[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

asu ‹11› ‹s›
‹hrl. koos verbidega andma, olema, saama, leidma› püsi, paigalpüsimine; rahu, rahulik olemine. Tööd ja mured ei andnud asu. Ta on rahutu, tal pole, ta ei leia kusagilt pikemat asu. Alati üks rahmeldamine, ei saa õiget asu ööl ega päeval. Sääsed, parmud ei anna loomadele asu. *.. ei teadnud vana peremees, kuniks temal siin asu, ja teisele teha polnud mõtet. A. H. Tammsaare. *Aasta kuskil oli asu. Taas läksime teed. J. Sütiste.
▷ Liitsõnad: hingeasu.