam, alam. Elutegevuseks vajaliku temperatuuri alumine piir. || helikõrguselt (kõige) madalam. Alumine do. Alumised registrid.

boreaalne ‹-se 2› ‹adj›
põhja-, põhjapoolne; põhjapoolkera parasvöötmes asuv. Boreaalne kliima- ja taimkattevööde. Boreaalne kliimastaadium 'jääajajärgne kliimastaadium, kus suved olid soojad ja kuivad, talved külmad'.

eel|kindlustus
sõj põhikindlustuse ees asuv kaitseehitis

esimene ‹-se 5›
I. ‹num› järgarv põhiarvust 1 (ka liitjärgarvude lõpposana), märgitakse mõnikord numbriga 1. (punktiga) v. I (punktita)
1. osutab mingite üht laadi sündmuste, nähtuste vm. rea v. millegi loenduse v. arvestuse algust. a. alguses v. eesotsas olev, loendit v. rida alustav. 1. märts. I sajand, aastatuhat. Septembri esimesel nädalal. Iga kuu esimesel teisipäeval. Esimesel elunädalal, elukuul, eluaastal. I dekaad, poolaasta. Esimene üleriigiline künnivõistlus. I maailmasõda. I klass, kursus. Esimese astme võrrand. I astme põletus, külmumine. Kuu esimene veerand. Selgroo esimene lüli. Konkursi esimene voor. Näidendi esimene vaatus. Filmi I seeria. „Tõe ja õiguse” I köide. Teose kolm esimest osa. Peeter I, Richard I Lõvisüda. Newtoni esimene seadus. Helistiku 1. aste. I oktaavi la. Esimene rühm, salk. 21. Kool. Mustamäe I mikrorajoon. Pavlovi õpetus I ja II signaalisüsteemist. I käändkond, pöördkond. Ainsuse, mitmuse 1. pööre. Elamu I sektsioon, esimene sissekäik, esimene korrus. On rivis, nimekirjas, järjekorras kahekümne esimene. On pildil paremalt esimene. Otsekoridoris esimene uks vasakul. Tuli kuulitõukes esimeseks. Jõudis ujumises esimese kümne hulka. Kooli esimene lend. Valmis metroo esimene järk. Etendus algab varsti, esimene ja teine märguanne on juba olnud. b. tähtsuselt v. väärtuselt teisest, kolmandast jne. ees v. kõrgemal asuv. Ministri esimene asetäitja. Kapteni I abi. Laeva I tüürimees. I koht, auhind, preemia. Esimene seisus. Esimese gildi kaupmees. Esimese järgu ateljee, võõrastemaja. Esimese klassi vagun, kajut. Ta on I järgu maletaja. Valgetähe ordeni I järk. Esimese sordi kaup. Esimese ringi pärijad. Täna õhtul esineb tantsijate esimene koosseis. I sopran, I alt, I tenor, I bass 'hääleliigi kõrgemad rühmad kooris v. ansamblis'. Laulab esimest 'hääleliigi kõrgemat, meloodiat kandvat' häält. Esimesed viiulid (sümfooniaorkestris). Esimene armastaja 'peamiselt armastaja osades esinev näitleja'.
2. ‹ka pl.› teat. ajavahemikul, teat. sündmuse puhul teistest kõigist varasem (ja sellele järgnevad). a. ajaliselt (kõigist) muudest v. kõigest muust eespool, enne muid olev v. olnud. On alati esimene tööle tulema. Esimene mees platsis. Õhtul viimane, hommikul esimene. Lõpetas töö esimeste hulgas. Andrese esimene tütar. Esimese öö õigus aj feodaalhärra õigus oma talupoja noorikuga selle pulmaööl magada. Minu esimene kool, õpetaja. Oli esimene, kes mulle sellest teatas. Esimene hüpe õnnestus paremini kui järgmised. Armastus esimesest pilgust. Esimene klaas sünnipäevalapse terviseks! Esimesed sammud. Esimesed vaod. Esimesed katsed keeleajakirja väljaandmiseks. Kõlasid esimesed akordid. Langesid esimesed vihmapiisad. Esimene pärib eide helmed, viimane pärib viisupaelad. b. mingil ajavahemikul (hrl. sel aastal) kõige varasem. Esimesed soojad, külmad ilmad. Esimene sügistorm. Esimesed hallad. Esimene lumi. Esimesed sinililled, maasikad. Esimene liblikas. Esimene lõoke, kuldnokk, pääsuke. Esimesed suvitajad, suplejad. Esimene uudsevili läks seemneks. See on mul tänavu esimene saanisõit. Tulid esimesed hommikused ostjad. Ärkas esimese kukelaulu ajal. c. järgnevatest kõige varasem, ajaliselt kõige lähem. Saadan kirja esimese postiga. Tulen, sõidan, maksan ära esimesel võimalusel. Esimene tuisk ajab teed uuesti umbe. d. lähim, kõige esmalt ettesattuv. Jäin esimesse taksopeatusse ootama. Ära vali, võta esimene, mis pihku juhtub! Ega esimesele vastutulijale kõlba kohe südant puistata. Tõmbaksin selle kassirisu esimese oksa külge. Haaras maast esimese käepärase kivi ja viskas.
3. varem mitteolnud v. mittekogetud. a. (ühiskonna vm. kollektiivi eksisteerimise aja jooksul). Esimene aurumasin, aatomielektrijaam. Esimene auto Tallinna tänavail. Esimene kosmoselend. Esimene selletaoline tehas Euroopas. Esimene eestikeelne trükis. Esimene naisprofessor Eestis. Meie esimene kutseline maalikunstnik, ajakirjanik. Esimene ametlikult kinnitatud kirjanike organisatsioon. Selline juhtum on meie kooli ajaloos esimene. b. (üksikolendi, eseme vm. eksisteerimise aja jooksul). Esimene armastus, suudlus, kohtumine, pettumus. Esimene rasedus, sünnitus. Esimest korda elus. Ükskord on ikka esimene kord. Esimest ja viimast korda. Näitleja esimene suurem osa. Minu elu esimene ball. Tema esimene töökoht, välisreis, meresõit. Esimene iseseisev töö. Esimene selline juhtum tema praktikas. Esimest ööd uues korteris. Esimest poega 'esimest korda' lüpsmatulev lehm. Hundipoegade esimene jaht. Esimest aastat kandev õunapuu. See on meil korteris alles esimene remont. Riie andis esimeses pesus värvi.
II. ‹adj›
1. (kõige) eesmine, eespoolne, esi-, ees-. Teatrisaali, kino esimesed read. Bussi esimesed istmed. Esimesed ja tagumised käpad. Siga sõi, esimesed jalad mollis. Tagumine tuba oli esimesest väiksem. Piletijärjekorra esimene ots oli kassa ees, lõpp ulatus tänavale.
2. esialgne, esma-. Esimene mulje on hea. Esimeses ärevuses, ehmatuses ei osatud midagi ette võtta. Asi näis esimesel pilgul väga lihtsana. Tahtis esimeses tuhinas, õhinas kohe tegutsema hakata. Esimese ähmiga ei tulnud midagi meelde. Esimene nälg, isu, janu sai kustutatud. Esimene abi 'esmaabi'.
3. muid mingis suhtes ületav, muude seast esileküündiv. a. tähtsaim, olulisim, peamine. Esimene nõue, tingimus. Hästi õppida on õpilaste esimene kohustus. Töö peab saama inimeste esimeseks eluvajaduseks. Praegu on ta esimene mure korter leida. Koju jõudnult oli tal esimene asi süüa otsida. b. silmapaistvaim, tähelepandavaim, kuulsaim; juhtpositsioonil olev, parim. Küla esimene kaunitar. Ta on üle valla esimene mees, poiss, tüdruk. Esimene jutumees, vigurivänt, tantsija, keelepeksja. Esimese numbri suli, elumees. Esimene ihnus, röövel, kelm. Klassi esimene joonistaja. Teatri esimene koomik. Esimene meister korve punuma, pitse heegeldama. Seletas enesekindlalt nagu esimene asjatundja. Esimene parimate seas. Tahab kõiges esimene olla. Ärgu hakaku esimeseks, kui asja ei tunne!

fuajee|baar
hotelli fuajees asuv baar. Hotelli fuajeebaaris pakutakse suupisteid ja kokteile.

geto ‹6› ‹s›

1. rassilise kuuluvuse, usundi vm. alusel diskrimineeritud elanikkonna eraldatud linnaosa. Juutide, neegrite geto.
▷ Liitsõnad: juudi|geto, neegrigeto.
2. piltl ümbritsevast eralduses asuv (räämas) koht. Endine heas korras linnaosa on muutunud getoks. Äärelinna getod.

haru|raamatukogu
suurema v. keskraamatukogu mujal asuv omaette raamatufondiga kogu. 1938. a. oli Tartus üks kesk- ja kaks haruraamatukogu.

ida ‹11› ‹s›

1. põhjast 90° päripäeva asuv ilmakaar. Päike tõuseb idast. Tuul puhub, on idast. Taevakaar lõi idas punama. Ešelonid liikusid itta, ida suunas. Matkajad võtsid suuna itta. Rakvere asub Tallinnast ida pool, idas. Ob jääb ida poole Uuraleid, Uuralitest itta, ida poole.
▷ Liitsõnad: lõuna|ida, põhjaida.
2. ‹ka suurtäheliselt› idapoolsed maad v. alad, idaosa. Ida keeled. Asjatundja Ida kultuuride alal. Kaug-Ida. Lähis-Ida.

ida|poolne
ida pool asuv, ida-; ida poolt pärinev. Saare idapoolne osa. Eesti idapoolseim linn. Idapoolsed murdejooned. Meie muinaskultuuris on idapoolseid mõjutusi.

jalgpalli|värav
jalgpalliväljaku otsjoone keskel asuv kahest postist, põikpuust ja võrgust koosnev ehitis, kuhu pall tuleb lüüa

juht|heli
muus helilaadi põhihelist astme võrra madalamal asuv ja temasse tunglev heli; igasugune (poole tooni võrra) kõrgemale v. madalamale tunglev heli. Tõusev, laskuv juhtheli.

juukse|juur
nahas asuv juuksekarva osa. Pea on juuksejuurteni paljaks pöetud. Tüdruk punastas juuksejuurteni 'tugevasti, üle kogu näo'.

kaenla|alune
a. ‹s› kaenalt moodustav kehapind (eelkõige kaenlaauk), ka seda kohta kattev riietuseseme pind. Kaenlaaluseid pesema, raseerima. Kaenlaalused on higised. Särgi, pintsaku, kleidi kaenlaalused. b. ‹adj› kaenla pinnas v. selles kohas asuv. Kaenlaalused higinäärmed, nahavoldid, karvad. Mantli kaenlaalune õmblus.

kagu|poolne
kagu suunas, kagus asuv. Kagupoolsed maa-alad, mäenõlvad.

kallas ‹kalda 19› ‹s›

1. veekogu-äärne, seda piirav (pisut kõrgem) maismaariba (terminina ainult jõe, oja ja väiksema järve puhul). Kõrge, madal, lauge, järsk kallas. Järve kaldad on liivased, soised. Jõe vasak, parem kallas. Ujume kaldale! Paat tõmmati kaldale. Laine loksub vastu kallast. Saarmas elutseb jõgede ja järvede kallastes. Vesi on kalda sisse koopaid uuristanud. Aerutati kalda äärt mööda. Jõgi tõuseb, ajab, paisub üle kallaste, väljub kallastest. Paat jooksis kaldasse. Tõukas parve kaldast lahti. Läksime läbi jõe teisele kaldale. Rada kulges mööda oja, kraavi kallast. Kallastes püsima 'mitte üle kallaste tõusma'. *Nad jätsid ranna selja taha ja sammusid kaldast üles. A. Kalmus. | piltl. *Mälestused, mida ta oli vaevaga tagasi surunud, valgusid nüüd üle kallaste. P. Kuusberg. || mingi suurema veekogu (mere, jõe) lähikonnas asuv maa-ala. Eestlaste muistsed esivanemad saabusid Läänemere kallastele enne meie ajaarvamise algust. || auku, süvendit piirav ääreala. Liivaaugu, kruusaaugu, turbahaua kallas.
▷ Liitsõnad: graniit|kallas, jõe|kallas, kalju|kallas, kivi|kallas, kruusa|kallas, kõrkja|kallas, liiva|kallas, pae|kallas, õõtsikkallas; ida|kallas, lõuna|kallas, lääne|kallas, põhjakallas; vastaskallas.
2. kõnek (merel-, laevasolekule vastandatuna:) maa. *Selle kirja kirjutan seepärast merel valmis, et nii kui kaldasse saame, saadan ära. A. Kaskneem.
3. van mäe, künka v. mõne kunstliku moodustise nõlv. *Ronib siis kõrget kallast mööda mäe harjale, et siit silma kaugemale saata. J. Kunder. *Sellest [= kanarbikust] kirendasid nägusalt üksikud metsalagendikud ja raudteetammi kõrged kaldad. J. Kärner.

katuse|alune

1. ‹adj› (vahetult) katuse all asetsev; katusega kaetud. Katusealune tuba. Panipaik rajati katusealusesse tühemikku. *Bombay basaar on katusealuste lettide rägastik .. M. Sinisoo.
2. ‹s› (vahetult) katuse all asuv ruum. Maja katusealusesse ehitati paar ärklituba. Süttis mansardkorruse katusealune. || piltl peavari. Ju siis mingi katusealuse ka leiab. *Küllap ta [= onu] annaks mulle katusealuse, muretseks ehk töödki. H. Sergo.
3. ‹s› hrl. (pool)lahtine sammastele v. postidele toetuva katusega kerge ehitis; varjualune. Tööriistad, puud, reed-vankrid pandi katusealusesse. Katusealuses töötas saekaater. Raudteejaama katusealune. Lammastele ehitati karjamaale katusealused.

katuse|kamber
pööningul asuv väike tuba, ärklituba. Ahjuta, külm katusekamber. Üliõpilane elas väikeses katusekambris.

katuse|terrass
katusel asuv, katusepealne terrass

kauge ‹1›
I. ‹adj› ant. lähedane
1. pika vahemaa taga asuv. Kauged troopilised maad. Ta on kaptenina kaugetel meredel sõitnud. Sõja ajal viibisid nad kauges tagalas. Nii kaugetes kohtades pole poisid käinud. Esindajaid oli saabunud riigi kõige kaugematest nurkadest. Elab kuskil linna kaugemas servas. Kaugel silmapiiril ajab üles pilverünkaid. Kaugete tähtede helk. Kõik kaugem oli tiheda udu peidus. || kaugele ulatuv, pikk. Kauge tee, reis. Meile pole ükski teekond liiga kauge. Möödub temast kauges kaares. Neile jäeti sõita kaugemad otsad. || kaugusest, eemalt kostev. Kauge kellahelin, kahurimüra, müristamine. || kaugelt saabunud v. pärit. Kauge külaline, võõras.
▷ Liitsõnad: inim|kauge, ülikauge.
2. pika ajavahemikuga eraldatud. a. ammuses minevikus olev, sinna kuuluv, sealt pärinev. Kauge muinasaeg. Kauged esivanemad, sugupõlved. See juhtus kauges minevikus. Mälestus kaugetest aegadest. Arheoloogide arvates kuulub leid veelgi kaugemasse aega. Vanaisa meenutab kaugeid noorusaegu. Kauged noorusmälestused. b. käesolevast momendist eespool, tulevikus olev. Kauged eesmärgid. Kaugem perspektiiv. See kõik on alles kauge tulevik. Noorukid peavad juba kaugemaid plaane.
3. kellegagi v. millegagi vähe ühist omav; raskesti mõistetav, võõras. Aafrika kombed ja traditsioonid on meile kauged. Need probleemid jäävad talle liiga kaugeks. Vaatamata kooselule jäid nad teineteisele kaugeks. Abstraktne kunst kipub paljudele kaugeks jääma. Peategelane jääb vaatajaile ikkagi kaugeks. *Mees laskis tal nutta, lausumata sõnagi, endal näoilme kinnine ja kauge. M. Traat. || (suguluse kohta). Kauge sugulane, sugulus. Need keeled on geneetiliselt kauged. Lapi keel on meie kaugemaid sugulaskeeli.
▷ Liitsõnad: aja|kauge, elu|kauge, kunsti|kauge, loodus|kauge, rahvakauge.
II. ‹s› hrv suur, ulatuslik vahemaa. Mehed teretavad teineteist suurelt kaugelt. *Arno tahtis veel midagi öelda, aga juba oli teine suurel kaugel. O. Luts.

kaug|karjamaa
põll keskusest kaugemal asuv karjamaa, kus kari on aasta läbi v. suurema osa aastast

kaugus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. vahemaa, distants. Kahe punkti vaheline kaugus. Päikese keskmine kaugus Maast. Elukoha kaugus kauplusest, kultuurimajast. Parima nägemise kaugus. Silma järgi kaugust hindama. Kaugus väheneb, kasvab, suureneb. Vulkaaniline tuhk langeb purskekohast sadade ja tuhandete kilomeetrite kaugusele. Linn on siit päevateekonna kaugusel. Jälgime sündmuste arengut mõnekümne sammu kauguselt. Koer hoidus inimesest parajas, ohutus, aupaklikus kauguses. See on siit kiviviske kaugusel 'väga lähedal'.
▷ Liitsõnad: fookus|kaugus, haarde|kaugus, hüüde|kaugus, kuulde|kaugus, laske|kaugus, lennu|kaugus, nurk|kaugus, seniit|kaugus, vahekaugus; elukaugus.
2. kaugel eemal asuv koht, kauge paik; (ääretu) avarus. Kaugusse vaatama. Pilk eksleb kauguses. Ookeani ääretud kaugused. Kauguses sinendavad metsad, järved. Kaugusest paistsid mäed. Hing ihkab kaugusi.
3. kaugushüpe. Kaugust hüppama. Kauguses ja kolmikus saavutati esikoht. Poisid harjutavad hoota kaugust.

keele|alune ‹adj›
anat keele all asuv. Keelealune nääre, närv.

keemiline ‹-se 5› ‹adj›
keemia valdkonda kuuluv, keemiaga seostuv, keemia-. Keemiline aine, element, reaktiiv, ühend. Keemilised (tõrje)vahendid, kiudained. Keemilised nähtused, protsessid, reaktsioonid. Aine keemiline koostis, ehitus, struktuur. Aine keemilised omadused. Keemiline muutumine. Keemiline analüüs, süntees. Keemiline sümbol, valem. Keemiline ekvivalent 'liht- v. liitaine mass, mis ühineb massiosa vesinikuga v. asendab seda ühendites'. Keemiline side 'kahe v. enama aatomi vastastikune mõju, mis põhjustab keemiliselt püsiva süsteemi tekke'. Keemiline pliiats 'tindipliiats'. || keemianähtustest tingitud, nende tagajärjel tekkinud. Keemiline energia. Keemiline soojusregulatsioon. Keemiline saastumine. Porsumine ehk keemiline murenemine. Keemilised lokid. || vastavalt mõjuvate ainetega toimuv. Ainete keemiline töötlemine. Riiete keemiline puhastus. Keemiline umbrohutõrje, kahjuritõrje. Keemiline veepuhastus. || (erialanimetustes:) keemiaga seostuv, keemia piirimail asuv. Keemiline füüsika.
▷ Liitsõnad: agro|keemiline, avio|keemiline, bio|keemiline, elektro|keemiline, foto|keemiline, geo|keemiline, hüdro|keemiline, kiirgus|keemiline, kohtu|keemiline, kristallo|keemiline, mikro|keemiline, mäe|keemiline, termokeemiline.

keldri|pood
keldrikorrusel asuv pood. Väikesed keldripoed.

keldri|tuba
keldrikorrusel asuv (elu)tuba. Hämar, rõske keldrituba. Kojamees elas väikeses keldritoas.

kesk|aju
anat suuraju tagumine, vastu tagaaju asuv osa (mesencephalon)

kesk|ala
keskmine, keskel asuv ala. Riigi, saare keskalad. Sahara keskalad.

keskne ‹-se 2› ‹adj›

1. peamine, põhiline, väga tähtis, eriti oluline. Keskne küsimus, probleem, teema, motiiv. Tänavuse spordisuve keskne üritus. Teose, romaani kesksed tegelased. Filmi keskseim roll.
2. (mõnikord, hrl. terminoloogias:) keskmine (1. täh.), keskel asuv. Esimene, tagumine ja keskne koljuauk. Keskne ninakäik.
3. keskusega seostuv, keskusest toimuv. Keskne juhtimine.
4. ‹hrl. liitsõna järelosana› liitsõna esiosaga märgitut olulisimaks pidav, keskpunkti seadev
▷ Liitsõnad: enese|keskne, mina|keskne, perekeskne.

kesk|väljak

1. keskel asuv, tihti ka tähtsaim väljak. Linna keskväljak.
2. väljaku keskmine osa. Mäng kaldus keskväljakule.

kindlus|vangla
kindluses asuv range režiimiga vangla. Tsaari-Venemaa kindlusvanglad.

kirde|poolne
kirde pool, kirdesuunas asuv. Riigi kirdepoolne osa. Kirdepoolsed alad.

kiriku|aed
kirikut ümbritsev aed; (kiriku juures asuv) surnuaed. *Vanaisa ja vanaema olid surnud ning puhkasid kõrvuti Käina kirikuaias kaskede all. H. Sergo.

kiriku|kõrts
aj kiriku juures asuv kõrts. Kirikukõrtsis said talumehed pühapäeviti kokku.

kiriku|küla
kiriku juurde kujunenud v. endistel kirikumõisa maadel asuv küla

klindi|alune ‹adj›
mere ja klindi vahepeal asuv. Klindialune mets.

klindi|pealne ‹adj›
klindist kõrgemal, selle lähedal asuv. Klindipealne kadastik.

klosett ‹-seti 21› ‹s›
hoones asuv käimla. Klosett on koridoris. Klosett ja vannituba on ühte ehitatud. Läks klosetti.
▷ Liitsõnad: kuiv|klosett, vesiklosett.

koha|kindel
tehn kindlal kohal asuv, mitte mujale paigutatav, statsionaarne. Kohakindel masin, seade.

kokpit ‹-piti, -pitti 21› ‹s›
mer kajutist tagapool asuv pealt lahtine süvend jahi v. mootorpaadi tekis tüürija v. meeskonna jaoks; tehn lennuki ja võidusõiduauto juhi istumiskoht

kolkaline ‹-se 5› ‹adj›
kolkaks olev, kolkas asuv, kolka-. *Kolkalisest asukohast hoolimata oli see rahvas vaimuerk ja ilmalik .. F. Tuglas.

kolka|linn
keskustest eemal asuv väikelinn. Omaaegsest kolkalinnast on saanud tähtis tööstuskeskus.

kolmas ‹-nda part -ndat e. kolmat 2› ‹num›
järgarv: 3., III. a. mingis loendis v. reas esimese ja teise järgmine. 3. septembril. Aasta kolmas kuu. Kolmas aasta. See oli teisel või kolmandal päeval. Romaani kolmas köide. Näidendi kolmas vaatus. Kooli kolmandad klassid. Kolmas uks paremalt. Kolmas rida. Kõlas kolmas kell. Kohtume täna juba kolmandat korda. See oli minu kolmas viga. Kolmanda põlve haritlane. Kolmat aega vallavanem. Keiser Aleksander III. Kaks kurjategijat saadi kätte, kolmas pääses põgenema. Kas nii või teisiti, kolmandat võimalust ei ole. Kolmanda astme juur 'kuupjuur'. Räägib ainult kolmandas isikus 'tema-vormis'. Kolmas Maailm (nimetus arengumaade kohta). Neljakümne kolmas. Kolmas osa 'üks kolmandik'. *Jaa, meie abielu ei vaja mingit hoolitsust kolmandailt [= kõrvalisilt] isikuilt. H. Raudsepp. | ‹elliptiliselt›. Räägib kord ühe, kord teise, kord kolmandaga. Iga kolmas peab minema. Noorem laps käib alles kolmandat 'on alles kolmandas eluaastas'. Poiss käib algkooli kolmandas 'kolmandas klassis'. b. tähtsuselt v. väärtuselt esimesest ja teisest madalamal asuv. Kolmas tüürimees. Kolmanda klassi kajut, vagun. Kolmanda järgu võõrastemaja. Kolmanda sordi jahu. III klassi telegrafist. Žürii määras kaks kolmandat auhinda. Saavutas võistlustel kolmanda koha. Ta on kõigi aegade kolmas kuulitõukaja. Meie sportlane tuli 1500 m jooksus kolmandaks. Kolmas seisus 'vaimulikkonnast ja aadlist järgmine, piiratud poliitiliste õigustega seisus (talupojad, kodanlus ja käsitöölised) feodaalsel Prantsusmaal'. || rängem kui esimene ja teine. Kolmanda astme põletushaavad.

kolmik|närv
anat peas asuv närv, mille üks haru ulatub silma, teine ülalõua ja kolmas alalõua piirkonda (nervus trigeminus)

kommunaal|korter
nõuk kommunaalmajas asuv korter; ühiskorter sellises majas

konts|luu
anat kandluu peal asuv kanna luu (talus)

korv ‹-i 21› ‹s›

1. punutud, hrl. pealt lahtine ning enamasti sangaga nõu millegi kandmiseks v. säilitamiseks. Vitstest, laastudest, männijuurtest korv. Kaanega korv. Korvi punuma, tegema. Korv munadega, pähklitega. Marjad korjati, nopiti korvi. Õunad on korvis. Korv on täis, tühi. Korv käes, käe otsas. Kannab rasket korvi. Tõi korviga keldrist kartuleid. Korviga veinipudel. *Veab vabrikust müügikohtadele korve ja kaste õllepudelitega, karastava puuviljajoogiga. L. Kibuvits. || korvitäis (ka mõõduna). Korv õunu, porgandeid. Võtsin käsitsi kolm korvi kartuleid. Joodi ära korv õlut.
▷ Liitsõnad: kande|korv, kartuli|korv, käsitöö|korv, lille|korv, lõnga|korv, marja|korv, muna|korv, ostu|korv, pesu|korv, pudeli|korv, saia|korv, sibula|korv, toidu|korv, turu|korv, viina|korv, õlle|korv, õmbluskorv; juur|korv, laast(u)|korv, peerg|korv, peeru|korv, roog|korv, traat|korv, vits|korv, õlgkorv.
2. (eelmist meenutavate sõidukiosade kohta). Isa juhtis mootorratast, mina istusin korvis. Põhuveoks kinnitati vankrile peale pulkadest korv. *On ilus vanker, korv nikerdatud, et lust on vaadata. K. A. Hindrey. *Kõige kõrgemale mastile oli kinnitatud korv, kus istus madrus. H. Treimann (tlk).
▷ Liitsõnad: heina|korv, kana|korv, külg|korv, masti|korv, põhu|korv, ree|korv, vankri|korv, veokorv; paberi|korv, prügi|korv, rinna|korv, suukorv.
3. (korvpallis:) tagalaual asuv võrguga metallrõngas. Ta viskas palli puhtalt korvi. Pall tabas korvi. Mängijad kogunesid külaliste korvi alla. Mängis ennast korvi all vabaks. Mäng kulges vahelduvalt: ühe korvi alt teise alla. || punkte (v. punkti) toov vise selles mängus. Viskas, tegi mitu korvi järjest. Sai vabavisetest kaks korvi. || kõnek korvpall, korvpallimäng. Peeter mängib korvi. *Meie poisid on korvis ja võrgus .. üle linna koolide kõige kibedamad. S. Rannamaa.
▷ Liitsõnad: ava|korv, vastu|korv, võidukorv.
4. kõnek mingist ettepanekust äraütlemine, mingi ettepaneku tagasilükkamine. *Et Timo pidi olema Marina Narõškinal kosjas käinud ja korviga tagasi saadetud. J. Kross.