[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

asetama ‹37›

1. midagi (harvemini kedagi) kuhugi v. teat. nõutavasse, vajalikku jne. asendisse panema, paigutama v. seadma. Mööbel tuleb paigale, kohale asetada. Asetasin toolid kõrvuti. Vilunult asetab kelner toidunõusid lauale. Raamatud tuleb sobivalt riiulitele asetada. Mälestussamba jalamile asetati pärgi. Asetas prillid ninale ja hakkas lugema. Iga tööriist asetatagu oma kohale. Asetage käsi kõrvalseisja õlale. Haavatu, vigastatu asetati kanderaamile. *.. ja nad [= lapsed] asetati keset rege suuremate vahele, et nad pimedas kogemata ühes kasukatega ei kaoks. A. H. Tammsaare.
2. (millegi abstraktse kohta:) seadma, panema. Nii ei saa ses asjas küsimust asetada. Elu ise asetab igaühe ette raskeid, teravaid probleeme. Püüab kedagi halba, heasse valgusse asetada. Me pole sellist eesmärki endale asetanud. Midagi kahtluse alla asetama. Nii te asetate ohtu oma elu. Direktor asetas pearõhu toodete kvaliteedile. Kirjanik on asetanud romaani sündmustiku minevikku. *On eksitus oma nõudeid liiga madalale asetada. Mitte kesktaset, vaid tippusid! F. Tuglas.

(kõike) ühele kaardile asetama vt kaart [1]